Veretasu

Peategelase, külavanema Kotso tütre Linda ilu võrdleb üks noor krahv Riia linnuses Madonnaga, kui soovib teda maalida. Autor jälgib külaelu ja ajaloosündmuste taustal oma peategelase elukäiku – abielu Avispea maleva pealiku Õnnemeelega, poegade saatust, suhteid õe Jutaga ja hiies toimetava küla nõiaga, vangistust Riia all laagris ja linnuse müüri ehitamist seal, armastust traagilise saatusega augustiinlasest preestri Johannese vastu ja lõpuks õnnelikku kristlikku abielu noorpõlve armastatu Võttelega. Lugejal on kerge jääda uskuma, et niisugune võiski olla ühe naise, ühe küla, ühe rahva elu 13. sajandi alguses muistse vabadusvõitluse ajal – nii rahulikel aegadel kui rüüstamiste, külade põletamise, tasuretkede, vangistusse viimise, pantvangide andmise ja ristiusu vastuvõtmise ajal. Oskar Lõvi (1892 Viljandimaal – 1977 Montréalis) oli Peterburi ülikooli lõpetanud agronoom ja ärimees, kes töötas Turkestanis, Eestis ja Pariisis. 1944. aastal põgenes ta Eestist Rootsi ja suundus 1950. aastal Kanadasse. Juba koolipõlves tundis Oskar Lõvi huvi ajaloo, muinasjuttude ja muu vanavara vastu. Kirjutama ja oma töid avaldama julgustasid teda paguluses Artur Adson ja Aino Kallas. Aino Kallase meelest oli Lõvi tugevus tema teoste dramaatilisus. Lõvi teoste peategelased on naised, keda ta pidas hingeliselt huvitavamaks kui mehi ja kelle tundeid ning mõtteid ta oskas usutavalt ja haaravalt edasi anda. Oskar Lõvi avaldas oma romaanid paguluses varjunime Jaan Järvalane all. Nii ilmusid Torontos romaani “Kolm naist” esimene ja teine osa (1965) ning ajalooliste romaanide triloogia pealkirjadega “Veretasu” (1966), “Risti tähe all” (1966) ja “Kirikuehitajad” (1970). Ajaloolistes romaanides on autor valinud toimumispaigaks Henriku Liivimaa kroonikas esimest korda mainitud Avispea küla, mis asub Virumaal. Autor ütleb oma pühenduses: “Olgu see teos siis ahtakeseks tänutäheks emale tema uskliku armastuse eest ja ühtlasi väikseks mälestusmärgiks meie esivanematele kaugeist ununenud päevist.”