Отрывок из книги
Ma ei teadnud, kuhu see kõik viib. Püüdsin käsi vabastada, jäme köis hõõrus naha verele. Tegelikult ma ei kartnud, lihtsalt see silmipimestav valgus, mis tookord juba aias oli mind kõnetanud, võbeles kuskil siinsamas, teadsin, et ta on seal, kes või mis see iganes ka oli, sest tal ei olnud nime, ma ei olnud kunagi talle nime pannud. Minu jaoks oli ta lihtsalt valgus.
Alles siis, kui esimesed kollakad leegid nina välja pistsid, tabas mind äkkselge valu, mis lõi hoobi otse mu südamesse ja seal – seda teadsin ma surmkindlalt – istuvad kõik minu mälestused, kõik minu unistused, mu unenäod, inimesed, keda armastasin. Just inimestest võis lahkumine olla valus, kuid nõndaviisi nagu ilmus mu valgus, nõndaviisi jõudis kohale ka mu surm. Ja kui esimesed leegid mu kleidiserva puudutasid, said surm ja valgus minus üheks ning ma taipasin, et surm oli valguse teine vorm.
.....
Esimesed kliendid tulid mu juurde, kui olin umbes kahekümnene. Ma panin nimelt ühele endisele kooliõele taro kaarte ning seletamatul kombel ilmus mu elutoalauale tema kadunud abielusõrmus. Kukkus sulpsatusega tema teetassi. „Mis see oli?“ küsis ta. Paar minutit enne seda oli ta just kurtnud, et kaotas kaks päeva tagasi sõrmuse ära ja kindlasti on see halb enne. Panin ta ette kaardi, mõõkade kuninganna, kui see väike sündmus toimus. Minu jaoks oli see üsna tavaline nähtus, temale mitte. Ta võttis lusika ja õngitses kuldsõrmuse tassist välja. Ma ei unusta kunagi tema vapustatud näoilmet. Esialgne kerge skeptiline suhtumine segunes valjude hüüatustega. „Kas sa tahtsid mind üllatada?“ oli tema järgmine küsimus, mille peale ma mitte midagi ei öelnud.
„Ma ei tea, kuidas see juhtus, on see sinu sõrmus?“ pärisin vastu. Agaralt noogutades käis ta rõõmsalt toas edasi-tagasi. Sel õhtul hakkasin otsima materjali esemete materialiseerumise kohta. Mina ei olnud tõepoolest midagi teinud, ma vaid mõtlesin korraks tema sõrmuse peale. Hiljem ma enam nii kergelt kadunud asju materialiseerida ei suutnud. Arvan, et tollal õnnestus see vaid seepärast, et mu hingeseisund oli äärmiselt puhas ning bioväli väga positiivne. Mu peas ei olnud ühtegi halba mõtet. Aga päris sada protsenti kindlalt ei saa ma ka seda väita.
.....
