Portree

Оглавление

Nikolai Gogol. Portree

I OSA

II OSA

Отрывок из книги

Kuskil ei jäänud peatuma nii palju rahvast kui pildipoe ees Štšukini kaubahoovis. See poeke kujutas endast tõepoolest kõige mitmekesisemate imeasjade kogu: pildid olid maalitud enamikus õlivärvidega, kaetud tumerohelise lakiga, tumekollastes särjesapi-raamides. Talv valgete puudega, üleni punane õhtu, mis sarnaneb tulikahjukumaga, flaami talupoeg piibuga ja moonutatud käega, sarnasem mansetitega kalkuni kui inimesega – need on nende harilikud süžeed. Sellele tuleb lisada mõned gravüür-kujutised: Hozrev-Mirza portree lambanahka mütsis, portreed mingisugustest kindralitest kolmnurkseis kübarais ja kõverate ninadega. Peale selle on säärase poekese uksed tavaliselt kaetud teoste kimpudega, mis on trükitud lubok-laudadelt suurtele lehtedele ja annavad tunnistust vene inimese loomupärasest andekusest. Ühel oli tsaaritar Miliktrissa Kirbitjevna, teisel Jeruusalemma linn, mille majade ja kirikute üle oli pikema jututa valgunud punast värvi, haarates enda alla osa maad ja kaks palvetavat vene talupoega labakinnastes. Nende teoste ostjaid on harilikult vähe, vaatajaid aga see-eest terve hunnik. Mõni teener-topsisõber juba kindlasti haigutab nende ees, hoides käes anumaid trahterist toodud lõunasöögiga oma härrale, kellel tuleb kahtlemata lürpida suppi mitte liiga kuumana. Kindlasti seisab seal ka sinelis soldat, see täituru-kavaler, kes müütab kaht sulenuga; kaupleja-ohtalanna kingadega täidetud kandekastiga. Igaüks avaldab oma vaimustust isemoodi: talumehed harilikult torgivad näpuga; kavalerid silmitsevad tõsiselt; poisikesed-teenrid ja käsitöö-õpipoisid naeravad ja ärritavad üksteist joonistatud karikatuuridega; vanad teenrid friisi riidest sineleis vaatavad ainult sellepärast, et oleks kus haigutada; turunaised aga, noored vene eided, ruttavad kohale instinktiivselt, et kuulata, millest rahvas juttu tõukab, ja vaadata, mida vaatab rahvas.

Sel ajal jäi poe ette tahtmatult seisma sealt mööduv noor kunstnik Tšartkov. Vana sinel ja kehv ülikond andsid tunnistust inimesest, kes oli ennastsalgavalt andunud oma tööle ja kel polnud aega hoolitseda enda ehtimise eest, mille vastu noorus tunneb alati salapärast veetlust. Ta jäi poe ette seisma ja algul naeris seesmiselt nende inetute piltide üle. Lõpuks teda vallutas tahtmatu mõtisklus: ta hakkas mõtlema, kellele neid teoseid õieti vaja oleks. Et vene rahvas jääb vaatama Jeruslan Lazarevitšeid või söömareid ja joomareid või Fomat ja Jerjomat, see ei paistnud talle imelikuna: need esemed olid rahvale väga lähedased ja arusaadavad; kuid kus olid nende kirevate, määrdinud õlivõõbangute ostjad? Kellele võisid olla vajalikud need flaami talupojad, need punased ja sinised maastikud, mis ilmutavad mingisuguseid pretensioone juba natuke kõrgema kunsti suunas, kuid mis teda sügavasti alandavad? Need ei paistnud olevat sugugi lapse-iseõppija teosed, sest muidu oleks neis kogu nende tuima karikatuursuse juures pidanud tundma ikkagi mingit teravamat hoogu. Kuid siin oli näha lihtsalt nürimeelsust, jõuetut, kõdunenud andevaesust, mis oli omal algatusel astunud kunstide ritta, kuigi tema koht oleks olnud madalate käsitööde hulgas, mis oli aga ka oma kutsumusele truuks jäänud ja kandnud oma käsitöö vaimu isegi kunstisse. Ühed ja samad värvid, üks ja sama maneer, vilunud, harjunud käsi, mis kuulus pigemini halvasti tehtud automaadile kui inimesele!

.....

„Küünalt ei ole,” ütles Nikita.

„Kuidas ei ole?”

.....