Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
SAATEKS: NOVELLIKIRJANIK. LUTS. Oskar Luts suudab meid ikka ja jälle üllatada, tema rohketest perioodikasse pillatud lühipaladest leiab vahel eriskummalisi teemaarendusi (näiteks mälestuskillus „Elevandi abielust“ räägib ta oma sõpradest elevantidest), mida on esmapilgul isegi raske seostada – kui ei teaks autorit – kirjaniku koguloominguga
INSENER. Insener Remmelg töötab firma „Raudbetooni“ ülesandel juba kauemat aega ühe silla kavandi kallal. Need sääl, jõe alamjooksul, tahavad oma vana ja lagunenud silla asemele ehitada uut, moodsat silda ning on selleks välja kuulutand kavandite võistluse. Pääle korraliku tasu, mis saab kavandi eest, tõotab ehituski aastaks-paariks anda huvitavat ja tulu kat tööd
JÕULUEELNE LUGU. Sel lool pole midagi muud ühist jõuludega kui see asjaolu, et ta sündis jõulureedel; säält see pääl kirigi. Kes siit aga loodab säravaid jõuluküünlaid ja laste säravaid jõulusilmi, see julgesti pööraku edasi paar lehte ja lugegu säält mõnd teist artiklit
KINGSEPAD. Joosep Ärkla oli tuline mees
ÜHE NAISE KIRI. Sa muidugi pahandad, Elviira, et vaikisin nii kaua, kuid olgu Sulle juba mu kirja alul öeldud, et pole mul enam ammugi niinimetatud õiget tahet mingisuguseks teotsemiseks. Pahanda ja imesta veel kord, kui Sulle ütlen: tüdimus ja tühjus on vallanud mu hinge
Nii, mu südameke. Nüüd on möödunud mitu head päeva ja mul jälle korraks on mahti jätkata oma kirja. Mees on põllul, kodus oleme vaid meie kahekesi: mina ja mu väike poiss. Poisike käis mu laua juures ja küsis, kellele ma kirjutan. Nimetasin Sinu nime. „Tädi Elviirale,“ ütlesin. Ta püüdis mind veel rohkem usutleda – kaugel Sa elad ja nii edasi –, kuid ma saatsin ta õue mängima. – Et kasuta, poisike, seda ilusat suve, varsti tuleb talv, kus…
Ei saanud sel päeval Sulle saata seda kirja – mees enam ei läinud põllule; kogu õhtupooliku ja õhtu ta jandas õues ja tallis. Siis püüdis mind, kätel hobuse higilehk. Ma kaua tõrjusin teda eemale. „Tead väga hästi,“ ütlesin, „et olen haige – kas tahad mind hoopis hävitada?“
ÜKS JUHTUM. Peaaegu kakskümmend aastat olen olnud apteeker, kuid seda ööd apteegis ma vist ei unusta kunagi. Pean kohe tähendama, et sellal alles olin õpilane, umbes seitseteistkümmend aastat vana. Kõik koosteenijad lahkusid apteegist rahus ja rõõmus, et kodus, omaste keskel, veeta seda ööd, ainult proviisor Sendt ja mina jäime dežuuri; Sendt kui ülem-dežurant, mina kui see, kes pidi talle olema abiks
LÕPP. Ah, juba loetlematuid kordi on Albert mõelnud sellele, kuid pole jõudnud sammugi edasi. Kui üldse saab tallata tuult, siis on tema seda teinud juba kogu aasta. Ei, kauemgi
ÜKS UNENÄGU „Kas sa unenägusid usud?“ küsis mu sõber Peeter äkki, kui temaga ühel ilusal õhtul kõndisin Emajõe pahemal pervel, mis nüüd varsti muutub nii toredaks, et päris lust ja rõõm peaks ses kandis käia olema
ELEVANDI ABIELUST. Üks väike jutuke. Kord olin minagi noor ja teenisin Peterburi linnas apteekrisellina, ja siis mulle hakkas meeldima zooloogiaaed. Mind lõbustas iga loom ja sain ma igaga neist suureks sõbraks, aga eriti huvitas mind elevandipaar. Ühel vihmasel päeval pärast päevatööd jälle sattusin sinna oma sõprade juurde
SÕBER ON HÄDAS. Üle mitme hea aasta ma üsna juhtumisi nägin oma noorpõlvesõpra Mart Kesvat, kes nüüd teenib oma igapäevast leiba ühes väikelinnas. Oma asutuse ülesandel ta oli sõitnud pealinna, et siin õiendada mingisuguseid asju
VEIDER ÖÖ. Mu sõber Eduard Sander, muidu üsna vaikiv, keskealine sell, keerutades oma kikkhabet, käskis ajalehes „üles panna“ oma elamuse ühel suvisel ööl. Ma ei taha kuigi palju muuta tema jutustamisviisi, aga pisut siiski pean seda tegema, sest… ilma selleta ei võta ajaleht „üles“ tema jutustust
AKEN. Ühel hilissuvisel õhtupoolikul, istudes ses vanas, mahajäetud, peaaegu metsistunud viljapuuaias, jutustas mulle mu sõber Rüütli, pangaametnik, järgmise loo:
„Järgmisel päeval ma kuulen oma büroos,“ jätkab sõber, „et meie senised peremehed on taganemas ida poole ja varsti jõuavad meie linna. Ja õhtupoolikul, kui ma jälle istun kodus oma tavalisel kohal, akna juures, siis näen oma silmaga, et jah: taganevad küll; voor järgneb voorile, ei aru ega otsa kuskil. Lausa minek. Ja siis tormab tuhakarva näoga majaperemees, seesama Luukas, minu uksest sisse, paljas pea higipisarais, vurrud sorakil, ähkides
„Mis seal lasta… Päeva kahe-kolme pärast algaski see trahh-trara-rahh. Pommid vihisesid üle meie peade ning polnud enam sugugi lõbus elada ega olla. Majaperemees Luukas, habe nagu põrandahari, keepas trepist üles ja minule: „Kas panite juba restid akna ette?“
„Õhtul, videvikus, kui ma jälle istun siinsamas pingil, sellesama suure vahtra all, mis mulle pidi olema nagu kaitseks, hakkavad hõõguma ja punetama terved linnaosad. Tuli, mis päeval siit-sealt paistis ainult kahvatute leekidena, paistab nüüd siia üles, puiesteele, kohutava punase merena ja… läheneb. Kostab inimeste meeleheitlikku kisa. Püha Maarja kiriku tornitipp põleb nagu küünal, mille leek ulatab tumesinisesse, suitsusesse taevasse
Mürin vaikib… Kuigi ainult üürikeseks. Eha ja üliõpilane lahkuvad, soovides mulle head ööd. Saadan neid kuni aiaväravani ja vaatan neile järele, kuni nad kaovad öö punetavasse pimedusse. Linn lõõmab ja Püha Maarja kirikutorni tipp põleb nagu küünal
OSKAR LUTS: MÕNINGAID JOONI. MINU ELUKÄIGUST. „Olevat“ sündinud 7. jaanuaril 1887 nn. uue kalendri järgi Palamusel Posti talus – kaks kilomeetrit Palamuse kiriku juurest. Nii siis juba alustasin oma elu skandaaliga, rikkudes ära oma ema jõulupühad, sest tolleaegne „vana“ kalender näitas siis esimest jõulupüha. Minu vanemad elasid sellal onu Mihkli väikeses majakeses sama Posti talu maa peal, millest onu Mihklile päranduse arvel oli lõigatud umbes viie vakamaa suurune tükk põldu ja heinamaad. Isa käis puutööl. Üsna uduselt mäletan, kuis teda iga laupäeva õhtul ootasin sama majakese lävel; ema jutu järgi olevat ma üksisilmi vahtinud ses suunas, kust ta pidi tulema, ümisedes lauluviisi: „Isa, isa, tule koju“
Sisukord
Käesolev e-raamat sisaldab autoriõigusega kaitstud materjale ja kogu e-raamatu sisu on autorikaitse objekt. E-raamatu kasutamine on lubatud üksnes autoriõiguste omaniku poolt lubatud viisil ning tingimustel.
Tingimused e-raamatu kasutamiseks:
.....
„Ma näen, ma näen,“ ütleb külaline, „et tahad minust igal tingimusel lahti saada. Olgu siis. Aga neist paarist minutist, mis sul ära viitsin, ei peaks sul tõesti nii kahju olema. Näen täna esimest korda, et sul on üsna raske karakter.“
Avab ukse, tahab minna, kuid tema viimaseid sõnu on kuulnud proua Remmelg, kes sama ust praegu tahtis avada teiselt poolt.
.....