Emine abiellub 1980ndate Jugoslaavias vägivaldse mehega, kellega on kohtunud ainult korra. Sõja alates pagevad nad riigist. Nende poeg Bekim kasvab üles Helsingis. Ta on üksik ja tõrjutud, kuni kohtub baaris pentsiku kassiga, kes viib ta rännakule mineviku häirivatesse soppidesse. „Minu kass Jugoslaavia” on jutustus lootustest ja illusioonide purunemisest, sõjast ja pagulusest ning identiteedi- ja kuuluvusotsinguist. Teos võitis 2014. aastal Helsingin Sanomate debüüdipreemia.
Ent mida rohkem ma õppisin ja avaldusi töökoha saamiseks saatsin, seda kiiremini mõistsin, et minusugusega on lood teised. Välismaalased peavad kasvatama paksu naha, kui nad tahavad midagi muud peale soomlaste teenimise teha, ütles mu isa. Tee vaid nii, nagu teevad nemad. Riku oma elu sellega, et tahad olla selline nagu nemad. Küll sa siis kord märkad, et kui püüad saada nendesuguseks, vihkavad nad sind seda enam. Ja siis hakkad sa ka ennast vihkama. Ära seda rõõmu küll neile kingi.
Siis ütles ta veel: Ära tööta liiga hoolsalt, taipamaks, et see kuhugi ei vii. Miks on nii tähtis saada testide eest häid hindeid? Olla ööd läbi üleval ja õppida pähe asju, millest pole mingit tolku? On see mõistlik? Istuda kell kaks öösel paistes silmadega lugemislambi all, kannatada selliste peavalude käes nagu sina ja kogeda selliseid raevu- ja nutuhooge juba nii noorelt, kui ei tea võõras keeles peast taimede ja lindude ja puude nimesid, aastaarve, pöördepunkte, tähtsaid isikuid, võrrandeid, käändevorme, ajastuid stiilisuundi südame kopsude neerude ja soolestiku osi. Ütlen seda sulle vaid korra: ära kunagi proovi olla parem kui nemad.
