Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Olev Muutra. Kolmteist rändurit
Selle raamatu ilmumine sai teoks tänu toetajaile:
Eellugu
Romulus Raudne
Koeratapja
Silmitsi oma saatusega
Armastuse jälil
Hiiglane
Surmalaul
Pimeduselinnas
Veidrikud
Unustatud
Lõputu unenägu
Lapsepõlvemaal
Kadunuke
Hirmulossis
Lõpulugu
Linnuna taevastes kõrgustes liueldes ja sealt alla maa peale vaadates võiks näha maapinda katvat teedevõrku. Teed, mis on rajatud inimeste poolt, jõudmaks külasse või linna. See on suurepärane pilt, mille on justkui üks hea käega kunstnik inspiratsioonipuhangus lõuendile maalinud. Sellel, läbi aegade võib-olla ühel täiuslikumal maalil, kus lisaks ületamatutele mägedele, põhjatutele orgudele ja läbimatutele metsadele, on imeosavalt kujutatud ka rohked teed, mis mõjuvad veresoontena ning on sisse tallatud rohkete rändurite poolt, kes oma valitud suunas teadmata toimetusi tegema on rutanud. Kolmteist neist teedest jõuavad aga lõpuks välja ühe igivana trahterini. See salapärane trahter asus Pellerose kuningriigis, mille valitsejaks oli auväärne kuningas Augustus Õiglane.
Trahter seisis oma koha peal juba siis, kui teadaolevalt noorim rännumees, kes nüüdseks on auväärsesse ikka jõudnud ja ammugi paikseks jäänud, seal esmakordselt jalgu puhkas. Kõrtsi pisut viltuvajunud, raske ja tammise ukse kohal kõlkus roostetanud kettide küljes ajahambast tublisti näritud plangutükk, millel päiksekiirtes kiiskamas puhtast kullast tähed: „13 RÄNDURIT”. See kandis endas teatud sõnumit kõigile, kes asjast vähegi teadsid: trahteri omanik oli heal järjel, kuid talle polnud eluliselt oluline, kus kullast tähed just paiknevad, kas hõbedasel liual või kulunud laual. Paraku sobivad maised väärtused vaid siia ilma, teispoolsuses on need tarbetud.
.....
Lõpuks jõudis ta tasaselt vuliseva allikani. Nõrkenult vajus ta otse sadulast rohule ning alles nüüd jõudis valitsejale, pikali maas vabisedes, pärale võõras mõte: vaid mõni hetk tagasi oleks teda laiaks litsutud kui üht tüütut putukat. Hirmust ja õudusest tardununa poleks ta olnud suuteline isegi iitsatama, kui poleks sekkunud tema vaprad rüütlid. Kuid laiaks litsuda teda – Romulus Raudset?! Teadmine, et ka see võimalik on, ei tahtnud talle kuidagi pähe mahtuda. Oli ju ta ise harjunud kogu aeg “laiakslitsuja” rollis olema. Siiani oli ta pidanud end ainsaks ja ülimaks kohtumõistjaks, ent nüüd selgus, et leidub veel teisigi, temast suuremaid jõude. Romulus jõudis järeldusele, et tegemist saab olla vaid kohutava painajaga, mis muutub olematuks kohe, kui ta end kindluse mõttes näpistanud on.
Romulus tahtis juba oma mõtte teoks teha, kui äkki astus põõsastest välja üks eideke, kes oli savist amforaga allikale tulnud. Imestunult asetas ta oma veenõu maha ja jäi kõverale kepile toetudes umbusklikul pilgul tunnistama räämas, rebitud riiete ja sassis juustega kuningat. Krooni oli too koletise eest põgenedes kaotanud.
.....