Sorotšintsõ laat

Оглавление

Nikolai Gogol. Sorotšintsõ laat

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

XII

XIII

Отрывок из книги

Mul on igav kambris olla.

Vii mind ära kodunt välja,

.....

Vanaaegsest legendist.

Kui hurmav, kui tore on suvine päev Väike-Venemaal! Kui rammestav-palavad on need tunnid, mil keskpäev särab vaikselt ja kuumalt ja ihara kuplina maa kohale kummardunud helesinine mõõtmatu ookean paistab olevat üleni hurma uppunud, hoides ja hellitades maad-kaunitari oma õhulises embuses! Pole ainustki pilve taevas. Pole mingit kõnet väljadel. Kõik oleks nagu surnud; ainult ülal, kõrgel taevasügavuses väriseb lõoke ja hõbedased laulud lendavad õhulisi astmeid mööda alla armunud maale ja harva sekka kajab stepis kajaka kisa või vuti hele hääl. Laisalt ja mõteteta, nagu sihitult jalutades seisavad pilvini ulatuvad tammed ja päikesekiirte pimestavad löögid süütavad lehtede maalilisi masse, visates teistele ööna tumedat varju, millele ainult tugeva tuule puhul pritsib kulda. Eeterlike putukate smaragde, topaase, korunde puistatakse kirevate aedade kohale, mida varjutavad sihvakad päevalilled. Hallid heinasaod ja kuldsed viljavihud on väljal laagris ja rändavad mööda tema mõõtmatuid avarusi. Viljaraskuse all lookapaindunud mureli-, ploomi-, õuna- ja pirnipuude laiad oksad; taevas ja tema puhas peegel – jõgi rohelises, kõrgeletõusvas raamis… kuis küll täis iha ja hurma on väike-vene suvi!

.....