Отрывок из книги
Vähe on kirjanikkude seas nii traagilisi kujusid kui on seda Oscar Wilde. Tema elu on nagu mõni põnev romaan, mis lõpeb peakangelase hävinguga – hüppega mingisugusest peadpööritavast kõrgusest alla kuristikku (muidugi piltlikult rääkides). Tema peakunstiteosena tundubki tema isiklik elu, mitte aga mõni tema kirjutatud raamat, kui uskuda tema sõprade ja tuttavate ning tema enda kinnitusi. “Tahate ehk minu elu suurt draamat teada?” küsib kirjanik ise Gide’ilt. “Oma geeniuse andsin ma elule, teostele ainult talendi.” Ja hiljem: “Minu elu on nagu mõni kunstiteos: kunstnik ei asu kaht korda sama asja kallale.” Kuna paljude maailma suurimate vaimukangelaste elulood meid üsna ükskõikseks jätavad, arvab F. Paul Greve Wilde’i elu kohta öelda võivat: “Tema teosed pole midagi, nad on ainult kahvatu helk sellest, mis ta ise oli oma elus.”
Oscar Fingall O’Flahertie Wills Wilde (nõnda kõlab kirjaniku täielik nimi) sündis 16. okt. 1854 Dublinis, nagu tema vaimu- ja veresugulane B. Shaw’gi, ainult paar aastat varem kui viimane. Wilde suri 30. nov. 1900 ja maeti Pariisi külje alla Bagneaux’ surnuaiale, kust ta jäänused 1909. a. tema parema sõbra Robert Ross’i korraldusel toodi Père-Lachaise’i kalmistule. Kinnitatakse, et tema haud siin ja Heinrich Heine haud Montmatre’i surnuaial meelitavat oma kuulsate kaasvendade seas kõige rohkem külastajaid kokku.
.....
Elu sisuks ja ülesandeks oli veel mõnutsemine ja maitsmine, sest selles tundus kogu õnn, kogu unistus. Aga imelikul viisil tõestus kirjanikus tema enda öeldud, alguses nii paradoksaalsena kõlav ütlus: mitte midagi teha olevat raskeim töö. Kuigi hoolega valitud rinnalill pidi olema mõjuvam puhtusest ja süütusest ja kuigi “ilusasti köidetud kaelaside – esimene tõsine samm elus”, ometi ei pidanud ei vaim ega keha sellele “kebjale koormale” vastu. Ei aidanud kergendada kurnavat seisukorda ka see, et kirjanikku veel harva jalgsi kõndimas nähti, vaid aina vuras ta liikudes mõnes sõidukis. Tema eluloo kirjutaja Sherard ütleb tollest ajajärgust rääkides, et nüüd polnud W. enam endine imetlusese. Söögilauas temaga istuda polnud enam lõbus, ennemini piinav. Ta paistnud pondununa. Näost oli taganenud endine vaimsusega õilistatud ilu, ta hiilanud ainult veel materiaalsest hüvest. Ka tema kõne polnud enam endiselt meeldiv. “Jõudsin otsusele, et liiga hea elu ja liigne edu olid teinud temale kahju vaimselt ja kehaliselt.”
Gide kohtab teda 1895. a. just languse eel Alzhiiris. Kolm aastat pole ta teda näinud ja selle aja jooksul on ta nähtavalt muutunud. Tema pilgus paistab veel vähe endist pehmust, tema naerus kuuldub midagi karedat ja tema rõõmus tundub midagi vägivaldset. Ta ei räägi enam oma endisi mõistulugusid ja imeliselt vestetud jutukesed on tema suust hoopis kadunud. Ometi armastas ta seda kord nii väga ja oli neis mitte ainult väsimatu, vaid ka võrdlematu. Paljud neist imelistest lookestest olevat kaduma läinud, sest W. ei viitsinud neid kirja panna. Mõned neist on ta sõbrad üles kirjutanud.
.....
