Оглавление
P. I. Filimonov. Thalassa! Thalassa!
esimene osa. EELMAIK
1. peatükk. Joan Miró
2. peatükk. Piet Mondrian
3. peatükk. Maurits Cornelis Escher
teine osa. SÕNUM
4. peatükk. Mark Rothko
5. peatükk. Egon Schiele
6. peatükk. Giorgio de Chirico
kolmas osa. LAHTIÜTLEMINE
7. peatükk. Odd Nerdrum
8. peatükk. René Magritte
9. peatükk. Oleg Mitassov
Отрывок из книги
Võib ükskõik kui kaua just niimoodi seista ja suitsetada. Tänavanurgal, piiludes iga vihmapiisa taha. Kombates pilguga möödujaid, otsides midagi nende mantlite alt. Varjates sigaretti vihma eest erilisel moel kokkusurutud peos. Mõnikord ta poosetas niimoodi. Praegu oli selleks pakiline vajadus. Muidu oleksid vihmapiisad sattunud sigaretile ja selle kustutanud, see oleks läbi vettinud ja protsess oleks kaotanud igasuguse mõtestatuse. Peast käis läbi, et tegelikult oli ta seda juba ammu kartnud. Sügaval hingepõhjas oli ta seda ikka ja alati kartnud. Esimesest Agniaga kohtumise hetkest. Mitte et ta oleks ette näinud, et kõik just sel kombel lõpeb. Vaid kuidagi varjatult sündmuste sellist arengut oodanud. Agnial ei olnud kunagi suurt tahtmist rääkida. Ainult vaatas teda suurte pruunide silmadega ja ajas neid aeg-ajalt veelgi suuremaks – kas õudusest või hämmastusest. Nuttis harva, naeris harva. Rääkis tasa. Tuli kuulatada, et aru saada, mida ta räägib. Seetõttu polnud mingit võimalust tema juuresolekul muusikat kuulata. Enne Agniaga kohtumist ei kujutanud Georgi oma elu muusikata ette. Nii juhtub tavaliselt lastega, keda järjekindlad vanemad, üritades mahutada oma võsukestesse maksimaalses koguses kõike mõistlikku, head ja igavest, topivad muusikakooli. Muidugi mitte ainult muusikakooli, topivad samaaegselt ka muudesse kohtadesse. Aga kui näiteks prantsuse keele ringi tegelikult ei pidanud minema, sest isa ise ka päris hästi ei teadnud, milleks meie ajal üldse kellelgi peaks prantsuse keelt tarvis olema, sellise raha eest eriti, siis muusika – see on kõige-kõige… ja ema laulis lapsepõlves kooris ja unistas Moskvasse sõidust, et heliseda seal nagu Maia Kristalinskaja, ja seetõttu peab kannatama ja piinama toda venivat bajaani. Laps puikles ja puikles, aga palju sa ikka puikled oma üheksa eluaasta ja sihukese isa juures. Aga pärast lasi end kaasa haarata, eriti kui vast leitud sõbrad demonstreerisid talle, et isegi bajaani mängides võib täitsa vabalt rock’n’roll’i teha ning kultusbändi frontman’iks ja osaliselt ka naiste lemmikuks saada. Asi on lihtsalt selles, kuidas ennast hinnata.
„Just, kuidas end hindad, nii saabki kõik olema,” kinnitas Orehhov, lärmakas punapäine trummar, kes kandis nahkvesti ja propageeris väsimatult punkroki väärtusi, „Tšistjakovi tunned või?”
.....
„Aga miks te selle kõik kirja panete?”
„Vaadake, mul on selline kummaline harjumus rahasummasid mitte välja öelda. Ei tea, lihtsalt selline harjumus.”
.....
