Reis ümber maailma aastail 1823-1826
Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Оглавление
Otto von Kotzebue. Reis ümber maailma aastail 1823-1826
EESSÕNA
ESIMENE OSA
SISSEJUHATUS
I. TEEKOND BRASIILIANI
II. RIO-JANEIRO
III. SÕIT ÜMBER CAP HORNI JA PEATUS TŠIILIS
IV. OHTLIK ARHIPELAAG
V. O TAHAÏTI
VI. PITTCAIRNI SAAR
VII. NAVIGAATORISAARED
VIII. RADACKI SAARTEAHELIK
TEINE OSA
IX. KAMTŠATKA
X. UUS-ARHANGELSK
XI. KALIFORNIA JA VENE KOLOONIA ROSS
XII. SANDWICHI SAARED
XIII. PESKADORID, RIMSKI-KORSAKOVI, ESCHSCHOLTZI JA BRONUSE SAARED
XIV. LADROONID EHK MARIAANID JA FILIPIINID
XV. ST. HELENA
Отрывок из книги
See, mida ma lahkele lugejale siin lahkesti pakun, ei taotlegi seda, et võrdväärsena lisanduda kuulsate meresõitjate teostele, mille läbi teadused nii palju võitnud on. Minu juhtimise alla usaldatud ekspeditsiooni peamine eesmärk, mulle antud eriinstruktsioonid ja ka laeva suurus, mis polnud päriselt sobiv kaardistamiseks, seadsid mitmeid takistusi soovile uute avastuste ja asukohtade määramiste läbi kasulik olla. Kuid ka ses suhtes polnud reis päris viljatu. Kui tehtud avastused ja asukohtade määramised seni veel vähe tuntud paikades ka suurt tähtsust ei oma, näivad nad ometigi väärivat seda, et nad teatavaks tehtaks, kasvõi tulevaste meresõitjate julgeoleku huvides. Ka tohiks vähe või üldse mitte tuntud maade kirjeldamine ja nende elanike iseloomustamine ning nende hulgas läbielatu jutustamine küll niisama palju huvi pakkuda kui keskpärane romaan. Seepärast otsustasingi avaldada selle reisi kirjelduse, kuna sellega pealegi täidan ka nende lugejate meelitavaid soove, kes minu eelmise reisi kirjelduses leidsid tema teadusliku osa kõrval ka meelelahutuslikku sisu. Ta ongi suuremalt jaolt pühendatud säärastele lugejatele ning kõik paljalt nautilised märkmed, mis raamatu igavaks teha võivad, on kuni kõige hädavajalikumateni ära jäetud. Ebasoodsad asjaolud on raamatu väljaandmist viivitanud, kuid ometigi loodan, et ta kõike uudsuse võlu veel kaotanud pole. Mis puutub minu stiili, siis loodan jälle leida mulle juba osutatud heatahtlikku suhtumist. Olles varasest noorusest pühendunud teenistusele merel, pole mul aega olnud end kirjanikuks välja harida.
Alles mais viidi lõpule laeva ehitamine, mille nime «Predprijatije» ma edaspidi ei kasuta, sest sakslase keel jääb selle väljaütlemisel kimpu. See oli esimene laev, mis Venemaal ehitati katuse all, millel on suured eelised. Laev oli keskmise fregati suurune ja varustatud vaid 24 kuuenaelase suurtükiga, et asjatut koormamist vältida. Meeskonnas olid mul leitnandid Kordjukov, Korsakov, Bartaševitš ja Pfeifer, mitšmanid Jekimov, Alexander von Moller, Golõvnin, krahv Heiden. Tšekin, Muravjov, Vukotitš ja Paul von Moller, tüürimehed Grigorjev, Jekimov ja, Simakov, kaheksa allohvitseri ja 115 madrust. Peale selle kuulusid ekipaaži hulka vaimulik Victor, arst von Siegwald, professor Eschscholtz looduseuurijana, härra Preus astronoomina, härra Lenz füüsikuna ja härra Hofmann mineraloogina, nii et ühtekokku oli meid 145 isikut.
.....
Siin viis karge põhjatuul meid üsna lähedalt mööda nähtusest, mida kummalisel kombel vesipüksiks nimetatakse, kuigi tal pole pükstega kõige kaugematki sarnasust. See oli suur lehtrikujuline veemass, mis vahutades edasi liikus, terav ots merepinnal ja lai ülemine pind musta pilve põues.
Hoidsime nüüd kurssi lõunasse ning jõudsime pärast paari tormidega peetud võitlust 22. septembril Lissaboni laiuskraadile, kus me mõnusa soojema temperatuuri juures iseennast õnnitlesime tormiregiooni seljataha jätmise puhul. Võtsime kursi otse Teneriffa saarele, kus kavatsesime end vajaliku veiniga varustada. Soodus karge passaattuul viis meid kiirelt ja hõlpsasti edasi. Kogu meeskond tundis end hästi ning nautis rõõmsal meelel hommikut, mis oli üks oivalisemaid selles piirkonnas. Selle reisiga kaasas käinud head tuju tõstis veelgi väljavaade peatseks meeldivaks peatumiseks kütkestaval Teneriffa saarel. Siis aga kukkus üks madrus ettevaatamatuse tõttu üle parda ja leidis lainetes haua. Kõik päästmiskatsed nurjusid, sest tugev tuuleiil viis meid samal hetkel eemale sellest kohast, kus meri õnnetu neelanud oli. Nüüd oli kõik hea tuju loomulikult läinud, minul aga lisandus kibedale kahetsusele veel kartus, et see juhtum võib meeskonnale pikka aega pahasti mõjuda. Meremehed nagu jahimehedki pole harilikult päris vabad ebausust ja ennetesse uskumisest. Kui kergesti võidaks meid äsja tabanud õnnetust üheks sääraseks endeks pidada, mis hävitaks hea meeleolu, mida läheb nii hädapärast tarvis säärasel teekonnal nagu meie oma. Kui pole enam kindlat usku, et reis õnnelikult lõpeb, siis on pool kaotust juba käes. Meeskond, keda vaevab tunne, et ta on surmale määratud, ei täida enam küllaldase valmisolekuga ülemuse käske, mis juhtimist raskendab ja meeskonnale endale kahjuks tuleb.
.....