Surnud hinged
![Surnud hinged](/img/big/00/64/96/649663.jpg)
Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Оглавление
Nikolai Gogol. Surnud hinged
Esimene peatükk
Teine peatükk
Kolmas peatükk
Neljas peatükk
Viies peatükk
Kuues peatükk
Seitsmes peatükk
Kaheksas peatükk
Üheksas peatükk
Kümnes peatükk
Üheteistkümnes peatükk
Отрывок из книги
N. kubermangulinna võõrastemaja väravast sõitis sisse üsna kena väheldane vedrudega kaless millega sõidavad harilikult poissmehed: eru-alampolkovnikud, -staabikaptenid ja mõisnikud, kel on umbes sada hinge talupoegi - ühesõnaga kõik need, keda nimetatakse keskmist sorti härrasteks. Kalessis istus isand, mitte just iludus, aga mitte ka inetu välimusega, mitte liiga tüse ega ka liiga kõhn; ei saa öelda, et vana, aga mitte ka seda, et liiga noor. Tema sissesõit ei tekitanud linnas vähimatki kõmu ja sellega ei käinud kaasas midagi erakordset; ainult kaks vene talumeest, kes seisid võõrastemaja vastas kõrtsi ukse ees, tegid mõnesuguseid märkusi, mis käisid muide rohkem sõiduki kui selles istuja kohta. «Ennäe,» ütles üks teisele, «mihuke ratas! Mis sa arvad, kas see ratas, kui tarvis peaks minema, sõidab Moskvasse välja või ei sõida?» - «Sõidab,» vastas teine. - «Aga Kaasani, arvan ma, küll ei sõida?» - «Kaasani ei sõida,» vastas teine. Sellega jutt lõppes. Ja veel, kui kaless võõrastemaja ette jõudis, tuli vastu noormees õige kitsastes ning lühikestes valgetes triibulistes puuvillastes pükstes ja moodi taotlevas sabakuues, mille alt paistis manisk, mida hoidis kinni pronkspüstoliga kaunistatud tuula kinnitusnõel. Noormees pöördus ümber, vaatas tõlda, hoidis käega kinni nokkmütsi, mille tuul peaaegu ära pidi viima, ja läks oma teed.
Kui tõld õue sõitis, tuli isandale vastu trahteriteener, ehk nagu neid vene trahterites kutsutakse, polovoi, niivõrd elav ja püsimatu, et oli võimatu näha sedagi, mis nägu ta on. Ta jooksis kärmesti välja, salvrätik käes, ise pikk ja pikas demikottonist [demikotton - XIX sajandi algul tarvitusel olnud tihe puuvillane riie, - Tõlk.] saterkuues, mille seljatagune oli peaaegu kuklas, raputas juukseid ja juhtis isanda nobedasti üles, mööda kogu puust ringrõdu, et näidata talle jumalast antud kambrit. See kamber oli teatavat liiki, sest ka võõrastemaja oli teatavat liiki, s.o. just niisugune, nagu võõrastemajad kubermangulinnades tavaliselt, kus läbisõitjad kahe rubla eest ööpäevas saavad vaikse toa prussakatega, kes nagu kuivatatud ploomid igast nurgast välja vahivad, ning alati kummutiga varjatud uksega kõrvaltuppa, kus seab enda sisse naaber, sõnaaher ja rahulik, kuid äärmiselt uudishimulik inimene, kel on kange tahtmine teada saada kõiki üksikasju läbisõitja kohta. Võõrastemaja välisfassaad vastas tema sisemusele: see oli väga pikk kahekorruseline hoone; alumine korrus oli krohvimata jäetud tumepunastest telliskividest, mis olid kurjadest ilmamuutustest veelgi rohkem tumenenud ning juba iseendastki mustavõitu; ülemine korrus oli nagu ikka kollaseks võõbatud; all olid poed rangide, köite ja barankadega. Nurgapealses poes või õigemini selle aknal asus suslamüüja [suslamüüja - siin: veest, meest ja vürtsidest valmistatud sooja joogi müüja. - Tõlk.] punasest vasest samovariga ja niisama punase näoga kui samovar, nii et eemalt oleks võinud arvata, et aknal seisab kaks samovari, kui üks samovar poleks olnud pigimusta habemega. Seni kui saabunud isand oma tuba vaatles, toodi sisse tema kraam: kõigepealt seanahast, veidi kulunud kohver, mis näitas, et ta ei ole esimest korda teel. Kohvri kandsid sisse kutsar Selifan, lühike mehike lambanahkses kasukas, ja toapoiss Petruška, pealtnäha pisut karmi näoga, väga paksude huulte ja ninaga umbes kolmekümneaastane mees laias kantud saterkuues, mis nähtavasti härra seljast pärit oli. Kohvri järel toodi sisse väike maarjakasest väljalõigatud ilustustega punasest puust laadik, saapaliistud ja sinisesse paberisse mähitud praetud kana. Kui kõik see oli sisse tassitud, läks kutsar Selifan talli hobuseid talitama, toapoiss Petruška aga hakkas end sisse seadma väikeses esikus, õige pimedas pugerikus, kuhu ta oli juba jõudnud tuua oma sineli ja ühes sellega mingi omaenda leha, mis käis kaasas ka seejärel sissetoodud, mitmesuguste toapoisiasjadega täidetud kotiga. Selles pugerikus seadis ta seina äärde kitsa kolmejalgse sängi, kattes selle väikese madratsitaolise esemega, mida tal oli õnnestunud võõrastemaja peremehelt välja nuruda ja mis oli magatud kõvaks ning lamedaks nagu pannkook ja oli vist ka niisama rasvane kui pannkook.
.....
«Äärmiselt meeldiv, ja kui tark, kui palju lugenud inimene! Mängisime tema pool ühes prokuröri ja kohtupalati eesistujaga visti kõige hilisema kukelauluni. Väga, väga väärt mees!»
«Noh, aga missugusel arvamisel olete politseiülema naisest?» lisas proua Manilova. «Eks ole, väga armas naisterahvas?»
.....