Читать книгу Eriline Eri Klas - Paavo Kangur - Страница 1

„Ma hakkasin mõtlema, mis on Eri üliandekuse tunnused. Eri on natuur, kes koondab endale tähelepanu. Kui ta tuleb seltskonda, siis pöörduvad pilgud temale. Juba pioneerilaagris käis tema järel poiste rivi. Ta reageeris väga kiiresti, kui oli vaja saada tähelepanu. Tõeline dirigendinatuur lõi temas välja juba lapsena,” arutleb Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor Toomas Velmet.

„Mäletan teda 1950-ndate algusest Valkla pioneerilaagrist. Oli 100 meetri jooks, Eri jäi teiseks ja kuulutas kohe: „Kurat, oleks ma seda teadnud, et nii saab võita, siis oleksin ka tissid ette lükanud!”

Kõik pioneerid olid rahul, sest Eri polnud suu peale kukkunud mees. Ta oli aktiivne inimene, kes ei suutnud kõrvale jääda ühestki üritusest ja pidi olema igal pool liider,” räägib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tšelloprofessor ja muusikakriitik Toomas Velmet. Tema ja Eri teed ristusid korduvalt: pioneerilaagris, konservatooriumis, Moskva aspirantuuri päevil, Arvo Pärdi „Tabula rasa” esmaettekandel. Seda loetelu võib jätkata.

„Ju märkas neid omadusi ka tema muusikaline ristiisa, üks oma aja kuulsamaid viiulimängijaid David Oistrahh, kui ta soovitas Eril jätta viiul ja pühenduda dirigeerimisele. Selline jutuajamine võis aset leida Pärnu rannas, aga ka Anna Klasi ja Bruno Luki korteris. See oli kodu, kus võõrustati „Estonia” kontserdisaalis esinevaid Moskva tähti. Pianist Emil Gilels oli seal alaline külaline, samuti Maria Grinberg, Svjatoslav Richter ja teised suured nimed. Erit ümbritsenud klassikalisest muusikast küllastunud õhkkond leidis tema andekuse ventiili.”

Eri jätab tõesti viiuli, peidab viiulikasti poksikindad ja istub 14-aastaselt ema õuduseks hoopis trummide taha, siirdudes pikale eneseotsingu rännakule kergemuusika ja džässi radadele.

Noorusromantiline esimene periood

„Eri ei olnud koolis priimus, sest ta ei viitsinud tegeleda akadeemilise õppetööga, kuid ta lõpetas alati sensatsiooniga. Kui teised algajad koorijuhid õppekoori ees õilmitsesid ja leelotasid, siis Eri Klas juhatas Tallinna Muusikakooli lõpueksamitel Edvard Griegi kantaati meeskoorile ja sümfooniaorkestrile. Õpetaja Arvo Ratassepp usaldas teda,” jätkab Velmet.

Kuid konservatooriumi Eri Klas kohe sisse ei saa. Rektor Vladimir Alumäe ei ole sugugi kindel, kas selle populaarse džässtrummari ja seikleja koht on muusikakõrgkoolis. See pisiasi laheneb, nagu teisedki ajutised probleemikesed. Kord vaatab professor Gustav Ernesaks loengusse saabunud Eri Klasi pika pilguga ja küsib: „Noormees, ma olen teid vist kuskil näinud. Kas mitte televiisoris?”

Mälestus džässifestivalilt "Tartu 1960". Pildil Agu Laisk, Rein Marvet, Eri Klas ja Ott Ojavee.

Ernesaksaga ei ole Eri Klasil probleemi, küll plaanib Erit konservatooriumist välja kihutada muusikateoreetiliste ainete õppejõud, helilooja Alfred Karindi, sest Eri pole eeskujulik üliõpilane. Võrdlemisi sarnane probleem on Karindil ka teise üliõpilase, Arvo Pärdiga, kes põgeneb koos Eriga hoopis Ida-Virumaale suusatama.

1964. aastal lõpetab Eri ka konservatooriumi sensatsiooniga, juhatades „Estonias” „West Side’i lugu”, kuid see on omaette jutt.

Tolleks hetkeks on ta jõudnud saada ka popstaariks Eesti Raadio meeskvarteti koosseisus.

„Kergemuusikaga tegeles ta õpingute kõrvalt. Ta ei saanud kõrvale jääda ühestki ettevõtmisest ja pidi olema igal pool liider. Ta on kahetsenud, et ei jõudnud õppima lavakunstikateedrisse, aga võib-olla on see isegi hea. Temast oleks ehk saanud kohaliku tähtsusega näitleja! Võiksime tänulikud olla, et nii ei läinud,” arutleb Velmet. „Muidugi oli ta andekas, ta matkis vapustavalt hästi spordireporter Juri Ozerovi ja oma aja suurkujusid nagu Ronald Reagan ja Leonid Brežnev. Kindlasti oleks ta säranud saates „Su nägu kõlab tuttavalt”, kui seda saadet oleks tehtud 30 aastat varem,” jätkab Velmet.

Nii täiendab Eri end aastail 1964–1967 dirigendina Leningradi konservatooriumis professor Nikolai Rabinovitši juures ning hakkab saama väga häid tööpakkumisi Leningradi ja Moskva kuulsatelt teatritelt. Kuid mingil põhjusel küsib ta alati Rabinovitšilt nõu, kas võtta või jätta. Ja Rabinovitš ütleb alati: oota veel. Võiks öelda, et sellega lõpeb ka Eri Klasi noorusromantiline periood. Ta on kohe saamas 30-aastaseks. Ta on jõudnud saada kuulsaks, abielluda ja lahutada.

Teine periood

Aastatel 1969–1971 stažeerib Eri Klas Moskva Suures Teatris peadirigent Boriss Haikini assistendina.

„Eril on väga kiire ja arukas reaktsioon, ebaõnnestumisi märkab ta juba eos või maskeerib need. Tema väga suur toetaja ja õpetaja oli Suure Teatri dirigent Haikin,” arvab Velmet. „Rabinovitši juures käis ta tunnis, sai seal vehkida ja pärast kuulda, et vsjo eto nepravilno, aga Suures Teatris oli ta Haikini abiline, sai viibida proovides, koos läbi töötada partituurid. Suur Teater on ikkagi Suur Teater oma erilise auraga, oma staaride ja intriigidega.”

Eri ei võta kõiki Moskva pakkumisi ja ahvatlusi vastu, vaid pöördub tagasi Eestisse ja saab „Estonia” peadirigendiks.

„Noored dirigendid pääsevad harva kuulsate orkestrite ette ja kui pääsevad, siis saavad tihti keerulisi ülesandeid. Eri suurus avaldus filmimuusika sissemängimisel. Dirigent ju vastutab. See muusika oli kiiresti kirjutatud, partituurides võis olla vigu ja Eri tabas need ära. Tal oli olemas kiirus ja täpsus, ta ei hakanud lõppfaasis enam midagi nikerdama.

Kultusfilmi „Kevade” muusika mängisime sisse Tallinna kammerorkestriga. Veetsime mitmeid öid koos Eri Klasi ja filmimuusikaga. Neid salvestusi tehtigi öösiti, sest hommikuti olid proovid, õhtuti kontserdid ja muud aega ei jäänud. Eesti Raadio esimesel stuudiol oli tohutu koormus, filmimuusikud ei saanud seal aega enne kella 21. Tavaliselt on helilooja viibimine filmimuusika sissemängimisel paras nuhtlus. Ikka võib heliloojal tekkida tahtmine midagi muuta, aga kui aega on üks või kaks ööd, siis ei ole see kõige parem mõte. On lausa õnnetus, kui helilooja üritab tagantjärele parandada, juurde kirjutada, ümber teha. Loomeisiku kahtlused tuleb summutada. Öösel pole enam aega nikerdada ega venitada,” vestab Velmet.

„Maailmas on väga palju häid dirigente, palju väga häid dirigente ja piisavalt väga-väga häid dirigente, kuid sinus peab olema veel midagi, mis teeb sinust eriti nõutud mehe, suure dirigendi. Eril on need isikuomadused olemas. Ma ei jõuaks ära kiita tema empaatiavõimet ja suhtlemisoskust, detailimälu. Ta võib kolm aastat hiljem minna tagasi sama orkestri ette kuskil võõras ja kauges linnas ja küsida viiuldajalt, kuidas laps kasvab või panna tähele, et kontrabassimängija on habeme maha ajanud. Ja teda võetakse soojalt vastu, ta saab oma meheks.

Dirigendi töö juures on kõige tähtsamad asjad operatiivsus ja kiirus, et sa ühegi detaili juures ei lasku tüütuseni peensustesse. Kerge on oma nõudmistega orkestrit ära tüüdata, palju raskem on hoida tasakaalu, võita orkestri poolehoid ja säilitada loominguline hasart. Need on tõeliselt suure dirigendi tunnused. Ta on täiuslik professionaal, kes leiab üles orkestri nõrga lüli, aga ei ütle seda nõrgale või väsinud muusikule orkestri ees, vaid otsib delikaatsema võimaluse. Seda peab tegema juba autoriteedi huvides, näitamaks, et sa kuuled peensusteni, kuidas orkester mängib.”

Spordipoiss. Eri Klasile väljastatud diplom.

Looke A- ja B-klarnetist

Toomas Velmet võiks jutustada lugematul hulgal anekdootlikke seiku Eri Klasi dirigenditööst. Osa neist pärineb ajast, kui nad olid mõnda aega koos Moskvas, Klas stažeeris Suure Teatri juures, Velmet konservatooriumis.

„Vahel panevad orkestrid uusi noori dirigente proovile, sest ka orkestrandid on oma ala profid, kes võiksid ilma dirigenditagi loo ära mängida.”

Eri pidi juhatama Üleliidulise Raadio suurt, Gennadi Roždestvenski sümfooniaorkestrit. Sümfooniaorkestri klarnetimängijale Saša Ivanovile, kellega Toomas Velmet õppis koos aspirantuuris, tuli idee „korraldada Eesti dirigendile mingi pull”. Klarnetipartiis polnud märgitud, millise klarnetiga mängida. On olemas A- ja B-klarnetid, mis mängivad erinevates helistikes.

Orkestrant võttis meelega kätte vale klarneti vaatamaks, kas Eri paneb tähele, sest dirigendipuldist ei olegi nii lihtne erinevust märgata. Eri aga ütles kohe, et pane see A-klarnet käest ja võta B-pill.

„Sellega oli selgeks tehtud, et mees on proff,” võtab Velmet loo kokku. „Muidugi on Eri proff ja temas on veidi mängurit, heas mõttes mängurit. Gruusia kultuuripäevadel tuldi Erile rääkima, et meil on siin üks väga lugupeetud inimene, kes tahaks olla trummilööja, aga ei tunne nooti. Kuna heliteoses oli vaid üks trummilöök, siis Eri nõustus: „Olgu ma näitan talle, millal tuleb lüüa.” Proovis läks kõik kenasti. Enne esinemist läks Eri veel selle lugupeetud grusiini juurde ja rahustas teda: „Jälgi mind, kõigepealt ma vaatan sinu poole, meie pilgud kohtuvad ja siis ma näitan käega, et nüüd löö.”

Kuid grusiin oli jube närvis. Niipea, kui Eri tõstis orkestri ees pilgu, et kontrollida, kas trummimängija on kohal, nii lõigi mees kohe trummi. Oli avakontsert, esireas istus kogu liiduvabariigi juhtkond ja lavatagune oli täis „kagebesnikuid”: nii kui need kuulsid pauku, olid kabuurid kohe lahti…”

Velmet puistab lugusid nagu käisest. Oli see nüüd anekdoot või tõestisündinud lugu?

„Ma ei olnud kohal Gruusias, küll aga olin kohal, kui Eri juhatas ühe käega Suures Teatris „Rigolettot”. Eri on vasakukäeline, aga ta vasak käsi oli täitsa läbi eelmise õhtu käesurumisest. Oli olnud stipendiumipäev ja nagu meil sel puhul tavaks, õhtustasime „Budapesti” restoranis. Kolmandana oli lauas tuntud vasaraheitja Madis Ainso, kes töötas Tartu Lihakombinaadis ja kel oli ülesanne saata Moskvasse veerenud lihavaguneid, et need teel kaotsi ei läheks. Eriga olid nad kohtunud Eesti esinduses. Madise juuresolek tagas, et jutt õhtulauas ei läinud liiga intellektuaalseks. Selle asemel algatasid Eri ja Madis vasaku käega käesurumisvõistluse. Eri võitis, kuid oma kätt ei saanud ta pärast seda mõnda aega kasutada. Aga ega elu sellest seisma jäänud.”

„Tabula rasa” ja jutustamisoskus

„Eril on suurepärane jutustamisoskus, ta märkab pisikesi detaile ja jutustab iga loo suureks, tähelepanuväärseks,” tunnustab Velmet.

Võib-olla avaldub Eri jutustamisoskus omal moel ka 1977. aastal, kui ta seob ühisesse kavasse kahe tol hetkel ametlikult tunnustamata geeniuse teosed. See tähendab, et Arvo Pärdi „Tabula rasa” ja Alfred Schnittke Concerto grosso nr 1 kahe viiulisolistiga tulevad maailma esmaettekandele praeguse Tallinna Tehnikaülikooli aulas. Juba saali valik tagab selle, et läbikukkumisvõimalust sel kontserdil ei ole.

„See oli sensatsioon. Toonase TPI aula Mustamäel oli puupüsti täis. Vapustavaks tegi kontserdi esitatud teoste värskus. Pärt oli olnud lärmakas avangardist, seejärel vaikis ta aastaid, otsides oma teed, ja nüüd tuli kuulajate ette askeetliku teosega,” meenutab Velmet.

„„Estonia” kontserdisaali Eri ei saanud, sest kardeti skandaali. Pärt ja Schnittke olid üliandekad heliloojad, keda esitajad ja publik tol hetkel armastasid ja tunnustasid, aga ametkonnad 1970-ndate aastate sumbunud õhustikus sugugi mitte. Alfred Schnittke sai aru, et Eri oli dirigent, kes väga hästi tunnetas kaasaegset muusikat, millega paljud tema ametikaaslased ei tahtnud üldse tegemist teha. Nii mõnedki Eesti heliloojad võivad olla tänulikud, et meil on olnud dirigente, kes ei peljanud uudisloomingut. Eri Klas tõi 1960-ndatest kuni 1980-ndateni Tallinnasse väga palju värsket verd.

Erit iseloomustab uudisloomingulembus. Ta oskab kiiresti terad sõkaldest eraldada. Ta näeb partituuri vaadates kiiresti, kas teos väärib ettekandmist või mitte. Vene üks suurimaid kaasaegseid heliloojaid Alfred Schnittke ei võtnud ilmaasjata Erit oma teoste esmaesitlejaks.”

Kuid siin võib rõhutada ka pildi tagakülge. Paljukiidetud Alfred Schnittke polnud oma eluajal sugugi armastatud, Tihhon Hrennikovi juhitud NSV Liidu heliloojate liit Schnittke teoseid ei ostnud ja dirigent Eri Klasist oli palju abi tema muusika tutvustamisel maailmale.

„Kui otsida Eri tähthetki, siis tuleb kindlasti rõhutada ühe provintsiteatri viimist Moskvasse, Stockholmi, Savonlinna ja kõige lõpuks Pariisi. See oli ime. Eri oli inimene, keda võeti jutule! Oleks läinud keegi teine, poleks ta ehk jutule saanud. Eri suutis kaitsta oma projekte, isegi kui ta tagantjärele ei oska seda protsessi kirjeldada. Ta suutis väikese rahvusooperiga kaasata suured lauljad nagu Jevgeni Nesterenko, kes oleks vabalt võinud öelda, et temale oleks piisav La Scala või Metropolitan Opera kutse, mitte „Estonia” oma,” märgib Toomas Velmet.

Pärast balleti „Meister ja Margarita” esietendust 1986. Keskel Mai Murdmaa ja Eri.

Üks jalg alati Eestis

Erit võetakse jutule nii Moskvas muusika väljaviimise ja sissetoomise ametkonnas Goskontsert kui ka Stockholmis ja Helsingis. Ühel hetkel saab palju reisivast mehest välismaal elav mees. Erist saab NSV Liidu muusikatööstuse eksportkaup. Klassikatähed, viiuldajad, baleriinid, dirigendid lahkuvad läände nii ametlikult kui ka mitteametlikult. Eri valib ametliku tee.

1985 võtab ta vastu pakkumise asuda Stockholmi Kuningliku Ooperi peadirigendi kohale. Selles otsuses on ambitsiooni kohata uusi väljakutseid. Erinevalt Neeme Järvist, Arvo Pärdist või Alfred Schnittkest ei kasuta ta võimalust rahvuse alusel 1980. aastal Nõukogude Liidust lahkuda. Ta ei saa jätta oma teatrit. Miks peaks ta jätma ema, koduteatri, kodu ja kodumaa? Ta on saanud juba piisavalt maailma näha. Küll aga võtab ta vastu tööalase väljakutse. Stockholmi minek tähistab Erile teise eluetapi lõppu ja uue algust. Oma 47. sünnipäeva eelõhtul saab ta NSV Liidu rahvakunstniku aunimetuse, mis lihtsustab veidi jagelemist kultuuribürokraatia koridorides.

Revolutsiooniline 1991. aasta on ka temale muutuste aeg. See toob varsti ka uue abielu Ariel Klasiga. Teda on Eri märganud varem oma ema klaveritunnis, aga nüüd kohtuvad kaks inimest Helsingi lennujaamas ja neil on teineteisele palju rääkida. Algab periood, mille võiks pealkirjastada „Eri Klas, rahvusvaheline mees”. Kuid ta ei põgene kodumaalt, tema üks jalg on kogu aeg Eestis. Nii sünnib Eesti Rahvuskultuuri Fond, mille juhina Riigikogu liikmete küsimustele vastates sõnastab Klas nii mõnegi Eesti Vabariigi dilemma. Fondi nõukogu liikmel Rein Veidemannil tekib isegi idee vormida Eri Klasist Eesti president. Kuid on juba hilja. Mehe tervis pole endine.

Eri on kahtlemata teflonmees, keda intriigid ei võta.

„Kui te leiate maailmas mõne teatri, kus pole intriige, siis saate Nobeli preemia. Ooperiteatrid oma primadonnadega pulbitsevad intriigidest. Kuid see pole peatanud Erit, tema jäi nagu intriigide alalt välja.”

Velmet vürtsitab oma mõttekäiku looga Moskva avalikes tualettides töötanud tädikesest, keda Eri Klas kohtas kord kesklinna WC-s ja järgmine kord juba kesklinnast hoopis kaugemal, Moskva ülikooli lähistel.

„Kuidas siia sattusite?”

„Teate, härra, intriigid, ikka intriigid,” vastas WC valvur.

Eri Klas viis ka ERSO esimest korda Ameerikasse.

„ERSO lähetamine sinna on ime omaette. Joonas jäi alguses lähetamata, sest ERSO-l polnud veel Klasi,” arutleb Velmet. „Kui poleks Erit, siis poleks ka Tallinna Filharmooniat, kus on koos keelpillimängijate Eesti koondis – Tallinna Kammerorkester. Tallinna Filharmoonia oli pikka aega kodutu, jagades väikest pinda Tõnu Kaljuste kooriga. Kuid nüüd on neil Mustpeade maja. Mitte keegi peale Eri pole suutnud linnalt maju välja ajada!”