Читать книгу Vaskratsanik. Teine raamat. Kuldne uks - Paullina Simons - Страница 1

1

Aleksander läks Lazarevosse hea usu peale.

Muud tal ei olnud. Sõna otseses mõttes mitte midagi muud, mitte ühtegi kirja, mitte ainustki rida ei Dašalt ega Tatjanalt, et talle teada anda: õed on Molotovi jõudnud. Daša sinnajõudmises kahtles Aleksander tõsiselt, aga kuna ta oli näinud, et Slavin elas talve üle, oli kõik võimalik. Daša kirjade puudumine oli see, mis Aleksandrile muret tegi. Leningradis olles oli naine talle pidevalt kirjutanud. Siin lendasid jaanuar ja veebruar mööda, ja mitte ainustki sõna.

Nädal aega pärast seda, kui tüdrukud olid lahkunud, sõitis Aleksander veoautoga Kobonasse ning otsis õdesid Kobona kallastel haigete ja kodutute seast. Ta ei leidnud midagi.

Märtsis kirjutas murelik ja masendatud Aleksander Dašale Molotovi kirja. Ta oli ka Molotovi täitevkomiteesse telegrammi saatnud ning Darja ja Tatjana Metanova järele pärinud, kuid sai vastuse alles maikuus postiga. Molotovi täitevkomitee kirjas teatati Aleksandrile üheainsa lausega, et Darja ja Tatjana Metanova kohta pole mingit informatsiooni. Ta saatis veel ühe telegrammi ja küsis, kas Lazarevo külanõukogusse saab telegrammi saata. Järgmisel päeval tuli kahesõnaline telegramm: EI. PUNKT.

Igal vabal tunnil, mis talle võimaldati, käis Aleksander Viiendal Nõukogude tänaval ning sisenes korterisse Daša jäetud võtmega. Ta koristas tube, pühkis ja pesi põrandaid ning kui linna täitevkomitee laskis märtsis torud ära parandada, pesi ka pesu. Ta pani teise magamistuppa uued aknaklaasid. Aleksander leidis Metanovite vana fotoalbumi ja hakkas seda vaatama, ent lõi selle ühtäkki kinni ja pani käest. Mida ta mõtles? Tundus, nagu näeks ta vaime.

Sellised olid Aleksandri tunded. Ta nägi igal pool Metanovite vaime.

Iga kord kui ta Leningradis oli, käis Aleksander Vana-Nevski postkontoris vaatamas, kas Metanovitele on kirju. Vanal postiametnikul oli temast kõrini.

Garnisonis küsis Aleksander sõjaväe posti eest vastutava seersandi käest ikka ja jälle, kas talle on kirja Metanovatelt. Sõjaväe posti eest vastutaval seersandil oli temast kõrini.

Kuid Aleksandrile polnud midagi: ei kirju, ei telegramme ega uudiseid. Aprillis Vana-Nevski postiametnik suri. Kellelegi polnud tema surmast teatatud ja tegelikult jäi ta oma laua taha toolile istuma, postisaadetised põrandal, letil, kastides ja avamata postikottides.

Aleksander suitsetas posti sorteerides ära kolmkümmend sigaretti. Ta ei leidnud midagi.

Ta naasis Laadoga äärde, kaitses endiselt Elu teed – mis oli nüüd veetee –, ootas puhkust ja nägi kõikjal Tatjana vaimu.

Leningrad vabanes tasapisi surmahaardest ja linna täitevkomitees hakati kartma – põhjusega –, et surnute suur hulk, ummistunud roiskveetorud ja puhastamata reovesi võivad epideemiaid põhjustada, kui ilm soojaks läheb. Täitevkomitee võttis linna käsile. Kõik ellu jäänud tööjõulised inimesed koristasid tänavatelt pommitamiste tagajärjel tekkinud prahti ja laipu. Katkised torud parandati ära, elektrivool taastati. Hakkasid sõitma trammid ja seejärel trollibussid. Kui Iisaku katedraali ees tärkasid tulbid ja kapsataimed, näis, nagu oleks Leningrad ajutiselt uuesti sündinud. Tanjale oleks meeldinud Iisaku katedraali ees tulpe näha, mõtles Aleksander. Toidunormi suurendati kolmesajale grammile ülalpeetava kohta. Mitte et jahu oleks rohkem olnud. Inimesi oli vähem.

Sõja alguses, 1941. aasta 22. juunil, päeval, mil Aleksander kohtas Tatjanat, oli Leningradis kolm miljonit eraisikut. Kui sakslased linna 1941. aasta 8. septembril ümber piirasid, oli Leningradis kaks ja pool miljonit eraisikut.

1942. aasta kevadeks oli alles jäänud miljon inimest.

Mööda Laadoga jääteed oli seni linnast evakueeritud pool miljonit inimest, kes jäid Kobonasse ebakindla saatuse hooleks.

Kui lumi oli sulanud, juhtis Aleksander Piskarjovi kalmistul lõhkamistöid, mille tulemuseks oli tosin ühishauda, kuhu veeti matusebüroo autodega ja maeti viimaks ka maha peaaegu pool miljonit surnut. Piskarjovi kalmistu oli vaid üks Leningradi seitsmest surnuaiast, kuhu veeti laipu nagu halge.

Ja blokaad polnud veel lõppenud.

Ameerika toiduained – lend-lease’i lahkusest – jõudsid pikki ja keerukaid teid pidi Leningradi. Kevadel said leningradlased mõne korra piimapulbrit, supipulbrit, munapulbrit. Aleksander hankis ka endale mõne eseme, nende seas inglise-vene vestmiku, mille ta ostis lend-lease’i veoautojuhilt Kobonas. Tanjale võib uus vestmik meeldida, mõtles ta. Neiu oli inglise keeles nii hästi edasi jõudnud.

Linn laskis Nevski prospekti uuesti üles ehitada võltsfassaadidega, mis pidid varjama Saksa pommide jäetud haigutavaid tühimikke ning Leningrad läks aegamisi, puhtalt ja enamasti vaikselt vastu 1942. aasta suvele.

Sakslased pommitasid linna ikka veel iga päev.

Jaanuar, veebruar, märts, aprill, mai.

Mitu kuud pidi Aleksander teadmatust taluma? Mitu kuud ainsagi uudiseta, ainsagi reata, ainsagi hingetõmbeta? Mitu kuud pidi ta lootust oma südames kandma ja endale tunnistama, et juhtuda võis ja – lõpuks – ilmselt juhtuski vältimatu ja kujuteldamatu? Ta nägi kõikjal surma. Rindel kõige rohkem, kuid lootusetut surma nägi ta ka Leningradi tänavatel. Ta nägi sandistatud kehi ja moonutatud kehi, külmunud kehi ja nälginud kehi. Ta nägi kõike. Kuid kõigest hoolimata uskus Aleksander ikka veel.

2

Juunis tuli Dimitri garnisoni teda vaatama. Aleksander oli nördinud ja lootis, et tema ilme seda ei reeda. Dimitri paistis mitte ainult mitu kuud, vaid mitu aastat vanem. Ta lonkas silmanähtavalt ning tema keha oli veidi paremale küljele kaldu. Ta paistis kurnatud ja kõhn ning tema sõrmed värisesid – seda polnud Aleksander varem näinud.

Ja Dimitrit silmitsedes mõtles Aleksander: Dimitri jäi ellu, miks mitte ka Daša ja Tanja? Kui tema sellega hakkama sai, miks mitte nemad? Kui mina hakkama sain, miks siis mitte nemad?

„Mu vasak jalg on nüüd mu parem jalg,” ütles Dimitri. „Küll ma ikka tegin lollisti, või mis sina arvad?” Ta naeratas soojalt Aleksandrile, kes pakkus talle vastutahtsi naril istet. Aleksander oli lootnud, et Dimitriga tal enam tegemist teha ei tule. Seda õnne polnud talle antud, sellest sai Aleksander aru. Nad olid kahekesi ja Dimitri silmis oli mõtlik tuluke, mis Aleksandrile ei meeldinud.

„Vähemasti ei pea ma enam kunagi tõelisse lahingusse minema,” ütles Dimitri rõõmsalt. „See mulle meeldib.”

„Tore,” ütles Aleksander. „Seda sa ju tahtsidki. Tagalas töötada.”

„Tagala või asi,” turtsatas Dimitri. „Kas sa tead, et alguses saadeti mind Kobonasse evakueerimistoimkonda …”

„Kobonasse!”

„Jah,” venitas Dimitri. „Miks sa küsid? Kas Kobonal on muud tähtsust peale selle, et Ameerika lend-lease’i veoautod sinna tulevad?”

Aleksander uuris Dimitrit. „Jah. Ma ei teadnud, et sa töötad Kobonas.”

„Me kaotasime vahepeal teineteise silmist.”

„Kas sa olid jaanuaris seal?”

„Ei mäletagi,” vastas Dimitri. „See oli nii ammu.”

Aleksander tõusis ja lähenes talle. „Dima! Ma toimetasin Daša ja Tatjana jääteed mööda välja …”

„Küllap nad on väga tänulikud.”

„Ma ei tea, kas nad on tänulikud. Võib-olla sa nägid neid?”

„Sa küsid minult, kas ma nägin kahte tüdrukut Kobonas, kust käis läbi tuhandeid evakueerituid?” naeris Dimitri.

„Mitte kahte tüdrukut,” sõnas Aleksander rahulikult. „Tanjat ja Dašat. Neid sa ju tunned, eks ole.”

„Aleksander, ma …”

„Kas sa nägid neid?” Aleksander tõstis häält.

„Ei näinud,” vastas Dimitri. „Ära karju! Aga ma pean ütlema …” Ta raputas pead. „Panna kaks abitut tüdrukut veoauto peale, et nad püüaksid jõuda … Kuhu nad pididki minema?”

„Kuskile ida poole.” Aleksander ei kavatsenud Dimitrile öelda, kuhu õed pidid minema.

„Kuskile kodumaa sügavustesse? Ma ei tea, Aleksander, mida sa küll mõtlesid?” Dimitri itsitas. „Ma ei suuda ette kujutada, et sa soovisid nende surma.”

„Dimitri, mis juttu sa räägid?” kähvas Aleksander. „Mis mul üle jäi? Kas sa pole kuulnud, mis talvel Leningradis sündis? Mis ka praegu veel sünnib?”

Dimitri naeratas. „Olen kuulnud. Kas sa midagi muud poleks teha saanud? Kas polkovnik Stepanov ei saanud sind aidata?”

„Ei saanud.” Aleksandril oli kõrini. „Kuule, ma pean …”

„Ma tahan lihtsalt öelda, Aleksander, et kõik need evakueeritud, kes meie juurde jõudsid, vaakusid hinge. Ma tean, et Daša on kõvast puust, aga Tanja? Mind üllatab, et ta seni vastu pidas, kuni sa ta jääteele toimetasid.” Dimitri kehitas õlgu. „Mina arvasin, et ta on esimene, kes … see tähendab, isegi minul on düstroofia. Ja enamik neist, kes Kobonasse jõudsid, olid haiged ja nälginud. Siis sunniti neid taas veoautodesse istuma ja viidi kuuekümne kilomeetri kaugusele raudteejaama, kust sai edasi ainult loomavagunitega.” Dimitri tasandas häält ja ütles: „Ma ei tea, kas see on tõsi, aga ma kuulsin kõlakat, et seitsekümmend protsenti inimestest, kelle me rongidele toimetasime, kas külmusid surnuks või surid haigustesse.” Ta vangutas pead. „Ja sina saatsid Daša ja Tanja sinna? Oled ikka hea tulevane mees!” Dimitri naeris.

Aleksander surus hambad kokku.

„Kuule, mul on hea meel, et sealt pääsesin,” ütles Dimitri. „Kobona ei meeldinud mulle eriti.”

„Mida?” küsis Aleksander. „Kas Kobonas oli liiga ohtlik?”

„Ei, asi polnud selles. Veoautod tagurdasid tavaliselt Laadoga jääle, sest evakueeritud olid nii pagana aeglased. Meie pidime välja minema ja neid kastist maha aitama. Kuid nemad ei jaksanud kõndida. Nad kõik olid surmasuus.” Dimitri vahtis Aleksandrile otsa ja ütles: „Alles möödunud kuul lasksid sakslased jääteel kolm kuuest veoautost õhku.” Ta ohkas. „Tagala või asi. Viimaks palusin end varustusse üle viia.”

Aleksander keeras Dimitrile selja ning hakkas oma rõivaid kokku panema. „Varustuses pole ka kõige turvalisem. Teisest küljest,” ütles ta – endalt mõttes küsides: mida ma räägin? Mingu oma kuradi varus-tusse –, „võib varustamine sulle hästi mõjuda. Hakkad suitsu müüma. Kõik armastavad sind.” Kuristik selle vahel, milline oli nende suhe olnud varem ja milline oli nüüd, oli liiga sügav. Polnud ei paate ega sildu. Aleksander ootas, et Dimitri ära läheks või Tatjana pere järele päriks. Dimitri ei teinud ei seda ega teist.

Viimaks ei suutnud Aleksander seda enam taluda. „Dima, kas sind vähegi huvitab, mis Metanovitest sai?”

Dimitri kehitas õlgu ja ütles: „Küllap nendega juhtus sama mis enamiku leningradlastega. Kõik surid ära, eks ole?” Niisama hästi võinuks ta öelda: kõik läksid poodi, eks ole. Aleksander langetas pilgu.

„Selline on sõda, Aleksander,” ütles Dimitri. „Ellu jäävad vaid kõige tugevamad. Just sellepärast pidingi lõpuks Tanjast loobuma. Ma ei tahtnud, ta meeldis mulle väga ja meeldib ikka veel; mul on temast ilusaid mälestusi, aga mul endalgi oli vaevalt jaksu jalul püsida. Ma poleks saanud veel ka tema pärast muretseda, kui mul endalgi polnud toitu ja sooje riideid.”

Kui hästi Tatjana Dimitrit läbi nägi. See mees ei hoolinud temast üldse, mõtles Aleksander rõivaid kappi pannes ja Dimitri pilku vältides.

„Aleksander, kui ellujäämine juba jutuks tuli, siis tahan sinuga ühest asjast rääkida,” alustas Dimitri.

Ongi käes. Teise sõnu oodates ei tõstnud Aleksander pilku.

„Kuna ameeriklased astusid sõtta – see on meile hea, eks ole?”

Aleksander noogutas ja vastas: „Muidugi. Lend-lease’ist on palju abi.”

„Ei, ei.” Dimitri tõusis voodilt ja ütles erutatult ning murelikult: „Ma ei pea silmas meid, vaid sind ja mind. Meie plaane.”

Aleksander tõusis ja vaatas Dimitrile otsa. „Ma pole siin kandis eriti palju ameeriklasi näinud,” ütles ta pikkamisi, teeseldes, nagu ei saaks aru.

„Jah,” hüüatas Dimitri, „aga terve Kobona on neid täis! Nad saadavad veoautode ja laevadega varustust, tanke, maastureid, saapaid läbi Murmanski ja piki tervet Laadoga idakallast Petrozavodskisse, Lodeinoje Polesse. Kobonas on neid kümnete kaupa.”

„Tõsi või? Kümnete kaupa?”

„Võib-olla mitte just kümnete kaupa. Aga nad on ameeriklased!” Ta vakatas. „Võib-olla saavad nad meid aidata?”

Aleksander astus Dimitrile lähemale. „Mismoodi?” küsis ta teravalt.

Naeratades kordas Dimitri vaikse kõrge häälega: „Mismoodi? Ameerika moodi. Sa saad ehk Kobonasse minna …”

„Dima, ma lähen Kobonasse, ja edasi? Kelle jutule ma lähen? Veoautojuhtide jutule või? Kas sa arvad, et kui Nõukogude sõdur hakkab nendega inglise keeles rääkima, siis ütlevad nad lihtsalt: oi, muidugi, tule meie laevale. Me viime su koju.” Aleksander pidas pausi ja võttis mahvi suitsu. „Ja isegi kui see poleks võimatu, siis kuidas me sinu välja toimetame? Isegi kui võhivõõras oleks tõesti valmis minu pärast oma eluga riskima selle nimel, mida sina pead ameeriklastevaheliseks ustavuseks, siis mismoodi see sinu arust sind aitaks?”

Dimitri kohkus tagasi ja vastas rutakalt: „Ma pole öelnud, et see on hea plaan. Kuid alguseks käib küll.”

„Dima, sa oled vigastatud. Vaata ennast.” Aleksander mõõtis teda pilguga. „Sinust pole võitlejat ja sinust pole ka … jooksikut. Jätame need plaanid sinnapaika.”

Dimitri küsis ägestudes: „Mida sa räägid? Ma tean, et sa tahad ikka veel …”

„Dimitri!”

„Mida? Me peame midagi ette võtma, Aleksander,” ütles Dimitri. „Meil olid plaanid …”

„Dimitri!” hüüatas Aleksander. „Meil oli plaanis end läbi NKVD piirivalvevägede murda ja mineeritud Soome soodes redutada! Kuidas on see võimalik nüüd, kus sa endale jalga tulistasid?”

Aleksander oli tänulik, et Dimitril vastuseid varnast võtta ei olnud. Ta taandus.

Dimitri ütles: „Nõus, võib-olla on Lissi Nossi kaudu raskem minna, aga minu meelest on meil võimalik lend-lease’i transapoisid ära osta.”

„Nad pole transapoisid!” kähvas Aleksander vihaselt. Ta vakatas. Asi polnud seda väärt. „Need mehed on väljaõppinud võitlejad ning selleks, et sulle läbi Arktika ja Põhja-Venemaa 2000 kilomeetri kauguselt tušonka’t tuua, riskivad nad iga päev allveetorpeedo tabamust saada.”

„Jah, ja just need mehed võivad meid aidata. Ja, Aleksander,” lisas Dimitri lähemale astudes, „keegi peab mind aitama.” Ta astus veelgi lähemale. „Ja õige pea. Mul pole vähimatki kavatsust selles kuradi sõjas surma saada.” Ta vakatas, vidukil silmade pilk Aleksandrile suunatud. „Aga sul?”

„Mina saan surma, kui vaja,” vastas järeleandmatu Aleksander.

Dimitri uuris teda. Aleksandrile ei meeldinud, kui teda uuriti. Ta pani suitsu põlema ja vaatas jäiselt Dimitrit, kuni too taandus. „Kas raha on ikka veel sinu käes?” küsis Dimitri.

„Ei.”

„Kas sa saad selle kätte?”

„Ma ei tea,” vastas Aleksander. Ta võttis järgmise suitsu. Jutuajamine oli lõppenud.

„Sul on poolik suits suus,” märkis Dimitri kuivalt.

Aleksandrile anti heldelt puhkust – kolmkümmend päeva. Ta palus Stepanovilt veel pikemat puhkust. Ülemus andiski: 15. juunist 24. juulini.

„Kas sellest piisab?” küsis Stepanov muheldes.

„Seda, seltsimees polkovnik, on kas liiga palju,” vastas Aleksander, „või liiga vähe.”

„Seltsimees kapten,” ütles Stepanov suitsu põlema pannes ja ka Aleksandrile sigaretti pakkudes, „kui tagasi tulete …” Polkovnik ohkas. „Me ei või enam garnisoni jääda. Vaadake, mis meie linnast on saanud. Me ei ela veel ühte sellist talve üle. See lihtsalt pole võimalik.” Ta pidas pausi. „Me peame blokaadirõngast läbi murdma. Meie kõik. Juba sügisel.”

„Nõus, seltsimees polkovnik.”

„Kas tõesti, Aleksander? Kas nägite, mis juhtus möödunud sügisel ja sel kevadel meie meestega Tihvinis ja Mgas?”

„Jah, seltsimees polkovnik.”

„Kas olete kuulnud, mis juhtus meie meestega tillukesel Neeva platsdarmil Dubrovka juures?”

„Jah, seltsimees polkovnik,” vastas Aleksander. Neeva platsdarm oli enklaav vaenlase hõivatud territooriumil – maalapike, mille pihta sakslased iga päev märki lasksid. Seal sai surma keskmiselt 200 Vene sõdurit päevas.

Stepanov raputas pead ja ütles: „Me ületame pontoonidega Neeva. Meil on vähe suurtükiväge – teie üksi. Meil on ühelasulised vintpüssid …”

„Minul mitte, seltsimees polkovnik, mul on Špagini automaatkuulipilduja. Ja ka mu vintpüss on automaatne.” Aleksander naeratas.

Stepanov naeratas samuti ja noogutas. „Kõlab karmilt.”

„Ongi karm, seltsimees polkovnik.”

„Seltsimees kapten, ärge laske heal lahingul end hirmutada, isegi kui jõud on ebavõrdsed.”

Aleksander tõstis pilgu Stepanovile, lõi selja sirgu ja ütles: „Seltsimees polkovnik. Millal ma olen kartma löönud?”

Stepanov astus lähemale ja ütles: „Oleks meil rohkem teiesuguseid mehi, oleksime selle sõja ammu võitnud.” Ta surus Aleksandril kätt. „Minge. Head reisi. Kui tagasi tulete, pole miski endine.”

3

Nõukogude Liidu südamesse sõites mõtles Aleksander, kas Daša ja Tanja tõesti poleks talle kirjutanud, kui nad elus oleksid.

Kahtlus ründas teda nagu pommirahe. Sõita tuhat kuussada kilomeetrit itta üle Laadoga järve, Oneega ja Dvinaa jõe, üle Suhhona ja Unža jõe Kaama äärde Uurali mägedesse, sõita, ehkki pole kuus kuud, pool aastat temast midagi kuulnud, pole kuulnud kõik need vahepealsed minutid, pole kuulnud ei sõnakest tema suust ega saanud ainustki kirjarida – kas see oli hullumeelsus?

Jah, oli küll.

Oma nelja päeva pikkusel teekonnal Molotovi meenutas Aleksander igat temaga koos veedetud viivu. Tuhande kuuesaja kilomeetri kaugusele Obvodnõi kanalist, Kirovist, kuhu ta neiule vastu läks, telgist Luugas ja sellest, kuidas ta neiut kukil kandis, haiglapalatist, Iisaku katedraalist, jäätisesöömisest ja kelgust, millel neiu poolsurnuna lamas ja mida Aleksander vedas. Tuhande kuuesaja kilomeetri kaugusele korterist, kus neiu kõigile toitu jagas, katusest, kus ta Saksa lennukite tule all hüples. Möödunud talvest oli mälestusi, mille ees Aleksander tagasi kohkus, ent mida ta sellegipoolest meenutas. Kuidas Tatjana pärast ema matuseid tema kõrval kõndis. Kuidas neiu seisis liikumatult kolme nugadega relvastatud poisi ees.

Kaks kujutluspilti kerkisid ikka ja jälle väsimatult ja hirmutavalt Aleksandri vaimusilma ette.

Tatjana, kiiver peas, kummalised rõivad seljas, verine, kivide ja talade, klaasikildude ja laipade all lebamas, ent ikka veel soe, ikka veel hingav.

Ja teine.

Alasti Tatjana haiglavoodis tema käte all, tema huulte all oigamas.

Kui üldse keegi võis ellu jääda, kas poleks see just tüdruk, kes neli kuud järjepanu igal hommikul pool seitse tõusis ja läbi hingevaakuva Leningradi rühkis, et perele leiba tuua?

Kui ta aga ellu jäi, miks ta siis Aleksandrile ei kirjutanud?

Kas tüdrukut, kes suudles tema kätt, kes pakkus talle teed ja vaatas teda, hoidis hinge kinni, kui ta rääkis, vaatas teda silmadega, millesarnaseid Aleksander polnud kunagi varem näinud – kas seda tüdrukut polnud enam?

Kas tema südant polnud enam?

Palun, Jumal, palvetas Aleksander. Ärgu ta mind enam armastagu, kuid olgu ta elus.

See oli Aleksandrile ränk palve, kuid ta ei suutnud kujutleda, et võiks elada maailmas, kus pole Tatjanat.

Pesemata ja alatoidetud Aleksander, kes oli rohkem kui neli päeva teel olnud, sõitnud viie rongi ja nelja sõjaväemaasturiga, jõudis Molotovi reedel, 19. juunil 1942. Ta saabus keskpäeval ja istus jaama lähedal puupingile.

Aleksander ei suutnud end kokku võtta ning jala Lazarevosse kõndida.

Ta ei suutnud taluda mõtet, et neiu suri Kobonas – pääses kokkuvarisenud linnast ja suri siis pääsemisele nii lähedal. Aleksander ei suutnud sellega silmitsi seista.

Veelgi hullem – Aleksander teadis, et ei suuda iseendaga silmitsi seista, kui kuuleb, et Tatjana ei jäänud elama. Ta ei suutnud mõelda naasmisele – kuhu naasmisele?

Aleksander kaalus õigupoolest, kas mitte esimese rongi peale istuda ja kohe tagasi sõita. Edasiliikumine nõudis temalt palju suuremat julgust kui katjuuša või seniitkahuri taga seismine Laadoga ääres, teades, et iga pea kohal lendav Luftwaffe lennuk võib ta silmapilk tappa.

Enda surma ta ei kartnud.

Ta kartis Tatjana surma. Tema surma viirastus võttis Aleksandrilt julguse.

Kui Tatjana oli surnud, oli surnud ka Jumal, ja Aleksander teadis, et sõja ajal ei suuda ta ellu jääda maailmas, mida valitseb kaos, mitte sihipärasus. Ta ei ela kauem kui vaene õnnetu Grinkov, kelle juhuslik kuul maha niitis, kui mees parajasti tagalasse suundus.

Sõda oli ülim kaos, hävitav, muserdav segadus, mille tulemuseks olid külmal maapinnal vedelevad lõhkikäristatud, matmata surnukehad. Maailmaruumis polnud midagi sõjast kaootilisemat.

Kuid Tatjana oli kord. Ta oli lõplik mateeria lõpmatus ilmaruumis. Tatjana hoidis kõrgel ning kandis heldelt ja vooruslikult armu ja vapruse lippu, lippu, mille kannul Aleksander läks tuhat kuussada kilomeetrit ida poole Kaama jõe äärde, Uuralitesse, Lazarevosse.

Aleksander istus kaks tundi sillutamata, provintsliku, tammedega ääristatud Molotovi tänava ääres pingil.

Tagasi minna oli võimatu.

Edasi minna oli mõeldamatu.

Ometi polnud tal kuskile mujale minna.

Ta lõi risti ette, tõusis ja võttis oma asjad.

Kui Aleksander viimaks Lazarevo poole astuma hakkas, teadmata, kas Tatjana on elus või surnud, tundis ta end nagu inimene, kes läheb hukkamisele.

4

Lazarevo oli kümne kilomeetri kaugusel ja tee viis läbi sügava männimetsa.

Metsas ei kasvanud ainult männid, sekka oli jalakaid, tammi ja kaski, nõgeseid ja mustikaid, mis kõik mõnusalt Aleksandri meeli kõditasid. Aleksander kõndis, kaasas seljakott, püss, püstol ja laskemoon, suur telk ja tekk, kiiver ja kott täis Kobonast ühes võetud toitu. Ta kuulis puude tagant lähedal voolava Kaama jõe kohinat. Aleksander mõtles pesema minna, kuid sel hetkel pidi ta edasi liikuma.

Astudes noppis ta madalailt puhmastelt mõne mustika. Tal oli kõht tühi. Oli väga soe, päikesepaisteline ilm ja ühtäkki täitis Aleksandrit pöörane lootus. Ta sammus kiiremini.

Mets lõppes ja tema ees oli tolmune külatee, mida ääristasid kummalgi pool väikesed puust tared, vohav rohi ja vanad tiidakil aiad.

Vasakul nägi ta mändide ja jalakate vahel helkimas jõge ja jõe ning veel suurema ja tihedama metsa taga kõrgusid ümaratipulised igihalja taimestikuga kaetud Uurali mäed.

Aleksander hingas sügavalt sisse. Kas Lazarevol oli Tatjana lõhn? Aleksander tundis halutule, värske vee ja männiokaste hõngu. Ja kalalõhna. Aleksander nägi külaserval kalatehase korstnat.

Ta sammus mööda teed, möödus maja ees pingil istuvast naisest. Naine vahtis teda; Aleksander sai aru. Kui tihti siinsed inimesed Punaarmee ohvitseri nägid? Naine tõusis ja ütles: „Oi ei! Ega te ometi Aleksander ole?”

Aleksander ei teadnud, mida vastata. „Jah,” ütles ta viimaks. „Ma olen tõesti Aleksander. Ma otsin Tatjana ja Daša Metanovat. Kas te teate, kus nad elavad?”

Naine hakkas nutma.

Aleksander vaatas teda. „Ma küsin kelleltki teiselt,” pomises ta edasi astudes.

Naine vudis väikeste sammudega talle järele. „Oodake, oodake!” Ta osutas teele. „Reedeti on neil külaväljakul õmblusring. Otse ees, seal.” Pead vangutades keeras naine taas kodu poole.

„Niisiis on nad elus?” küsis Aleksander jõuetult, ja kergendustunne uhkas temast üle.

Naine ei suutnud vastata. Ta lõi käed näo ette ja jooksis tagasi koju.

Kas ta ütles „neil”? Neil, see tähendab … Aleksander päris kahe õe järele ja naine vastas „neil”. Aleksander aeglustas sammu, pani suitsu põlema ja rüüpas plaskust lonksu. Ta astus edasi, ent peatus kolmkümmend meetrit enne külaväljakut.

Ta ei suutnud otse edasi minna. Veel mitte.

Kui nemad on elus, siis ootavad teda otsemaid sootuks teistsugused probleemid kui need, mida ta oli ette kujutanud, ja enda arvates oli ta neid kõiki ette kujutanud. Ta lahendab need nagu ikka, aga kõigepealt …

Aleksander läks rutakalt vabandades läbi kellegi aia, tegi tagavärava lahti ja sattus kõrvaltänavale. Ta tahtis ringiga väljakule minna. Ta tahtis Tatjanale pilgu heita, enne kui neiu teda näeb. Enne kui tuleb Daša, tahtis Aleksander hetkeks Tatjanat vaadata nii, nagu talle meeldis teda vaadata – varjamatult.

Aleksander tahtis tõendit Jumala olemasolust, enne kui Jumal omaenda silmadega tema peale vaatab.

Väikest väljakut ümbritsesid kõrged kuppeljad jalakad. Rühm inimesi istus puude all pika puulaua ääres. Enamik olid naised; tegelikult oli nende seas vaid üks noormees. See ongi õmblusring, mõtles Aleksander lähemale astudes, et paremini näha.

Teda varjas naiste pilgu eest tara ja lopsakas sirelipõõsas. Õied kõditasid tema nägu ja nina. Nende küpset lõhna sisse hingates kiikas Aleksander välja. Dašat polnud kuskil näha. Aleksander nägi, et laua ümber istus neli vana naist, noor poiss ja veidi vanem neiu, ning Tatjana seisis.

Alguses ei suutnud Aleksander uskuda, et see on tema Tanja. Ta pilgutas silmi ja püüdis pilku keskendada. Tatjana kõndis ümber laua, žestikuleeris, õpetas, vaatas, kummardus lähemale. Ühtäkki ajas ta selja sirgu ja pühkis laupa. Tal oli seljas lühikeste varrukatega kollane talunaisekleit. Ta oli paljajalu ja tema saledad sääred olid põlvini paljad. Paljad käsivarred olid kergelt päevitunud. Hele juus näis päikeses pleekinud ja oli kahte õlgadeni ulatuvasse, kõrva taha lükatud patsi punutud. Isegi kaugelt nägi Aleksander suviseid tedretähne neiu ninal. Tatjana oli hingematvalt ilus.

Ja elus.

Aleksander pani silmad kinni ja tegi need jälle lahti. Tatjana oli ikka veel seal, kummardus poisi töö kohale. Ta ütles midagi, kõik rõkkasid naerda ja Aleksander vaatas, kuidas poisi käsivars Tatjana selga riivas. Tatjana naeratas. Tema valged hambad särasid nagu ta isegi. Aleksander ei teadnud, mida teha.

Tatjana oli elus, see oli selge.

Miks ta siis polnud kirjutanud?

Ja kus oli Daša?

Aleksander ei saanud enam sireli all seista.

Ta naasis peatänavale, hingas sügavalt sisse, kustutas suitsu ja sammus pilku neiu patsidelt pööramata väljaku poole. Süda peksis rinnus nagu lahingu eel.

Tatjana tõstis pilgu, nägi meest ja lõi käed näo ette. Aleksander nägi, kuidas kõik tõusid ja neiu juurde ruttasid ning vanad naised seejuures ootamatut väledust ja kiirust ilmutasid. Tatjana lükkas nad kõik eest, lükkas eest laua, lükkas eest pingi ja jooksis Aleksandri juurde. Tunded halvasid Aleksandri. Ta oleks tahtnud naeratada, kuid kartis, et võib iga hetk põlvili langeda ja nutma puhkeda. Ta viskas kogu kandami maha, püss kaasa arvatud. Jumal, mõtles ta, hetke pärast saan teda puudutada. Ja siis ta naeratas.

Tatjana tormas mehe avali käte vahele, Aleksander tõstis ta oma embuse jõuga õhku ega suutnud teda küllalt kõvasti kallistada, tema hõngu küllalt sisse hingata. Tatjana lõi käed mehe kaela ümber ja surus näo vastu tema habetunud põske. Kuivad nuuksed panid ta kogu kehast vappuma. Tatjana oli raskem, kui oli olnud koos riietega eelmisel korral, siis kui Aleksander ta Laadoga ääres veoautokasti tõstis. Koos saabaste, alus- ja üleriiete ning tekkidega polnud Tatjana toona kaalunud nii palju kui nüüd.

Neiu lõhnas imeliselt. Ta lõhnas seebi, päikesepaiste ja suhkrukaramelli järele.

Teda oli imeline puudutada. Neiut enda vastu surudes hõõrus Aleksander põske vastu tema patse ja pomises mõttetuid sõnu. „Tss, tss … kuule nüüd, tss, Tatja. Palun …” Tema hääl murdus.

„Oi, Aleksander,” ütles Tatjana tasa, suu mehe kaela juures. Tema käed olid ümber Aleksandri kaela. „Sa oled elus. Jumal tänatud.”

„Oh, Tatjana,” ütles Aleksander neiut nii kõvasti kallistades, nagu jaksas, käed tihedalt ümber tema suvesooja keha. „Sina oled elus. Jumal tänatud.” Mehe käed liikusid neiu kaelale ja niuetele. Tatjana kleit oli väga õhukesest puuvillast. Aleksander võis läbi selle peaaegu tema ihu tunda. Tatjana tundus väga pehme.

Viimaks pani Aleksander neiu maha. Tatjana vaatas tema poole üles. Mehe käed olid endiselt tema ahta piha ümber. Aleksander ei tahtnud Tatjanat lahti lasta. Kas neiu oli paljajalu tema ees seistes alati nii pisike olnud?

„Mulle meeldib su habe,” ütles Tatjana häbelikult naeratades ja mehe nägu puudutades.

„Mulle meeldib su soeng,” ütles Aleksander teda patsist sikutades ja vastu naeratades.

„Sa oled räpane …”

Mees vaatas teda. „Ja sina oled vapustav.” Ta ei saanud silmi neiu hunnituilt, innukailt, eredailt huulilt. Need olid juulikuiste tomatite värvi …

Aleksander kummardus tema kohale …

Sügava ohkega meenutas Aleksander Dašat. Ta tõsines, laskis Tatjana lahti ja astus veidi eemale.

Tatjana kortsutas kulmu ja vaatas talle otsa.

„Kus Daša on, Tanja?” küsis mees.

Mida nägi Aleksander sel hetkel neiu silmades … neis olid haavumus ja kurbus, mure, süütunne ja viha – kas tema vastu? – kõik see, ja viiv hiljem oli see kadunud ning Tatjana silmi kattis jäine loor. Aleksander nägi, kuidas miski Tatjanas talle sulgus. Neiu vaatas teda jahedalt, ja ehkki tema käed värisesid ikka veel, oli hääl kindel ja vaikne. „Daša on surnud, Aleksander. Anna andeks.”

„Oi, Tanja. Anna sina mulle andeks.” Aleksander sirutas käe, et teda puudutada, kuid Tatjana taganes. Ta mitte lihtsalt ei taganenud. Ta vaarus Aleksandrist eemale.

„Mis on?” küsis mees jahmunult. „Mis on?”

„Aleksander, mul on tõesti kahju, et Dašat pole,” ütles Tatjana, suutmata Aleksandrile silma vaadata. „Sa tulid nii kaugele …”

„Millest sa …”

Kuid enne kui mees sai jätkata või Tatjana vastata, olid õmblusringi liikmed nende ümber kogunenud. „Tanetška,” küsis väike ümarik halliseguste juuste ja väikeste ümmarguste silmadega naine, „kes see on? Kas see on Daša Aleksander?”

„Jah,” vastas Tatjana. „See on Daša Aleksander.” Mehele pilku heites ütles ta: „Aleksander, saa tuttavaks – Naira Mihhailovna.”

Naira hakkas nutma. „Oh, vaene mees.” Ta ei surunud lihtsalt Aleksandri kätt, vaid kaisutas teda. Vaene mees? Aleksander silmitses Tatjanat.

„Naira, palun,” ütles Tatjana mehest veel kaugemale taganedes.

Ninaga tõmmates küsis Naira Tatjanalt sosinal: „Kas ta teadis?”

„Ei teadnud. Aga nüüd teab,” vastas Tatjana. Selle peale kukkus Naira halama.

Tatjana tutvustas teisi. „Aleksander, saa tuttavaks – Naira lapselaps Vova ja Vova õde Zoja.”

Vova oli just seda sorti turske poiss, kellesarnastele Aleksander ei tahtnud mõeldagi. Ümara näo, ümmarguste silmade ja ümara suuga Vova, oma väikese ja vintske vanaema tumedapäine väljaanne, surus Aleksandri kätt.

Zoja, suurt kasvu tumedapäine külatüdruk, kallistas teda ning surus oma suured rinnad vastu tema vormipluusi. Ta hoidis Aleksandri kätt peos ja ütles: „Meil on väga hea meel sinuga tutvuda, Aleksander. Me oleme sinust nii palju kuulnud.”

„Kõike,” ütles särav lokkispäine naine, keda Tatjana tutvustas kui Naira vanemat õde Aksinjat. „Me oleme sinust kõike kuulnud,” kordas Aksinja tarmukalt ja häälekalt. Ka tema kallistas Aleksandrit.

Siis astus lähemale veel kaks naist. Mõlemad olid hallipäised ja õblukesed. Üks neist kannatas lihasvärinate all. Tal värisesid käed ja pea, suu värises rääkides. Tema nimi oli Raissa. Tema ema Dusja oli tütrest pikem ja tüsedam ning kandis tumedal kleidil suurt hõberisti. Dusja tegi Aleksandri kohal ristimärgi ja ütles: „Jumal kannab sinu eest hoolt, Aleksander. Ära muretse.”

Aleksander oleks tahtnud Dusjale öelda, et kuna ta leidis Tatjana elusalt, pole tal enam millegi pärast muretseda, aga enne kui Aleksander sai midagi öelda, küsis Aksinja, kuidas ta end tunneb, ning sellele järgnes veel embusi ja pisaraid.

„Ma tunnen ennast hästi,” ütles Aleksander. „Nutmiseks pole tõesti põhjust.”

Ta oleks võinud niisama hästi inglise keelt rääkida. Naised nutsid ikka.

Aleksander silmitses jahmunult Tatjanat. Kuid neiu ei seisnud mitte ainult eemal, vaid tema kõrval seisis Vova.

„Sa oled lihtsalt … oi, ma ei või, ei või, lihtsalt ei või,” nuttis Naira.

„Jätke siis järele, Naira Mihhailovna,” ütles Tatjana leebelt. „Tal pole häda midagi. Vaadake. Ta tunneb end hästi.”

„Tanjal on õigus,” ütles Aleksander. „Tõesti.”

„Oh, armas inimene,” ütles Naira Aleksandri varrukast kinni haarates. „Sa tulid nii kaugele. Küllap oled väsinud.”

Veel viis minutit tagasi polnud Aleksander väsinud. Ta vaatas Tatjanale otsa ja ütles: „Kõht on veidi tühi.” Ja naeratas.

Tatjana ei naeratanud vastu, vaid ütles: „Muidugi. Lähme sööma.”

Väsinud ja näljane Aleksander ei saanud enam millestki aru ja tundis ühtäkki, et hakkab kannatust kaotama. „Vabandage mind, palun,” ütles ta, vabastades end Aksinjast, kes tema ees seisis, ning naiste vahelt Tatjana juurde trügides. „Kas ma saan sinuga paar sõna vahetada?”

Tatjana taganes ja pööras näo ära. „Tule. Ma teen sulle süüa.”

„Kas me saaksime sõnakese rääkida, Tanja?” kordas Aleksander, ehkki tal oli raske sõnu suust saada.

„Muidugi, Aleksander,” vastas Naira. „Küll me räägime. Tule, kullake, tule meile.” Ta haaras Aleksandril käsivarrest. „Küllap see on su elu halvim päev.”

Aleksander ei teadnud, mida sellest päevast arvata.

„Las ma hoolitsen sinu eest,” jätkas Naira. „Meie Tanja on väga hea kokk.”

NendeTanja? „Ma tean,” ütles Aleksander.

„Sööd, jood. Ajame juttu. Kaua. Räägime kõigest. Kui kauaks sa siia jääd?”

„Ma ei tea,” vastas Aleksander ega üritanud enam Tatjana pilku tabada.

Nad hakkasid minema ja naised unustasid kogu saginas õmblustöö. „Oi jah,” ütles Tatjana ilmetult ning naasis laua juurde. Aleksander järgnes talle. Zoja püsis tal kannul, Aleksander ütles: „Zoja, mul on vaja Tanjaga nelja silma all rääkida,” ning ruttas vastust ära ootamata Tatjanale järele.

„Mis sul viga on?” küsis ta neiult.

„Mitte midagi.”

„Tanja!”

„Mida?”

„Räägi minuga.”

„Kuidas reis läks?”

„Ma ei pea seda silmas. Reis läks hästi. Miks sa mulle ei kirjutanud?”

„Aleksander,” vastas Tatjana, „miks sina mulle ei kirjutanud?”

Mees vastas jahmunult: „Ma ei teadnud, kas sa oled elus.”

„Mina ei teadnud, kas sina oled elus,” vastas Tatjana peaaegu rahulikult, kuid mees nägi tema loorist läbi. Selle all möllas torm, mille lähedusse Tatjana Aleksandrit ei lasknud.

„Sa pidid mulle kirjutama ja teada andma, kui oled elusalt ja tervelt siia jõudnud,” ütles Aleksander. „Mäletad?”

„Ei,” ütles Tatjana rõhukalt. „Daša pidi sulle kirjutama. Mäletad? Aga tema suri. Niisiis ei saanud ta kirjutada.” Tatjana korjas õmblustarbed – nõelad, niidi, helmed, nööbid ja lõiked – kokku ja pani kotti.

„Mul on Dašast kahju, väga kahju. Palun.” Aleksander puudutas Tatjana selga.

Tatjana tõmbus temast eemale ja pilgutas silmi, et mitte nutma hakata. „Minul ka.”

„Mis temaga juhtus? Kas te jõudsite Kobonasse?”

„Mina jõudsin,” vastas Tatjana vaikselt. „Tema mitte. Ta suri meie sinnajõudmise hommikul.”

„Oh jumal.”

Nad vältisid teineteise pilku ja vaikisid.

Kuidas Tatjana Dašat mööda nõlva Laadoga äärde vedas, paludes tal vastu pidada, kõndida, ise vaevu jalul püsides ometi õde edasi talutas ja soovis, et ta elama jääks.

„Anna andeks, Tatjana,” sosistas Aleksander.

„Sinu nägemine,” ütles Tatjana, „tuletab selle kõik meelde. Haavad on ikka veel nii värsked.” Just siis tõstis ta silmad ja vaatas mehele otsa. Ja Aleksander nägi tema haavu.

Nad kõndisid pikkamööda teiste juurde.

Vova laksas Aleksandrile vastu õlga ja küsis: „Kuidas siis sõda edeneb?”

„Hästi, tänan küsimast.”

„Me oleme kuulnud, et meie meestel ei lähe eriti hästi. Sakslased on Stalingradi all.”

„Jah,” möönis Aleksander. „Sakslased on väga tugevad.”

Vova laksas Aleksandrile veel kord vastu õlga. „Ma näen, et sõja ajal hoitakse teid vormis. Ma astun ka sõjaväkke. Saan järgmisel kuul seitseteist.”

„Kindlasti teeb Punaarmee sinust mehe,” ütles Aleksander, püüdes sõnadele rõõmsamat kõla anda. Ta vaatas Tatjanat, kes tassis suurt kotti õmblustarvetega. „Tahad, ma võtan selle enda kätte?” küsis Aleksander.

„Ei, pole midagi. Sul on endalgi palju kraami.”

„Ma tõin sulle midagi.”

„Mulle?” Seda öeldes ei vaadanud Tatjana talle otsa.

Mis küll lahti oli? Mees küsis uurivalt: „Tanja …?”

„Aleksander,” ütles Naira, „homme on meil saunapäev. Kas sa jaksad niikaua oodata?”

„Ei. Lähen täna õhtul jõkke pesema.”

„Oled sa kindel, et ei suuda päevagi oodata?” küsis Naira.

Mees raputas pead. „Ma olen neli päeva rongides loksunud. Pole ammu pesta saanud.”

„Neli päeva!” hüüatas Raissa värisedes. „Mees on neli päeva rongides loksunud!”

„Jah,” hüüatas Naira nägu pühkides, „ja mille nimel, mille nimel? Oi, milline nuhtlus see sõda on, milline häving, milline õnnetus.” Teised naised tõmbasid nõusolevalt ninaga.

Aleksander kuulis, et Tatjana suust vallandus tasane summutatud oie. Ta tahtis, et neiu tema poole vaataks. Ta tahtis Tatjanale näkku vaadata. Ta tahtis, et neiu ütleks, mis tal viga on. Ta tahtis tema paljaid käsivarsi puudutada. Ta tahtis nii väga teda puudutada, et … kuid tal olid käed kraami täis. „Tatja …” sosistas ta neiule lähemale kummardudes, nii et tema suu peaaegu Tatjana juukseid riivas.

Ta kuulis, kuidas neiul hetkeks hing kinni jäi, siis Tatjana eemaldus.

Veidi pettunult ajas Aleksander selja sirgu, märgates, et Vova püsis Tatjana kõrval, ning paistis, et temast neiu ei eemaldu.

Nad sammusid pikkamisi mööda teed. Väikestest taredest valgusid naabrid piimjate niredena välja, mõni vangutas pead, mõni näitas näpuga, mõni pühkis silmi. Paljud tervitasid Aleksandrit. Üks keskealine naine tuli ja kallistas Aleksandrit kaastundlikult. Üks vana mees ütles: „Me kõik tunneme teie üle uhkust.” Miks arvas Aleksander, et see ei käinud tema sõjakangelastegude kohta? „Et te siia oma Daša järele tulite.” Vana mees raputas tema kätt. „Kui teil midagi vaja on, ükskõik mida, tulge minu juurde. Mina olen Igor.”

Aleksander küsis tasa: „Tanja, miks mul on tunne, nagu tunneksid mind siin kõik?”

„Oi, sest tunnevadki,” vastas Tatjana ilmetult, otse enda ette vahtides. „Sina oled see Punaarmee kapten, kes tuli mu õega abielluma. Nad kõik teavad seda. Kahjuks on Daša surnud. Ja nad kõik teavad ka seda. Ja kõigil on väga kahju.” Tema hääl püsis peaaegu rahulik.

Dusja nuuksed kostsid tagant ja Naira omad eest. „Aleksander,” ütles Naira, „kodus anname me sulle nii palju vodkat kui kulub, ja räägime kõigest.”

„Me?” Aleksander heitis pilgu Tatjanale. Tema lootis, et „me” hõlmab vaid kahte inimest. Miks ta kahtlustas, et see nii ei ole?

„Tanja, kuidas sa oled elanud?” küsis Aleksander. „Kuidas …”

„Oi, ta on väga hästi elanud,” sekkus Vova kätt ümber Tanja pannes. „Tema tervis on nüüd palju parem.”

Aleksander vaatas otse enda ette ja tema pilk tuhmus. Närvid tõmbusid veelgi rohkem pingule.

Just sel hetkel, kui mees hambad kokku surus ja pilgu ära pööras, eemaldus Tatjana Vovast, lähenes Aleksandrile ja puudutas teda. „Küllap sa oled väsinud, mis?” küsis ta mehele näkku vaadates õrnalt. „Neli päeva rongisõitu. Kas sa oled täna söönud?”

„Hommikul,” vastas Aleksander neiule otsa vaatamata.

Tatjana noogutas. „Sa tunned end paremini, kui saad pesta ja süüa,” ütles ta naeratades. „Ja habet ajada.” Ta pigistas mehe käsivart.

Mees tundis end paremini ja naeratas vastu. Aleksander kavatses Tatjanaga Vovast rääkida. Ta nägi Tatjana silmis ebalust. Viimati oli neil otsuste langetamiseks meelerahu või jaksu jätkunud Iisaku katedraalis. Hetk nelja silma all, ja asjad paranevad, aga kõigepealt tuli neiuga Vovast rääkida.

„Aleksander,” lisas Aksinja, „me päästsime Tanetška lausa surmasuust.” Kostis vali hala.

Aleksander vaatas enda kõrval sammuvat Tatjanat, ja soe voog käis temast läbi. „Palun luba mul see enda kätte võtta,” ütles ta.

Tatjana asutas talle õmblustarvete kotti ulatama, kuid Vova kahmas selle enda kätte ja ütles: „Mina kannan seda.”

„Tanja,” küsis Aleksander, „ega sa Kobonas juhtumisi Dimitriga kokku sattunud?”

Naira keera kannal ringi, paluvad kiiskavad silmad otsekui alustassid, ja sosistas Aleksandrile: „Tss. Dimitrist me ei räägi.”

„Igavene närukael!” hüüatas Aksinja.

„Aksinja, palun!” ütles Naira Aleksandrile noogutades. „Tal on siiski õigus. Dimitri on tõesti närukael,” sosistas ta.

Aleksander vaatas neid kõiki, silmad suured. „Tanja,” ütles ta, „kas ma pean arvama, et sa juhtusid Kobonas Dimitriga kokku?”

„Hmm,” tegi neiu ainult.

Aleksander vangutas pead. Dimitri oli tõesti närukael.

Zoja, kes sammus temast vasakul, kummardus lähemale ja sosistas vandeseltslaslikult: „Veel üks põhjus, miks me Dimitrist ei räägi, on see, et meie Vovka on Tanjast hirmsasti sisse võetud.”

Zojast eemaldudes ja Tatjanale lähenedes pomises Aleksander: „Tõsi või?”

Naira puust tare küla jõepoolses servas oli valge ja ruutjas. Ja väike. „Kas te kõik elate siin?” küsis Aleksander ja heitis pilgu Tatjanale, kes sammus veidi eespool.

„Ei, ei,” vastas Naira, „ainult meie ja meie Tanja. Vova ja Zoja elavad oma emaga Lazarevo teises servas. Nende isa sai möödunud suvel Ukrainas surma.”

„Babuška,” üles Zoja, „vaevalt sinu majas Aleksandrile ruumi on.”

Aleksander silmitses maja. Zojal võis õigus olla. Eesaias oli kaks kitse ja traatkuudis kolm kana. Tundus, nagu oleks neil ruumi küllaga.

Aleksander järgnes Tatjanale mööda puutreppi avarasse klaasitud tuulekotta, mille ühe seina ääres oli kaks väikest kušetti ja teise ääres pikk nelinurkne puust laud. Läbi tuulekoja sammunud, seisatas ta uksel ja kiikas pimedasse tuppa, mille keskel seisis ahi.

Ahjul, mis võttis enda alla peaaegu pool tuba, oli malmkolle ja kolm eraldi osa: keskmine halgude põletamiseks ja kaks äärmist küpsetamiseks. Korsten suundus üles ja vasakule. Ahju peal oli tekkide ja patjadega kaetud ase. Paljudes Nõukogude Liidu külataredes kasutati ahjupealset magamiseks. Kui koldes oli tuli kustunud, oli seal väga soe.

Ahju ees oli kõrge laud toidu ettevalmistamiseks, tagapool töölaud, millel seisis õmblusmasin, ja must kohver. Paremal oli kaks ust, mis, nagu Aleksander oletas, viisid magamistubadesse.

Tatjana oli tema kõrval. „Las ma arvan,” ütles mees. „Sina magad ahju peal.”

„Jah,” vastas neiu tema pilku vältides. „Seal on mõnus. Tule hetkeks sisse.” Ta läks ahju ääres seisva laua juurde.

„Oota, oota,” hõikas Naira tagantpoolt. „Zoitškal on õigus. Meil on tõesti vähe ruumi.”

„Pole viga, mul on telk ühes,” ütles Aleksander Tatjanale järgnedes.

„Ei, telki pole vaja,” ütles Naira. „Miks sa ei võiks Vova ja Zoja juurde minna? Neil on ruumi; neil on tuba, kus sa võid magada. Korralik voodi ja puha.”

„Ei,” ütles Aleksander ringi keerates Nairale. „Tänan.”

„Tanetška, kas sina ei arva, et tal oleks seal mugavam? Ta võiks …”

„Naira Mihhailovna,” ütles Tatjana, „ta ütles juba „ei”.”

„Teame,” sõnas Aksinja läbi eeskoja sammudes. „Kuid tal oleks tõesti …”

„Ei,” kordas Aleksander. „Ma magan maja ees telgis. Mul pole häda midagi.”

Tatjana viipas. Aleksandrile tundus, et ta ei jõua küllalt kiiresti neiuni. Nad olid nii kaua kahekesi, et Tatjana jõudis öelda: „Maga siin, ahju peal. Siin on väga soe.”

Mees sundis hääle rahulikuks, kui küsis: „Ja kus siis sina magad?”

Tatjana punastas ja Aleksander ei saanud midagi parata, et ta naerma puhkes ja neiut põsele suudles. Selle peale punastas Tatjana veelgi rohkem.

„Tanja,” ütles Aleksander. „Sa oled väga naljakas tüdruk.”

Tatjana taganes tuulekoja läveni.

Aleksander naeratas talle ja ütles: „Kuule, ma lähen …”

„Zoja ja Vova juurde?” küsis Naira tuppa astudes. „Hea mõte. Ma teadsin, et meie Tanetška suudab su ümber veenda. Ta võib vanakuradile endalegi augu pähe rääkida. Zoja!”

„Ei!” hüüatas Tatjana.

Aleksander tahtis teda suudelda.

„Naira Mihhailovna, ta ei lähe,” ütles Tatjana. „Ta ei tulnud selleks nii kaugele, et Vova ja Zoja juures elada. Ta jääb siia. Ta magab ahju peal.”

„Oi,” ütles Naira veidi hingetult. „Ja sina ise?”

Kas Tatjana sai punastamast hoiduda? Ei saanud. „Mina magan tuulekojas.”

„Tanja, kui ta siia jääb, vaheta siis voodipesu, et mees saaks puhaste linade vahel magada.”

„Küll ma vahetan,” soostus Tatjana.

„Katsu sa linu puutuda,” sosistas Aleksander.

Öeldes, et ta läheb ja toob Aleksandrile puhtad käterätikud, kadus Naira oma tuppa.

Otsemaid pöörasid Tatjana ja Aleksander teineteise poole. Tatjana ei suutnud mehele otsa vaadata, kuid tema nägu oli Aleksandri poole ja ta oli mehe lähedal ja – kas ta tundis mehe lõhna?

„Ma lähen pesema ja tulen kohe tagasi,” ütles Aleksander naeratades. Ta ei teadnud, mida kätega peale hakata. Ta oleks tahtnud neiu käed oma pihku võtta. „Ära kuskile mine.”

„Ma olen siinsamas. On sul seepi vaja?”

Mees raputas pead. „Seepi on mul küllalt.”

„Kindla peale. Aga vaata, mis meil veel on.” Tatjana võttis lauasahtlist väikese pudeli šampooni. „Molotovist ostsin. Maksis kakskümmend rubla.” Ta ulatas selle mehele. „Ehtne juuksepesušampoon.”

„Sa kulutasid kakskümmend rubla šampooni peale?” küsis Aleksander hämmingut teeseldes ja haaras pudelit võttes neiul sõrmedest.

„Ikka parem kui kakssada viiskümmend rubla tassitäie jahu peale,” vastas Tatjana sõrmi kähku ära tõmmates ja püüdes teemat vahetada.

„Kas need kakskümmend rubla olid minu omad?”

„Jah,” vastas neiu tasa. „Sinu raamatu vahel olnud rublad kulusid marjaks ära. Aitäh.” Tatjana ei vaadanud mehele otsa. „Aitäh kõige eest.”

„Mul on hea meel ja tänada pole vaja. Mitte millegi eest.” Aleksander ei saanud Tatjanalt silmi ära. „Tatjaša, su juuksed on nii heledaks läinud.”

Neiu kehitas hooletult õlgu. „Päikesest.”

„Ja sul on nii palju tedretähne …”

„Päikesest.”

„Ja nii …”

„Las ma juhatan su jõe äärde.”

„Oota. Vaata, mis ma sulle tõin.” Seljakoti juurde kükakile laskudes näitas mees talle tervet hulka lihakonserve, kohvi, suurt tükksuhkrukotti, kivisoola, sigarette ja vodkapudeleid. „Ja ma tõin sulle veel ühe inglise-vene vestmiku,” ütles ta. „Kas sa oled inglise keelega tegelnud?”

„Mitte eriti,” vastas Tatjana. „Pole aega olnud. Ma ei suuda uskuda, et sa kõik selle siia vedasid. Küllap see oli hirmus raske.” Ta pidas pausi ja jätkas: „Aitäh sellegipoolest. Tule õue.”

Nad võtsid Nairalt käteräti ning läksid läbi tuulekoja, trepist alla ja tagaaeda. Aleksander seisis Tatjanale nii lähedal kui võimalik, ilma et nende kehad oleksid kokku puutunud. Ta teadis, et tuulekojast jälgib neid kuus silmapaari. Tatjana osutas. Aleksander isegi ei vaadanud, kuhu ta osutab. Ta silmitses neiu heledaid kulme. Ta oleks tahtnud neid puudutada.

Ta oleks tahtnud neiut puudutada.

Hetkeks hinge kinni hoides puudutas ta vaevu märgatavat armi neiu kulmu kohal, kus haav, mis oli tekkinud tüli käigus isaga, oli kinni kasvanud. „See on peaaegu kadunud,” ütles ta vaikselt. „Pole õieti nähagi.”

„Kui sa seda ei näe,” ütles Tatjana kergel toonil, „miks sa seda siis puudutad?” Ta ei vaadanud mehe poole. „Aleksander,” küsis ta, „kas sa näed, kuhu ma osutan? Jõgi on seal mändide taga. Vaata nüüd! Mine üle tee, ja puude vahel on rada. Umbes saja meetri kaugusel on lagendik. Ma käin seal pesu pesemas. See ei jää sul kindlasti märkamata. Kaama on suur jõgi.”

„Kindlasti eksin ära,” ütles Aleksander neiu kõrva kohale kummardudes ja häält tasandades. „Tule näita.”

„Tanja peab süüa tegema,” ütles Zoja nende juurde astudes. „Miks mina ei võiks näidata?”

„Jah,” ütles Tatjana eemaldudes. „Miks Zoja ei võiks näidata? Ma pean tõesti hakkama toitu valmistama, kui täna õhtul süüa tahame.”

Aleksander ütles: „Ei, Zoja. Vabandust,” ja tõmbas Tatjana kaasa. „Tule minuga jõe äärde,” kordas ta. „Seal võid mulle rääkida, mis sulle muret teeb, ja mina …”

„Mitte praegu, Aleksander,” sosistas Tatjana. „Mitte praegu.”

Ohates laskis mees neiu lahti ja läks üksi. Kui Aleksander pestult ja paljaks aetud lõuaga naasis, seljas paraadmunder, märkas ta, et Zoja tunneb tema vastu häbenematut huvi. See ei üllatanud Aleksandrit. Külas, kus polnud noori mehi, võinuks ta olla ühe silmaga ja hambutu, ning ikka oleks ta Zojale huvi pakkunud. Tatjanaga oli teine lugu. Ta vältis jonnakalt Aleksandri pilku. Kolde ja pannide kohale kummardudes ütles ta: „Sa oled habet ajanud.”

„Kust sina tead?” Mees silmitses neiu selga ja puusi, kui too, kollane kleit seljas, pliidi kohale kummardus. Neiu piht laienes täiskuutaoliselt ümaraiks puusadeks ning paljad reied piilusid lühikese kleidi alt välja. Aleksandri süda tuikas. „Tanja, külaelu sobib sulle,” ütles Aleksander veidi aja pärast.

Tatjana ajas end sirgu ja tahtis tuulekotta minna, kuid mees haaras tema käe ja surus vastu oma põske. „Kas sulle meeldib sile lõug rohkem?” Mees hõõrus neiu kätt vastu oma põske ja suudles tema sõrmi.

Tatjana tõmbas õrnalt käe ära. „Ma pole kuigi tihti su paljaks aetud lõuga näinud,” pomises ta. „Mõlemat moodi on kena. Mu käed on sibulaga koos, Aleksander,” ütles ta. „Ma ei taha sind ära määrida. Just said kenaks ja … puhtaks.” Ta köhatas ja pööras pilgu ära.

„Tatja,” ütles Aleksander neiu jahust kätt lahti laskmata, „see olen ju mina. Mis viga?”

Tatjana tõstis silmad ja pilgutas neid ning mees nägi neis haavumust, haavumust ja soojust ja kurbust, kuid ennekõike haavumust, ja asutas küsima: „Mida …”

„Aleksander, kullake, tule siia meie juurde. Las Tatjana teeb söögi valmis. Tule, võta üks naps.”

Aleksander läks tuulekotta. Naira ulatas talle viinapitsi. Aleksander vangutas pead ja ütles: „Ilma Tatjanata ma ei joo. Tanja! Tule siia.”

„Ta võtab koos meiega järgmise napsu.”

„Ei,” ütles Aleksander. „Ta võtab meiega esimese napsu. Tanja, tule siia.”

Magusalt kartuli ja sibula järele lõhnav Tatjana tuli ja jäi Aleksandri kõrvale seisma.

Naira ütles: „Meie Tanetška ju ei joo.”

„Aleksandri terviseks joon,” ütles Tatjana. Aleksander ulatas talle viinapitsi, nii et tema sõrmed puudutasid neiu omi. Naira kallas Aleksandrile uue pitsi. Nad tõstsid klaasid. „Aleksandri terviseks,” ütles Tatjana murduva häälega. Tema silmad valgusid vett täis.

„Aleksandri terviseks,” kordasid teised nagu kaja. „Ja Daša mälestuseks.”

„Ja Daša mälestuseks,” ütles Aleksander vaikselt.

Nad jõid, ja Tatjana läks tuppa.

Enne õhtusööki käis ligi tosin külaelanikku, kes tahtsid Aleksandriga tutvuda ja tõid väikesi kingitusi. Keegi naine tõi ühe muna. Üks vana mees tõi õnge. Teine mees tõi õngenööri. Nooruke tüdruk tõi mõne kõva kommi. Kõik surusid Aleksandri kätt, mõni tegi kummarduse, keegi naine laskus põlvili, lõi risti ette ja suudles klaasi Aleksandri käes. Aleksander oli liigutatud ja kurnatud. Ta võttis suitsu.

Vova ütles: „Äkki suitsetaks väljas? Meie Tanjale ei meeldi, kui majas suitsetatakse.”

Aleksander pani suitsu ära ja vandus poolihääli. See, et Vova Tanja heaolu eest seisis, oli liig. Kuid enne kui Aleksander jõudis midagi öelda, tundis ta õlal Tatjana kätt ja nägi väga lähedal tema nägu, kui neiu tuhatoosi lauale asetas. „Suitseta pealegi, Aleksander, suitseta pealegi,” ütles Tatjana.

Vova ütles pahuralt: „Aga, Tanja, suits häirib sind. Sellepärast me väljas suitsetamas käimegi.”

„Ma tean, et ma seda ütlesin, Vova,” möönis Tatjana. „Kuid Aleksander ei tulnud kaugelt sõjast siia selleks, et väljas suitsu teha. Tema suitsetab seal, kus tahab.”

Aleksander vangutas pead ja ütles: „Mul pole tingimata vaja suitsetada.” Ta tahtis taas tunda neiu kätt oma õlal ja nägu oma läheduses. „Tanja, on sul abi vaja?”

„Jah, sa võid abiks olla, kui tuled ja mu toitu sööd. Aeg lauda istuda.”

Neli naist istusid kõrvuti lauda, mille ääres seisis kaks pikka pinki. „Tavaliselt istub Tatjana ääre peal. Siis saab ta tõusta ja toitu lauale tuua.” Zoja naeratas.

„Oi, seda ma tean,” ütles Aleksander. „Ma istun tema kõrvale.”

„Tavaliselt istun mina tema kõrval,” teatas Vova.

Aleksander, keda Vovaga jagelemine ei huvitanud, kehitas õlgu, vaatas Tatjana poole ja kergitas kulme.

Tatjana pühkis käsi käterätikusse ja ütles: „Kuidas oleks, kui ma Aleksandri ja Vova vahele istuksin?”

„Olgu,” ütles Zoja. „Ma istun Aleksandri teisele käele.”

„Olgu,” vastas Aleksander.

Tatjana oli teinud kurgi-tomatisalatit ning keetnud kartuleid sibula ja tušonka’ga. Ta tegi lahti purgi marineeritud seeni. Oli saia, võid, piima, juustu ja mõni kõvaks keedetud muna.

„Mida ma sulle tõstan, Šu …? küsis Tatjana end Aleksandri kõrvale istuma poetades. „Salatit soovid?”

„Jah, palun.”

Tatjana tõusis. „Aga seeni?”

„Jah, palun.”

Tatjana tõstis Aleksandri kõrval seistes talle toitu ette. Ainus põhjus, miks Aleksander laskis tal toimetada ega tõstnud endale ise toitu, oli see, et neiu paljas jalg puudutas tema püksisäärt ja puus tema küünarnukki. Aleksander mõtles, et laseb tal veel teist ja kolmandatki korda endale ette tõsta, kui neiu talle nii lähedal seisab. Ta oleks tahtnud käe ümber Tatjana piha panna. Selle asemel võttis ta hoopis kahvli. „Jah, palun, kartulit ka. Jah, sellest on küll. Saia, jah, tore, võid, jah.”

Aleksander arvas, et Tatjana võtab istet, aga ei: neiu läks ümber laua ja tõstis ka vanadele naistele ette.

Ja siis teenindas ta Vovat. Aleksandri süda kiskus kokku, kui ta nägi Tatjanat Vovale sundimatu sõbralikkusega toitu ette tõstmas. Vova tänas ja Tatjana naeratas helgelt ning vaatas noormehele otsa.

Ta vaatas Vovale otsa. Ta naeratas Vovale. Jumal küll, mõtles Aleksander. Ainus põhjus, miks ta end selle pärast väga halvasti ei tundnud, oli see, et ta ei näinud Tanja silmades mingeid tundeid Vova vastu.

Viimaks võttis Tatjana istet.

„Tanja,” ütles Aleksander, „mul on nii hea meel, et ma sinu ees jälle toitu näen.”

„Mul ka,” vastas neiu.

Toad olid nii pimedad, et Aleksander ei näinud Tatjanat kuigi hästi, kuid ta nägi, kuidas neiu suu veritses, kui ta Aleksandrile, Dašale ja viimaks ka endale musta leiba lõikas. Nüüd sõi Tatjana saia, võid ja mune. „Palju parem, Tatja,” sosistas mees. „Tänu Jumalale.”

„Jah,” vastas Tatjana ja lisas peaaegu kuuldamatult: „Aitäh sulle.”

Zoja häiriv küünarnukk puudutas ikka ja jälle ning nimme Aleksandri oma. Zoja mängis seda mängu väga hästi. Aleksander arutas, kas Tatjana üldse Zojat tähele paneb.

Zojast eemale tõmbudes nihkus Aleksander Tatjanale lähemale. „Sul on rohkem ruumi vaja, Zoja,” ütles ta osavõtmatult naeratades.

„Jah, aga vaata,” ütles Naira, kes istus nende vastas, „nüüd pole vaesel Tanetškal enam ruumi.”

„Mul pole häda midagi,” ütles Tatjana. Laua all puudutas tema jalg mehe oma. Aleksander nügis korraks tema jalga.

„Nii,” ütles Aleksander isukalt süües, „kas ma olen nii palju joonud, et sa saaksid mulle rääkida, mis sinuga juhtus?”

Pisarad. Mitte Tatjana, vaid teiste naiste silmist. „Oi, Aleksander, vaevalt sa nii palju joonud oled, et kõike kuulda.”

„Kas ma natuke saaksin kuulda?”

Naira ütles: „Tanjale ei meeldi, kui me sellest räägime, aga, Tanetška, kas me võime Aleksandrile rääkida, mis juhtus?”

„Jah, Aleksandrile võite rääkida, mis juhtus.” Tatjana ohkas.

„Ma tahan, et Tanja ise mulle räägiks,” ütles Aleksander. „Soovid veel vodkat?”

„Ei,” vastas Tatjana ja kallas mehe pitsi täis. „Aleksander, tegelikult pole suurt midagi rääkida. Nagu juba ütlesin, jõudsime Kobonasse. Daša suri. Mina tulin siia ja olin natuke aega haige …”

„Surmasuus, usu mind!” hüüatas Naira.

„Naira Mihhailovna, palun,” ütles Tatjana. „Ma olin natuke haige.”

„Haige?” hüüatas Aksinja. „Aleksander, see lapsuke jõudis meile jaanuaris ja oli märtsikuuni surmasuus. Mida kõike ta ei põdenud? Tal oli skorbuut …”

„Tema sisikond veritses!” sõnas Dusja. „Just nagu meie kadunud tsareevitš Alekseil. Just nagu temal. Verd muudkui tuli.”

„Skorbuut ongi selline,” ütles Aleksander leebelt.

„Tsareevitšil ei olnud skorbuuti,” ütles Tatjana. „Temal oli hemofiilia.”

„Kas sa oled kahepoolse kopsupõletiku unustanud?” hüüatas Aksinja. „Mõlemad kopsud langesid kokku!”

„Aksinja, palun,” ütles Tatjana. „Üksainus kops.”

„Just kopsupõletik oleks ta äärepealt hauda viinud. Ta ei saanud hingata,” kuulutas Naira ja sirutas käe üle laua, et Tatjana saaks seda patsutada.

„See, mis oleks ta äärepealt hauda viinud, polnud kopsupõletik!” hüüatas Aksinja. „See oli tiisikus. Naira, sul pole ka midagi meeles. Kas sa ei mäleta, et ta köhis mitu nädalat verd?”

„Oh jumal, Tanja,” sosistas Aleksander.

„Aleksander, mul pole häda midagi. Tõesti,” ütles Tatjana. „Mul oli kergekujuline tiisikus. See raviti välja veel enne, kui mind haiglast tulema lasti. Arst ütles, et varsti olen täiesti terve. Arst ütles, et järgmiseks aastaks pole tiisikusest jälgegi.”

„Ise oleksid lasknud mul toas suitsetada.”

„Ja siis?” küsis Tatjana. „Sa oled alati toas suitsetanud. Ma olen sellega harjunud.”

„Ja siis?” hüüatas Aksinja. „Tanja, sa olid kuu aega isolaatoris. Me istusime tema juures, Aleksander, kui ta seal lamas ja verd köhis ja sülitas …”

„Miks sa talle ei räägi, kust sa tiisikuse said?” küsis Naira valjusti.

Aleksander tajus, kuidas Tatjana tema kõrval judises. „Seda räägin talle hiljem.”

„Millal hiljem?” küsis Aleksander sosinal, poolihääli. Tatjana ei vastanud.

„Tanja!” hüüatas Aksinja. „Räägi Aleksandrile, mida sa pidid läbi elama, et siia jõuda. Räägi.”

„Räägi, Tanja,” ütles Aleksander Tatjanale kiindunult otsa vaadates. Neiu valmistatud toit oli nii hea; muidu oleks mees isu kaotanud.

Tatjana hakkas rääkima, nii nagu oleks see tohutu pingutus: „Noh, mind ja sadu teisi laaditi veoautodele ja viidi Volhovi lähistele, rongi peale …”

„Räägi talle rongist!”

„See polnud kõige parem rong. Meid oli palju …”

„Ütle, kui palju!”

„Ma ei tea, kui palju,” ütles Tatjana. „Me olime …”

„Mis nendest inimestest sai, kes rongis surid?” küsis Dusja risti ette lüües.

„Oh, nad visati lihtsalt välja. Et rohkem ruumi oleks.”

Naira tõmbas ninaga ja ütles: „Kui rong Volga äärde jõudis, oli ruumi rohkem.”

Aksinja hüüatas: „Aleksander, Volga raudteesild oli õhku lastud ja rong ei pääsenud üle. Kõigil evakueeritutel, sealhulgas meie Tanetškal, kästi kehvast tervisest hoolimata jala üle jää minna. Kuidas sellega oli?”

Aleksander pilgutas silmi korra ja teisegi. Ta ei pööranud pilku Tatjana hämmeldunud ja veidi väsinud näolt.

„Mitu inimest üle jõe jõudis, Tanja? Kui paljud jõejääl surid? Räägi talle.”

„Ma ei tea, Aksinja. Ma ei lugenud …”

„Mitte keegi,” ütles Dusja. „Ma olen kindel, et keegi ei elanud seda üle.”

„Noh, Tanja ju elas,” ütles Aleksander, küünarnukk vastu Tatjana käsivart, jalg vastu neiu jalga.

„Ja mõni teine elas selle samuti üle,” vastas Tatjana. Ta lisas häält tasandades: „Neid polnud just palju.”

„Tanja, räägi talle,” hüüatas Aksinja, „mitu kilomeetrit sa pidid oma tuberkuloosi ja haigete kopsudega jala läbi lume ja tuisu järgmisse rongipeatusse rühkima, sest polnud nii palju veoautosid, et kõiki haigeid ja nälginuid rongi peale viia. Ütle, mitu.” Ta ajas silmad pärani. „Oma viisteist.”

„Ei, kullake,” parandas Tatjana. „Võib-olla kolm. Ja tuisku ei olnud. Lihtsalt külm oli.”

„Kas sulle süüa anti?” nõudis Aksinja. „Ei!”

„Jah,” ütles Tatjana. „Ma sain natuke süüa.”

„Tanja!” hüüatas Aksinja. „Räägi talle rongist, räägi, et sa ei leidnud lamamiseks kohta ja pidid kolm päeva, Volhovist Volgani püsti seisma!”

„Ma seisin kolm päeva püsti,” ütles Tatjana kahvliga toitu sonkides. „Volhovist Volgani.”

Silmi pühkides lisas Dusja: „Pärast Volga ületamist olid nii paljud surnud, et Tatjana sai rongis omaette lavatsi, oli ju nii, Tanja? Ta heitis pikali …”

„Ega suutnud enam tõusta!” kuulutas Aksinja.

„Kullakene,” parandas Tatjana. „Lõpuks ikkagi tõusin.” Ta vangutas pead.

„Ei,” ütles Aksinja. „Ma ei liialda. Sa ei jaksanud tõusta. Vagunisaatja küsis, kuhu sa lähed, aga ei suutnud sind äratada, et küsida …”

„Viimaks äratas ta mu siiski üles.”

„Viimaks jah!” hüüatas Aksinja. „Aga ta arvas, et sa oled surnud.”

Raissa lisas: „Ta tuli Molotovis rongi pealt maha ja küsis, kui kaugel on Lazarevo, ja kuuldes, et siia on kümme kilomeetrit …”

Kõik naised hakkasid häälekalt nutma.

Tatjana ütles Aleksandrile: „Anna andeks, et sa pead seda kõike kuulma.”

Aleksander katkestas söömise. Ta pani käe neiu seljale ja patsutas õrnalt. Nähes, et Tatjana ei tõmbu eemale, ei võpata ega punasta, hoidis ta oma kätt veel veidi aega tema seljal. Siis võttis ta uuesti kahvli.

„Aleksander, kas sa tead, mis ta tegi, kuuldes, et Molotovist Lazarevosse on kümme kilomeetrit?”

„Las ma oletan,” ütles Aleksander naeratades. „Minestas.”

„Jah! Kust sina tead?” küsis Aksinja meest uurides.

„Ma minestan kogu aeg,” ütles Tatjana. „Ma olen jube nõrguke.”

Naira ütles: „Kui ta isolaatorist välja sai, istusime tema haigevoodi ääres ja hoidsime tema näo ees hapnikumaski, et ta hingata saaks.” Ta pühkis nägu ja lisas: „Kui tema vanaema suri …”

Aleksander pillas kahvli maha. Tahtmatult. Ta istus tummalt ja vahtis taldrikusse, suutmata pilku isegi Tatjana poole pöörata. Hoopis Tatjana pööras pilgu temale ning silmitses teda malbelt ja kurvalt. „Kus see vodka on, Tanja?” küsis Aleksander. „Ma olen ilmselgelt liiga vähe joonud.”

Tatjana kallas vodkat Aleksandrile ning seejärel väikese pitsi ka endale, siis tõstsid nad klaasi, lõid kokku ja jäid teineteisele otsa vaatama, pilk tulvil Leningradi, Viiendat Nõukogude tänavat, Tatjana peret ja Aleksandri vanemaid, Laadoga järve ja ööd. Tatjana sosistas: „Julgust, Šura.”

Mees ei suutnud vastata. Ta kummutas vodkaklaasi.

Teised lauasistujad vaikisid, kuni Aleksander küsis: „Kuidas ta suri?”

Naira pühkis nina. „Düsenteeria. Möödunud aasta detsembris.” Ta kummardus lähemale. „Mina isiklikult arvan, et pärast Tanja vanaisa surma ei tahtnud ta lihtsalt enam elada.” Naira heitis pilgu Tatjanale. „Ma tean, et Tanja on minuga nõus.”

Tatjana noogutas. „Tahtis küll,” ütles ta. „Lihtsalt ei suutnud.”

Naira kallas Aleksandrile veel ühe napsu. „Kui Anna suremas oli, ütles ta mulle: „Naira, ma soovin, et sa kõiki mu lapselapsi näeksid, aga meie väikest Tanjat ei näe sa ilmselt kunagi. Tema ei jõua ealeski siia. Ta on nii haprake.””

„Anna,” ütles Aleksander ja kummutas klaasi, „ei tundnud oma lapselapsi kuigi hästi.”

„Ta ütles meile,” jätkas Naira, „„Kui mu lapselapsed tulevad, kandke nende eest hoolt. Hoidke mu maja neile …””

„Maja?” küsis Aleksander otsekohe elavnedes. „Mis maja?”

„Oi, neil oli izba …”

„Kus see izba asub?”

„Natuke maad eemal metsas. Jõe ääres. Tanja võib sulle näidata. Kui Tanja paranes ja meiega Lazarevosse tuli, tahtis ta sellesse majja elama minna,” ütles Naira tähendusrikkalt silmi pärani ajades, „ihuüksi.”

„Mis tal küll mõttes oli?” küsis Aleksander.

Särama lüües elasid kõik naised sellele küsimusele valjuhäälselt kaasa ning pilkasid ja turtsusid kooris. Naira ütles: „Ükski meie Anna lapselaps ei pea ihuüksi elama. Mis rumalus see on? Kes siis üksi elab? Me ütlesime: sa oled meie pere liige. Sinu armas deda oli mu esimese mehe sugulane. Tule meile elama. Sul on siin palju parem. Ja ongi, on ju, Tanetška?”

„Jah, Naira Mihhailovna.” Tatjana tõstis Aleksandrile veel kartuleid. „On sul ikka veel kõht tühi?”

„Tõtt öelda ei tea isegi,” vastas Aleksander. „Igatahes söön veel.”

Naira ütles: „Meie Tanja tervis on nüüd parem, aga ta peab ette vaatama. Ta käib ikka veel kord kuus Molotovis kontrollis. Tiisikus võib iga hetk uuesti välja lüüa. Sellepärast me kõik väljas suitsetamas käimegi …”

„Rõõmuga,” piuksatas Vova kätt Tatjana õlale pannes.

Aleksander kavatses Tatjanaga Vovast rääkida, ja õige pea.

Aksinja ütles: „Aleksander, sul pole õrna aimugi, kui kõhn ta meile jõudes oli …”

„Õrna aimu siiski on,” vastas Aleksander. „Eks ole, Tanja.”

Tatjana sosistas: „Õrna aimu, Šura.”

„Paljas luu ja nahk,” ütles Dusja. „Kristusel endalgi oli tegu, et teda päästa.”

„Hea, et me ei ela kolhoosikülas nagu nõbu Julia, eks ole, Naira,” ütles Aksinja. „Julia elab Arhangelski lähedal Kulais, ja ehkki ta on viiekümne seitsme aastane, töötab ta päev läbi põllul, ja siis võtab kolhoos tema toidu ära. Siin võetakse ainult kala ära, aga me võime mune ja kitsepiima või, juustu ja isegi nisujahu vastu vahetada.”

„Vaene Julia,” tõmbas Naira ninaga. „Aga vaadake meie Tanetškat.”

Aksinja naeratas ja silmitses hellalt Tatjanat. „Me oleme sind nuumanud, eks ole, kullake. Iga päev munad. Piim. Või. Me oleme teda kenasti nuumanud, mis sa arvad, Aleksander?”

„Hmm,” tegi Aleksander kätt laua alla pistes ja kergelt Tatjana reit pigistades.

„Ta on nagu soe sai,” lisas Aksinja.

„Soe sai?” kordas Aleksander ja pööras naeruse näo Tatjana poole, kes oli näost punane kui vähk. Neiu kleit oli liiga lühike, et reisi täies pikkuses katta. Mehe paljas käsi silitas laua all – õhtusöögi ajal, kuue võõra juuresolekul – neiu paljast jalga. Aleksander pidi käe ära võtma. Pidi. Koos vaoshoituse ja enesevalitsuse kadumisega kadus ka mehe kontroll oma hingamise üle.

„Aleksander, kas soovid veel?” küsis Tatjana tõustes ja panni võttes. Tema käed värisesid. „Toitu on küllalt.” Ta naeratas mehele ja hingas läbi paokil huulte. „Küllalt.” Tema nägu õhetas.

„Ma vist võtan parem napsu,” ütles Aleksander, suutmata pilku vahelduseks Tatjana poole tõsta.

Aksinja ütles: „Aleksander, võta teatavaks, et me olime Tanja peale pahased. Võta teatavaks, et me oleme sinuga ühel nõul.”

„Tanja, millega sa küll neid keni naisterahvaid pahandasid?” küsis Aleksander kergel toonil.

Miks Tatjana tõsines ja Aksinjat põrnitsema jäi?

Naira, suu praekartulit täis, ütles: „Me käskisime tal sulle kirjutada, mis Dašaga juhtus, et sa ei peaks nii kaugelt siia tulema, et oma kauase kallimaga abielluda, ja vapustust saama. Me rääkisime talle. Säästa teda pikast teekonnast. Kirjuta talle ja räägi tõtt.”

„Ja ta keeldus!” hüüatas Aksinja.

Aleksander, kelle südames lõõmas endiselt armastus, ent ka ärritus polnud lahtunud, silmitses Tatjanat. „Miks ta keeldus, Aksinja?”

„Ta ei öelnud. Aga võta teatavaks, et mõte sellest, kuidas sa siia oma Dašat otsima tuled, tegi meile muret. Muust me ei rääkinudki.”

„Mitte millestki muust, Aleksander,” ütles Tatjana. „Veel napsu?”

„Kui sa oleksid mulle kirjutanud, poleks nad võib-olla enam sellest rääkinud,” ütles mees jahedamalt. „Jah, veel napsu.”

Tatjana kallas talle vodkat sellise kiiruga, et oleks joogi äärepealt maha valanud.

Aleksandril käis pea ringi.

„Me lugesime kõik Daša kirjad Annale ette,” ütles Naira. „Kui vaimustatult see tüdruk sinust kirjutas.” Ta vangutas pead. „Tead, sa olid tema rüütel.”

Aleksander kummutas klaasi kahe lonksuga.

„Tanja, me ju käskisime sul talle kirjutada!” hüüatas Dusja. „Aga meie Tanja on mõnikord väga jonnakas.”

„Mõnikord?” Aleksander võttis Tatjana klaasi ja kummutas ka selle.

Dusja lõi risti ette. „Ma ütlesin: sa saad hakkama, sa suudad selle kirja kirjutada. Aga tema ütles ei. Isegi Jumala abiga ei suutnud ta kirjutada.” Ta silmitses Tatjanat pahaselt. „Aleksander, me lootsime, et Jumal võib-olla säästab sind valust ja laseb sul rindel surma saada.”

Aleksander kergitas kulme. „Te lootsite, et ma saan rindel surma?”

„Tanja ja mina palvetasime iga päev sinu hinge eest,” ütles Dusja. „Me ei tahtnud, et sa kannataksid.”

„Olge tänatud,” ütles Aleksander. „Tanja, kas sina ka palusid iga päev, et ma surma saaksin?”

„Muidugi mitte, Aleksander,” vastas neiu vaikselt, suutmata olla jahe, suutmata olla ebasiiras, suutmata valetada, mehele otsa vaadata või teda puudutada. Ta ei suutnud. Mis temas ka varjul polnud, ei lasknud see tal mehega suhelda. Mees vaatas rahvast täis lauas ringi.

„Oh, Aleksander!” hüüatas Aksinja. „Oli see vast kiri, mille sa Dašale kirjutasid. Sa oled lausa luuletaja. See oli armastusest tulvil! Kui me lugesime, et miski ei takista sind suvel siia tulemast ja temaga abiellumast, siis meie süda lihtsalt sulas.”

„Jah, Aleksander,” ütles Tatjana. „Kas sa mäletad seda luulelist kirja?”

Ühtäkki vaatas mees neiule näkku ja …

Ta uuris Tatjanat. Tema mõistus kippus ähmastuma. „Jah,” ütles ta. Ta oli selle kirja kirjutanud, et Dašat rahustada. Ta ei tahtnud, et Tatjana peaks üksi õega silmitsi seisma. „Sa oleksid pidanud vastama, Tanja,” ütles ta etteheitvalt. „Ja mulle Dašast kirjutama.”

Tatjana ajas end sirgu ja hakkas lauda koristama.

„Pole viga,” ütles Aleksander õlgu kehitades. „Võib-olla oli Tanjal tegemist? Kellel on praegusel ajal aega kirju kirjutada? Eriti külas. Õmblusringid ja söögitegemine …”

Tatjana kahmas tema taldriku. „Kuidas õhtusöök oli, Aleksander?” küsis ta. „Kas maitses?”

Öelda oli liiga palju.

Polnud kohta, kus seda kõike öelda.

Just nagu varemgi.

„Jah, aitäh. Veel napsu?”

„Ei,” kähvas Tatjana. „Ei, aitäh.”

Vova küsis: „Aleksander, mida sa siis nüüd kavatsed ette võtta? Lähed tagasi?”

Tatjana tõmbas veel kord teravalt hinge. Aleksander hoidis hetkeks hinge kinni. „Ma ei tea.”

„Jää nii kauaks, kui soovid,” teatas Naira. „Me armastame sind nagu pereliiget. Mis meisse puutub, siis oled niisama hästi kui Daša mees.”

„Aga tegelikult ei ole,” ütles Zoja paindumatult ja eblakalt, pani käe Aleksandri käsivarrele ja naeratas. „Ära muretse, Aleksander. Me tõstame sul tuju. Kui kaua su puhkus kestab?”

„Kuu aega.”

„Zoja,” küsis Tatjana, „Kuidas su hea sõber Stepan elab? Kas sa saad temaga täna õhtul kokku?”

Zoja võttis käe ära ja Aleksander vaatas naeratades, lõbustatult Tatjanale otsa. Niisiis Tatjana ikkagi pidas Zojat silmas, mõtles Aleksander.

Tatjana koristas lauda. Aleksander vaatas ringi. Keegi teine ei liigutanud. Isegi mitte Zoja ega Vova. Kui ta tõusma asutas, küsis Tatjana: „Kuhu sa lähed? Suitseta laua ääres.”

„Ma aitan sul koristada.”

„Ei, ei, ei!” hüüdsid lauasistujad kooris. „Mis sul mõttes on? Ei. Tatjana koristab.”

„Ma tean, et koristab,” vastas Aleksander. „Aga ma ei taha, et ta seda üksi teeb.”

„Miks?” küsis Naira siira üllatusega.

„Tõesti, Aleksander,” ütles Tatjana. „Sa ei sõitnud nii kaugelt selleks siia, et lauda koristada.”

Aleksander võttis taas istet, pöördus Zoja poole ja ütles: „Ma tunnistan, et olen veidi väsinud. Kas sina ei võiks teda aidata?” Aleksander ei naeratanud. Tundus, et see meeldib Zojale veelgi rohkem, sest naine vastas laia naeratusega, mis oli niisama väljakutsuv nagu tema rind, ja läks vastutahtsi Tatjanale appi.

Tatjana tegi teed ning kallas kõigepealt tassitäie Aleksandrile, seejärel neljale vanale naisele, siis Vovale, Zojale ja lõpuks endale. Ta tõi mustikamoosi ja asutas just Aleksandri kõrvale istuma, kui Vova ütles: „Tanetška, ole kena ja kalla mulle veel teed, enne kui istud.”

Tatjana, teine jalg teisel pool pinki, võttis Vova tassi, kuid Aleksander haaras tal randmest. Tass klirises alustassil. „Tead, mis, Vova?” ütles Aleksander ja asetas Tatjana käe lauale. „Veekann on pliidil, teekann otse su nina ees. Istu, Tanja. Sa oled küllalt teinud. Vova võib endale ise teed kallata.”

Tatjana võttis istet.

Kõik lauasistujad silmitsesid Aleksandrit.

Vova läks ja kallas endale ise teed.

Viimaks oli Zojal ja Voval aeg koju minna. Aleksander ei jõudnud seda ära oodata, kuid siis küsis Vova: „Tanja. Kas saadad mind välja?”

Aleksandri poole vaatamata läks Tatjana koos Vovaga välja. Aleksander tegi, nagu kuulaks Zojat ja Nairat, aga vaatas Tatjanat.