Pariisi abikaasa
Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Оглавление
Paula McLain. Pariisi abikaasa
Proloog
Üks
Kaks
Kolm
Neli
Viis
Kuus
Seitse
Kaheksa
Üheksa
Kümme
Üksteist
Kaksteist
Kolmteist
Neliteist
Viisteist
Kuusteist
Seitseteist
Kaheksateist
Üheksateist
Kakskümmend
Kakskümmend üks
Kakskümmend kaks
Kakskümmend kolm
Kakskümmend neli
Kakskümmend viis
Kakskümmend kuus
Kakskümmend seitse
Kakskümmend kaheksa
Kakskümmend üheksa
Kolmkümmend
Kolmkümmend üks
Kolmkümmend kaks
Kolmkümmend kolm
Kolmkümmend neli
Kolmkümmend viis
Kolmkümmend kuus
Kolmkümmend seitse
Kolmkümmend kaheksa
Kolmkümmend üheksa
Nelikümmend
Nelikümmend üks
Nelikümmend kaks
Nelikümmend kolm
Nelikümmend neli
Nelikümmend viis
Nelikümmend kuus
Nelikümmend seitse
Epiloog
Tänuavaldused
Viide allikatele
Отрывок из книги
Kuigi ma seda tihti otsisin, pidin lõpuks ikka tunnistama, et Pariisi vastu ei ole ravi. Osaliselt oli see sõjast. Ükskord maailm juba purunes ja see võis iga hetk korduda. Sõda oli tulnud ja meid muutnud, kuigi kõik olid kinnitanud, et seda ei saa juhtuda. Mitte keegi ei teadnud, kui palju inimesi tapeti, aga kui kuulsite arve − üheksa miljonit või neliteist miljonit −, siis mõtlesite, et võimatu. Pariis oli täis viirastusi ja kõndivaid laipu. Paljud tulid tagasi ka Roueni või Oak Parki Illinoisis, kuulidest läbi lastud ja köndistunud, täis lõputut tühjust, kuid suutmata läbielatut unustada. Nad olid vedanud kanderaamidel laipu ja astunud üle teiste laipade; lõpuks olid nad ise kanderaamidel, liikudes aeglaselt edasi rongidel, mis mustasid kärbestest ja kus keegi katkeva häälega hõikus, et viidaks teade ta tüdrukule kodus.
Kodu tavalises mõttes enam polnudki, ja ka see oli osa Pariisi elust. Sellepärast ei suutnud me jätta joomist ega lõputuid jutte ega valede inimeste suudlemist, mõtlemata, mida me võisime sellega hävitada. Mõned meist olid vaadanud surmale näkku, püüdmata eriti mitte midagi meelde jätta. Ernest oli üks nendest. Ta kordas sageli, et oli selles sõjas surnud − küll vaid hetkeks −, et ta hing oli lahkunud temast nagu siidtaskurätik, libisedes välja ja hõljudes üle ta rinna. Ning oli siis kutsumata tagasi tulnud, ja ma mõtlesin sageli, kas kirjutamine veenis teda, et ta hing oli pärast seda kõike tagasi oma kohal. Ta ütles iseendale, ja võib-olla ka kellelegi teisele, et oli näinud, mida ta oli näinud, ja tajunud kohutavaid asju, kuid elas ikkagi edasi. Et ta suri, kuid praegu ei olnud enam surnud.
.....
Pärast õhtusööki jalutasime õhuraudtee alt läbi ja võtsime suuna linnakai poole. Kogu aeg rääkis ta kiirustades oma plaanidest, kõikidest asjadest, mida ta tahtis teha − ta põles soovist kirjutada luuletusi, jutustusi ja sketše. Ma polnud kunagi kohanud kedagi, kes oleks nii energiline ja elav. Ta väreles kui leek. Ta ei lakanud hetkekski liikumast ega mõtlemast ega ilmselt ka unistamast.
Kui jõudsime kaipealsele, jalutasime piki seda kuni trammiliini lõpuni välja.
.....