Nina

Оглавление

Nikolai Gogol. Nina

I

II

III

Отрывок из книги

Paastukuu 25-ndal päeval juhtus Peterburis ebatavaliselt veider sündmus. Habemeajaja Ivan Jakovlevitš, kes elas Voznessenski prospektil (tema perekonnanimi on läinud kaotsi, ja isegi tema ärisildil, – kus on kujutatud seebivahus põsega härra, kirjaga: „Lastakse ka verd”, – ei seisa midagi rohkemat), habemeajaja Ivan Jakovlevitš ärkas kaunis vara ja tundis sooja leiva lõhna. Upitanud enda sängis pooleldi istukile, ta nägi, et tema abikaasa, kaunis auväärt daam, kes armastas väga kohvi juua, võttis ahjust välja värskelt küpsetatud leibu.

„Mina, Praskovja Ossipovna, täna kohvi ei joo,” ütles Ivan Jakovlevitš. „Ma selle asemel tahaksin süüa veidi sooja leiba sibulaga.” (See tähendab, Ivan Jakovlevitš oleks tahtnud küll nii ühte kui teist, kuid ta teadis, et oli täiesti võimatu nõuda korraga kahte asja, sest Praskovja Ossipovna ei sallinud sääraseid tujusid põrmugi). „Söögu loll pealegi leiba, mul seda parem,” mõtles abikaasa omaette, „jääb teine portsjon kohvi üle,” ja viskas ühe leiva lauale.

.....

„Oota, Praskovja Ossipovna! Ma mähin ta nartsu sisse ja panen nurka: las ta seal niikaua on; pärast viin ta välja.”

„Ma ei taha sellest kuulda ka mitte! Mina lasku mahalõigatud ninal omas toas olla!… Sa igavene kuivik! muud sa ei oska kui rihmal nuga liibata, kuid oma kohustusi sa ei suuda varsti enam sugugi täita, sina lontrus, sina kaabakas! Ah et mina peaksin politseis sinu eest vastust andma? Ah, sina käpard, sa tohman! Välja, välja! Vii ära, kuhu tahad, et mu silmad seda ei näeks!”

.....