Katk ja koolera
Описание книги
Patrick Deville (snd 1957) on tunnustatud ja viljakas prantsuse romaanikirjanik. Pärast filosoofia- ja kirjandusõpinguid Nantesi ülikoolis rändas Deville 1980. aastatel ringi Lähis-Idas, Nigeerias ja Alžeerias, 1990. aastal elas pikalt Kuubal, Uruguays ja Kesk-Ameerikas. Huvi teiste kultuuride ja keelte vastu, mis on viinud Deville’i tema rännakutele, kajastub ka tema romaanides. Nende tegevus leiab sageli aset väljaspool Prantsusmaad, mis polegi prantsuse kirjanduse puhul nii tavaline. Sageli on nende aineseks ajalugu ja tegelasteks päriselt elanud isikud. Ka romaan „Katk ja koolera” on selles mõttes talle igati iseloomulik. Romaani peategelaseks on arst, teadlane ja maadeavastaja Alexandre Yersin (1863–1943), kelle nimi on ehk laiemale üldsusele tundmatu, kuid kes on ometi teaduse ja meditsiini ajalukku jätnud väga olulise jälje. Just tema oli see, kes 1894. aastal tuvastas katkubakteri ja töötas välja vaktsiini, tänu millele õnnestus lõpuks panna piir sellele aastasadu inimkonda vaevanud haigusele. Sellest ka katku ladinakeelne nimetus Yersinia pestis. Deville’i romaan elustab aga ka laiemalt Yersini ajastu, visandab tolleaegsed meditsiini- ja teadusesaavutused, maalib lugeja silmade ette optimismist pakatava 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Euroopa, mis uskus veel vankumatult progressi ja teadusesse.
Отрывок из книги
Vana käsi, maksalaiguline ja pooliku pöidlaga, lükkab siidkardina akna eest. Pärast unetut ööd koidu lõõsk, vasktaldrikute lahvatus. Hotellituba on lumivalge ja kuldkahvatu. Taamal uduvines kumava kõrge raudtorni valgustatud võrestik. All Boucicaut’ skvääril erkrohelised puud. Linn on sel sõjakal kevadel vaikne. Üle ujutatud põgenikest. Neist, kes polnud iial ette kujutanud teistsugust elu kui paikne. Vana käsi laseb aknakremooni lahti ja haarab kohvrisangast. Kuus korrust allpool astub Yersin lakkpuidust tahveldiste ja kollaste vaskkaunistustega pöörduksest tänavale. Livrees hotellipoiss sulgeb tema järel taksoukse. Yersin ei põgene. Ta pole eales põgenenud. Oma koha sellele lennule pani ta Saigoni harukontoris kinni juba mitu kuud tagasi.
Nüüdseks on ta sama hästi kui kiilas, habe on tal hall, silmad sinised. Põllupidaja kuube meenutav pintsak ja beežid püksid, valge triiksärk, kraenööp lahti. Bourget’ lennujaama kõrged klaasaknad avanevad maandumisrajale, kus seisab ratastel vesilennuk. Väike valge valaskala, mille ümar kõht mahutab tosinkond reisijat. Trapp lükatakse lennukikere vasakusse külge, sest esimesed lendurid, kelle hulgas oli ka Yersin, olid ratsanikud. Ta ongi teel tagasi oma väikeste Annami hobuste juurde. Ootesaali pinkidel salk põgenikke. Nende kohvrite põhjas, pidulike särkide ja õhtukleitide all raharullid ja kullakangid. Saksa väed on Pariisi all. Nemad siin on küllalt rikkad, et pääseda koostööst sakslastega, ühtelugu piidlevad nad seinakella ja käekella oma randmel.
.....
Prantsuse keelest saab salakeel, ema keel, aare, õhtute keel, milles ta kirjutab Fannyle.
Ta on kahekümnene ja elab nüüdsest oma elu saksa keeles.
.....