Minu ema vari

Оглавление

Nikola Scott. Minu ema vari

1958

Esimene peatükk

Teine peatükk

Kolmas peatükk

Neljas peatükk

Viies peatükk

Kuues peatükk

Seitsmes peatükk

Kaheksas peatükk

Üheksas peatükk

Kümnes peatükk

Üheteistkümnes peatükk

Kaheteistkümnes peatükk

Kolmeteistkümnes peatükk

Neljateistkümnes peatükk

Viieteistkümnes peatükk

Kuueteistkümnes peatükk

Seitsmeteistkümnes peatükk

Kaheksateistkümnes peatükk

Üheksateistkümnes peatükk

Kahekümnes peatükk

Kahekümne esimene peatükk

Kahekümne teine peatükk

Kahekümne kolmas peatükk

Kahekümne neljas peatükk

Kahekümne viies peatükk

Kahekümne kuues peatükk

Kahekümne seitsmes peatükk

Kahekümne kaheksas peatükk

Kahekümne üheksas peatükk

Kolmekümnes peatükk

Kolmekümne esimene peatükk

Kolmekümne teine peatükk

Kolmekümne kolmas peatükk

Kolmekümne neljas peatükk

Kolmekümne viies peatükk

Kolmekümne kuues peatükk

Kolmekümne seitsmes peatükk

Kolmekümne kaheksas peatükk

Epiloog

Autori märkmed

Tänuavaldused

Autori elulugu

Отрывок из книги

See maja on nii mõndagi näinud ja palju saladusi kuulnud – neid öösosinaid, mis keerlevad kerges tuules ümber korstnate ning plaatidega kaetud viilkatuste, riivates aknapiitu ja valgete kivikestega tikitud rada, mis lookleb rooside ja rododendronite vahel Hartlandi vanas viljapuuaias. Leitud ja kaotatud armastused, ootamatu surma paine ja keelatud armukohtingute sulnidus. Kesköised pisarad ja naer suveöösse, kõik unistatud unistused ja avastatud maailmad. Maja on need kõik alles hoidnud, küsimusi esitamata ja otsuseid tegemata on ta need talletanud oma müüride varjudesse.

Ja nüüd neil päevil kubiseb elu Hartlandis taas saladustest. Sõda − ja surm, mille see kaasa tõi − on ikka veel värskelt kõigil meeles. Pole ju kuigi palju möödas sellest ajast, kui Inglismaa väljus normeeritud toidu, pommidest tabatud majade ja kõledate plekkbarakkide rõõmutuist aastaist, ning vidutas hämmeldunult silmi, nähes uute luksusasjade, kirevate kommipoodide ning kõikjal särtsuva uue muusika ootamatut pealetungi. Aga ees ootab helge tulevik, ja pole sugugi ime, et nad haaravad elust mõlema käega kinni, need 1958. aasta noored inimesed, sest seesama maahäärberis veedetud suvi on neil kõigil pannud pea pisut pööritama oma lubadusega saada kätte kõik ihaldatu.

.....

Eirates seda pealetükkivalt silmakirjalikku avaldust, kui ta ise oli alalõpmata ühe või teise asja pärast minu turjas kinni, hoidsin pilgu isal, katsudes öelda midagi, mis otseselt ei puudutaks ema. „Niisiis, ee... kuidas läks eile arsti juures?”

Korraks oli isa pilk tühi. „Ooh, pidin visiidi lõpuks ikkagi ära ütlema, sest kontoris oli nii palju tööd. Walker oli kodus haige ja pidin ühe kokkusaamise enda peale võtma. See ei olnud ju midagi tõsist – lihtsalt väike juhuslik valuhoog.”

.....