Taras Bulba

Оглавление

Nikolai Gogol. Taras Bulba

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

XII

SÕNASELETUSI

Отрывок из книги

„No keera end siis ka, poeg! Küll sa oled aga naljakas! Mis papikuued need teil seljas on? Ja nii käivad kõik akadeemias riides?” Selliste sõnadega võttis vana Bulba vastu oma kaks poega, kes olid õppinud Kiievi bursas ning olid saabunud koju isa juurde.

Tema pojad olid äsja hobuste seljast maha tulnud. Need olid kaks tugevat noormeest, kes vahtisid alles altkulmu nagu hiljuti lahtisaanud seminaristid. Nende jõulised, terved näod olid kaetud esimeste karvaudemetega, mida habemenuga veel polnud puudutanud. Nad olid väga kohmetanud isa säärasest vastuvõtust ja seisid liikumatult, silmad maas.

.....

Bulba viis oma pojad kambrisse, kust jooksid nobedasti välja kaks kena näitsikut, teenijat, punased keed kaelas, kes olid tube koristanud. Nagu näha, olid nad hirmunud noorhärrade saabumisest, kes ei armastanud kellelegi armu heita, või aga tahtsid nad lihtsalt oma naiselikust kombest kinni pidada: meest nähes kiljatada ja tormata ülepeakaela minema ning hiljem kangest häbist kaua veel nägu varrukaga varjata. Kamber oli sisustatud tolle aja maitses, millisest ajast on säilinud elavaid jälgi ainult lauludes ja rahvalauludes, mida Ukrainas enam ei laula habemikud pimedad vanamehed banduuri tasase tilistamise saatel ümberringi kogunenud rahva ees, selle raske sõjaka aja maitses, kui Ukrainas algasid heitlused ja võitlused uniooni pärast. Kõik oli puhas, värvilise saviga üle võõbatud. Seintel saablid, nuudid, linnupüünised, võrgud ja püssid, osavasti väljatöötatud püssirohusarv, kuldpäitsed hobuse jaoks ja hõbenaastudega kammitsad. Kambri aknad olid väikesed, ümmarguste tuhmide klaasidega, milliseid nüüd võib leida ainult vanades kirikutes ja milledest muidu ei olnud võimalik läbi näha kui lükandklaasi veidi üles tõstes. Akende ja uste ümber olid punased piidad. Nurgariiulitel seisid rohelisest ja sinisest klaasist kruusid, pudelid ja plaskud, käsitsi väljatöötatud hõbepeekrid ja igasugust päritolu – veneetsia, türgi ja tšerkessi – kullatud karikad, mis olid Bulba kambrisse sattunud mitmesugusel teel kolmandate ja neljandate käte kaudu, mis oli noil uljatel aegadel õige tavaline. Tohukasest pingid ümber kogu toa; määratu suur laud pühakujude all eesnurgas; värviliste kirjute pottkividega kaetud lai ahi ahjutaguste ning sisse- ja väljapoole ulatuvate osadega. Kõik see oli väga tuttav meie kahele mehepojale, kes iga aasta koolivaheajaks olid jala koju tulnud, jala tulnud sellepärast, et neil ei olnud veel hobuseid, ja sellepärast, et ei olnud kombeks lubada koolipoistel ratsa sõita. Neil olid ainult pikad tutid, millest neid võis sakutada iga kasakas, kes kandis relva. Alles kooli lõpetamisel saatis Bulba neile oma hobusekarjast paari noori täkke.

Poegade kojusaabumise puhul käskis Bulba kokku kutsuda kõik sadakonnaülemad ja kogu polgu juhtkonna, kes aga olid kohal; ning kui tulid kaks neist ja jessaul Dmitro Tovkatš, tema vana sõber, esitas ta neile jalamaid oma poegi, öeldes: „Vaadake, missugused tublid poisid! Saadan nad varsti Setši.”

.....