Читать книгу Põrsa paremad päevad - Peeter Sauter - Страница 1

Meie kirjanikkond on nagu suur talupere või punt külarahvast talgutel või külapeol. On neid, kes võtavad laulu üles ja valavad mõdu, on tantsukeerutajaid, on epistlilugejaid. Mõni ajab kasuka tagurpidi selga ja teeb mökitades jõulusokku, teine istub sel ajal mornilt ahju ees ja voolib rehapulki.

Aga üks vahmiil ollakse ikka.

Vanad külavahelaulud räägivad tihti loomadest, kes teevad inimeste tempe, ja minu meelest ongi need tuttavate inimeste kujud. Sest loomadki kuulusid suurperre ja sõid pererahvaga üsna sama rokka.

Vanade lastelaulude pinnalt püüdsin leida, mis elukas mina taluperes olen. Töökas hobune? – noo ei, vagur lammas – pole nagu õige. Kriimusilmaline kiisu, kes piipu popsutab ja lapsi kepiga nuhtleb? Ei! Taluperemees las olla Juss oma liivaaugus, nagu vanas salmis, aga mihandne roll mulle jääb? Saunikuks vast kõlbaksin, aga kummitab too ülespoonud saunamees ja ausa Antsu kuju ei vea ma jälle välja.

Hiir, kes hüppab, tahaksin ehk olla, sauter ongi prantsuse keeli hüppama, aga kuna Jürgenil on juba raamat „Vana hiire laulud“, siis jääb see roll talle. Figuure vaadates on sobilikum, kui hiir pole üleliia paks.

Kass, kes kargab, võiksin olla, aga vist passib see osa rohkem Paavo Matsinile, kes liigub omapead ja sobiks Irvik Kiisuks, sest kuigi Paavo on valdavalt morn, jääb ta irratsionaalne naeratus pikalt õhku.

Kas mul ei jää siis muud üle, kui olla karu, ja paljud vist ütleksid juba, et vana karu, ja ega ma peale trummi ühegi teise instrumendiga toime tulekski… Ilu ja õnne, nigu laulusalmis, sooviks, aga trummi lõhki ei tahaks lüüa.

Ehk ma võin olla hoopis Hando Runneli süütu ja süüdimatu roosa ja rõõsa põrsas porikalda peal ja kanapoja kaisus?

*

Kirjanikke trehvates on tavaliselt poolelt lauselt selge, kelle jaoks oled oma või kes võtab omaks ja kelle sina tahad omaks võtta. Aga isegi kui kedagi paneb kahtlema korratu eluviis ja riietus (ja see ei sõltu üldse nende endi eluviisist või riietusest, on igasugu variante), siis üks seltskond ollakse ikka ja respekteeritakse. Kunagi ütles hea Kenderi Kaur Kadile ehk Kerttu Rakkele, et kirjanike liit on penskarite koondis, ja siis nad viskasid veidi nalja ja Kadi nagu Kaurgi ei tahtnud tükk aega liitu astuda. Aga siis õnneks ikka astus.

Ma ise viilisin ka kirjanike liidust tükk aega. Ei teagi, miks. Vist oli kõhklus tuntud inimestega ühte tuppa tulla. Ja kõhklus, et see paneb paika ja ma peangi kirjaniku rollis olema, aga tahaks vaba olla. Vaba ka mittekirjanik olema, kui tuju tuleb. Nüüd on näha, et ega liidus keegi kirjutama sunnigi.

Kirjutamiskorralduse andis mulle feisspukis hoopis Jüri Pino (kas Pino üldse on liidus või viilib?, pärast vaatan ja ütlen). Kui ma kobisesin, et Pino süütas suitsu ja ühtlasi ka interneti, siis nimetas Pino mind põlglikult kontraks ja saatis sundkirjutamisele. Ma sain aru, revolutsioonikomiteest võib järgneda korraldus mahalaskmiseks, ja lubasin enne emigreeruda. Pattude heastamiseks kirjutasin Pinole oodi:

Pugemine aitas ja Pino väljastas direktiivi, et sõjarevolutsioonikomitee eraldaks mulle tuusiku nagu Jesseninile kaunisse kohta, kus aknast paistab Pärsia ja piiritust on piiramatult.

Nii, vaatasin järele, reetur Jüri Pino liidu teatmikus kirjas pole.

Jumalakartmatut jura saab ikka aegajalt aetud. Paljude kirjanikega. Kui kirjanikud omavahel koos istuvad (ja napsutavad, ega kõik seda küll tee), siis ainuvõimalik toon on enamasti naljatoon. Mis sa tõsiselt kirjandusest rääkima hakkad. Mõjuks kohatult. Naeruväärselt. Kui pole tööasi ajada. Aga mis tööasju?! Ja feisspukis on vahel hea mõne autoriga paar loraparooli vahetada. Tuleb tunne, et järelikult kamraad on elus ja reibas, kõik on hästi. Vahel Vadi Urmasega, Matsini Paavoga. Daamidega on jutt vaoshoitum. Feldbachi Innaga, kes on mu viimase naise Laura tädi. Temaga me Laurast tihti räägimegi. Siiamaani. Et kuidas tal läheb.

Aegajalt teevad kirjanikud üksteisega intervjuusid. Näiteks tahab toimetaja, et intervjueeriksid kedagi. Siis on hea võtta tuttav kirjanik. Ei ole hirmu, et hakkaks liialt kiitma või kritiseerima. Kirjandusest minnakse enamasti mööda. Nii olen kord intervjueerinud Kivirähi Andrust ja siis ütles Andrus, et nüüd ma ei pääse, pean talle inteka vastu andma. Olid kenad kokkusaamised.

Trehvamised kirjanikega, eriti varasemal ajal, on mõneti viinud kirjutamisjulguseni või kirjutamise lihtsuseni või julguseni kirjutada nagu nokk loodud. Muidu, kui üksi kambrikeses oma surematuid värsse treida, võib saada Saalomon Vesipruuliks ja pidada kirjandust tähtsaks ja kõrgeks.

Mis ei tähenda, et kirjandus poleks oluline ja vahel ülendatud toonis tehtud. Mõnele nii sobib.

Lapsepõlves nägi mõnd kirjanikku avalikel kohtumistel. Siis olid nad lihtsad, aga eks ikka talitsetud ja väljapeetud, lora suurt ei ajanud. Koduses õhkkonnas on lugu teine ja kui võimalik oleks, saadaks ma igaühe, kes tekstitegemist alustab, kirjanikuga koos sõnnikut vedama või muud argist askeldama. Mitte pidusaali kohtuma. Paraadkirjanik on enamasti pettumus ja kisub igavaks. Sest kirjanik pole harjunud avalikult esinema ja läheb krampi, ei ole tema ise. Mitte kõik muidugi.

Noorem põlvkond on (eriti kambakesi üles astudes) rõhutatult argine ja isegi räme ja küllap vahel see vanu tegijaid kurvastab, aga enamasti jäävad nad poolehoidvaks ja delikaatseks.

Nii võib ka siinne raamat olla tiba rabe ja torkiv teiste suhtes. Ma ei oska sinna midagi parata ja vist ei tahagi.

Räägin hirvi-harvi üksikuid lookesi kirjanikega trehvamistest. Pole mul mingit järjestust. Igasugune kirjanike järjestamine või liigitamine tundub pentsik.

Olen korduvalt välja pakkunud, et kui me juba selgitame paremusjärjestust, on eri võistlusi ja konkursse, tuleks korraldada kirjanike iludusvõistlus. Poliitkorrektselt meestele ja naistele ühine. Trikoovoorus oleks KMS-i ja Paavo Matsiniga kõrvuti tore konkureerida Aimée Beekmani ja Hanneleele Kaldmaaga. Kui juba üks kirjanik on parem kui teine, siis kindlasti ka ilusam.

Aga kui meililistis arutleti, kas liit peaks kõigile liikmetele laskma koostada koduleheküljed (mis kõlab absurdselt), poetas Tiit Aleksejev vahele, et vist peaks hakkama jagama ka karvamütse, valides karusnahka vastavalt teenetele (nagu kunagi Moskvas). Kui ma seda nüüd Maimu Bergile rääkisin, leidis Maimu kohe, et võiks olla inimnahast (vaat see oleks uhke – mitu mütsi ühe kirjaniku nahast saaks?). Võtsin kohe tuld, et kui keegi teine ei soovi, siis mina küll tahan järgmisel koosolekul oma mütsi kätte saada. Aleksejev lubas välja jagada koos ovatsioonidega. Nüüd ootan kevadist aastakoosolekut ja kavatsen karvamütsiga käia kogu suve.

Ehk siis kirjanikud enamasti pelgavad (Tammsaare vaimus) tseremooniaid ja hierarhiaid, aga hüvedest saaksid siiski meelsasti osa (täpselt nagu Tammsaare).

*

Kord me mängisime liidu aastakoosolekul saali eestoas korvpalli. Kaasa lõid mitmed, ma mäletan Hasso Krulli. Palliks oli väike nutsak, umbes nagu sõlme keeratud sokk, ja see tuli visata üles nii, et jääks tala peale pidama. Mäng läks kirglikuks, rabelemiste ja hõigetega. Punkte saadi järjepanu. Saalis, kus koosolek oli lõppenud ja inimesed kultuurselt vestlesid, tekkis väike elevus. Tiiu Kokla astus veidi mureliku näoga saalist välja, võimalik, et ta arvas, et ees käib kaklus nagu Vargamäe kõrtsus, inimesed hõiguvad ja rabelevad.

Meil oli sõbralik ja tõsine tournament. Aga kui daam soovis üle platsi liikuda, siis katkestasime korraks mängu, et daam läbi lasta, nagu vesternis saluunis kakluse ajal alati korraks peatutakse ja kummardatakse ja kergitatakse kaabut, kui daam soovib läbi ruumi minna, ja hoitakse kolte seniks tagasi. Kui Tiiu Kokla oli ruumi läbinud – ja väike paus oli teretulnud, et hinge tõmmata –, läks kirgline mäng muidugi edasi.

Aga võitjat me välja ei selgitanud. Ühel hetkel lihtsalt ei viitsinud enam mängida ja läksime alla puhketuppa. Kes mida jooma, kes suitsu kiskuma ja lobisema.

Minu poolest võiks stipendiume ja auhindu välja anda alfabeedi alusel. Et jaguks kõigile. Sest raha ei tohi raisku lasta.

Ega vanus midagi loe. Nooremate hulgas on peeneid vana kooli daame, nagu Eda Ahi. Kelle ahju me hakkasime kõik koos puhastama ja remontima kohe, kui ta meie vaestemajja kolis, ilma et ta ise oleks märku andnud muul moel peale ohke, et suitsu ajab sisse.

Nüüd elab samas korteris Andrei Hvostov ja keegi ei rutta ta ahju remontima, ehkki Andrei on mõnus mees. Sõjamees saab ise hakkama ja abi ei vaja.

Ja vanemate hulgas on parajaid vanderselle, nagu Hannes Varblane või nagu oli Lembit Kurvits enne hooldekodu. Asi ei sõltu soost. Kai-Mai Olbri võib olla vägagi mänguline hispaania armastuslaule lauldes ja (kõheldes) taluda, kui ma ta kõrvale pikali heidan ja pea talle sülle panen. Aga (sootuks noorem) Peeter Helme on korrektsus ise (kuigi talub kenasti, kui ma vindisena lämisema kipun).

Konflikte esineb vähe ja enamasti kisuvad need kiiresti koomiliseks. Minu meelest võib neist rääkida küll ja kohe räägingi.

Kunagi ähvardas aastaid Uno Laht kirjanike liidust välja astuda. See oli igaaastane naljanumber, kui ta sel teemal sõna võttis, ise soliidne onks (aga luule on vimkasid täis). Keegi ei arvanud, et ta võiks välja astuda. Aga Laht astuski välja. Mõne aasta eest astus välja Indrek Hargla, poliitilise rahulolematuse tõttu. Sotsid (enamik kirjanikke, kui nad poliitiliselt aktiveeruvad, ongi sotsid) olid pidanud kirjanike liidu saalis koosolekuid. Pisut nõutuks tegid koosolekud ka Hargla ja seepärast ta välja astuski – millega kaasnes tuliseid sõnavõtte. Aga Tammsaare hoopis visati liidust välja liikmemaksu maksmata jätmise pärast ja see on meile kõigile heaks hoiatuseks. Nii eestseisusele kui liikmetele.

Kirjanikevahelistest nägelustest püüan edaspidigi rääkida. Mitte küll kõigest. Ühest kaklusest on mul siiani arm ja kuna see oli mu naise pärast minu köögis, kus on ka voodi, siis seda ma jutuks ei võta. Vähemalt praegu.

Aga kuidas saaks kirjutada kaklustest (sõjastki) ja armastusest, kui ise osa ei võta. Kust sa tead nüansse? Kirjandusest ja filmist? Küllap me sealt palju võtamegi ja teeme ringi. Võibolla Kivirähi Andrus saab noist asjust kirjutada ilma kogemuseta ja Tammsaare sai, aga kõik ei ole sellise kaliibriga. Tuntud hoiak on ikka, et kirjuta sellest, mida hästi tunned, ja ära käi alati kõike välja, vaid hoia sordiini all. Seda viimast võin teha ilukirjanduses, aga siin ei näe väga mõtet.

Veidral kombel olen mitme kirjanikuga, kellega tekkis hea kontakt ja usaldus, vestelnud vaid ühe korra elus. Siis sai nagu kõik selgeks ja öeldud. Et oleme justkui üht masti ja ühe asja eest. Ja iga hinna eest polegi vaja neid asju edasi arutada, kui eluviisid erinevad. Ometi on minu arust olemas mingi imaginaarne kontakt ja kooslus. Ja järgmine kord kohtudes (kes veel elus) võiks jätkata vestlust sealt, kuhu pooleli jäi.

Aga see üks kohtumine on hea. Siis on teise tekstidel uus tähendus. Inimene tuleb tekstidega alati kaasa. Küllap oleks ka Lutsu või Tammsaare tekst teine, kui saanuks nendega teed või teheed (tee piiritusega – Tartu karskusseltsis) juua. Sellest teheest Tartus rääkis viskit pakkudes Paul Saagpakk, kellega kohtusingi vaid korra, kui ta oli Eestis käimas ja resideeris Harju tänava külaliskorteris, kus vaestele kodueesti kirjanikele lahkelt välja tegi. Kambamees missugune.

*

Alustame siis at random. Ja minu puhul on nagunii kogu kirjutamine at random. Elamine ka. Kui aega-ruumi jääb, kirjutaksin ka kohtumisest iseendaga. Aga nagunii kirjutan kogu aeg endast. Las jääb. Soojendan end parem edevalt kuulsuste valgel ja lasen nende aupaistel särada.

On ka kirjanikke või kirjanduslikke situatsioone, mille pinnalt võiks kanu kitkuda. Aga need on nii väiksed kanad, tibud peaaegu, et las nad jääda.

Paratamatult on tekst mõneti puder ja kapsad, sest ühest inimesest rääkides tuleb riivamisi rääkida mõnest teisestki ja hiljem tolle teise juurde pikemalt tagasi tulla. See on, nagu räägiks suure pere inimestest ja rääkides tuleb rääkida ka peresuhetest.

ALEKSANDER SUUMANIST olin kuulnud lugusid oma – samuti nüüdseks surnud – koolivennalt Talvo Pabutilt. Teatud perioodil elasid nii Talvo kui Suuman kirjanike liidus. Vist peeti üht neist seal heatahtlikult valvuriametis ja ehk nad isegi pidasid ametit kordamööda ja valvasid ka teineteist. Talvo igatahes sai magada laua all (ei mäleta, kelle laua all) ja Talvol on üks kena kirjatükk sellest, kui tähtis on inimesele oma voodi. Kui voodi on olemas, siis selle peale ei tulegi.

Suumani varastest tekstidest rääkis vahel aga kamraad Õnnepalu Tõnu, kellele need olid ta Tartu perioodil äratõukeks, et kirjutada oma esimene kogu „Jõeäärne maja“. Loodustundlikud mehed mõlemad.

Nüüd, kui Suumani suur koondkogu välja tuli, oli musta laega saalis kirjandusõhtu. Õnnepalu ja Pääru Oja lugesid tekste ette, räägiti mälestusi ja Suumani seigakesi. Aapo Pukk, Sassi poeg, oli väga klaar ja veenev. Minu üllatuseks luges Tõnu peaaegu kogu portsu ette peast. Eks ta oli kogu kokku pannes tekstidega tegelenud. Aga alati nii tekstid pähe ei jää. Ma arvan, ta teadis neist suurt osa juba varem peast.

Ma ei tea, et Tõnu elus Suumaniga suur semu oleks olnud. Aga see on Tõnu viis. Ta hoiab enamasti distantsi ja omaette, kuigi on avatud. Tõnuga oli meil kunagi vaat et armastuslugu ja ma elasin tükk aega Kõpus tema ja ta naise Maire pool. Ja sellised asjad jäävad minu meelest sisse alatiseks. Kui ka aastaid ei kohtu. Ikka on justkui lähedus alles. Tõnu on sest kirjutanud oma „Paradiisi“ raamatus ja pole minu asi vist torkida. Nöögiksin ehk ilusa teema ära. Kuigi eks ole meil igaühel oma paradiis, isegi kui asume samal ajal samas kohas ja kõik on kenasti.

Mu ainus kohtumine Suumaniga oli Kuku kohvikus, mida kutsutakse Viiraltiks, ehkki Viiralt on või vähemalt oli Rahvusraamatukogus. Varem jorutasid kirjanikud seal tihtipeale. Nüüd on koht korralikum ja kallim ja ei kõlbagi nagu turistide vahel lämiseda ja räusata ja valjul häälel kirjanduselu kiruda. Kel samas majas ateljeed, nagu Leo Lapin või Kai-Mai Olbri, need ikka käivad, kus nad peaksid siis käima, kui ateljeest saab liftiga otse kõrtsu sõita.

Õigus, samas kohvikus toimus ka mu ainus kohtumine Jüri Tuulikuga. Tuulik rääkis kirjanike kongresside külastamisest Moskvas, aga detailid olen unustanud. Nüüd on kange tahtmine rääkida ära hoopis üks teine Moskva kongressi lugu ja siis peab Märt, kes lugu pajatas, täpsustama nimesid. Koridoris astub ootamatult Paul Kuusbergi juurde Brežnev ja puhub mõne sõna lahkelt juttu, kirjanikud ja kommunistid mõlemad, ühe asja ajajad veidi eri moel. Seda jälgib eemalt Rein Ristlaan ja kui Brežnev edasi liigub, tuleb Ristlaan uurima, millest jutt käis.

„Leonid Iljitš küsis, kuidas elab Manivald Kesamaa,“ vastas Kuusberg silmagi pilgutamata.

See võttis muidugi sõnatuks ja jutul lõpp. Ehk hakkas Ristlaan isegi juurdlema, kuidas Kesamaal käsi käib.

Lugesin kohves niisama lehte ja kaanisin Saku tumedat nagu tihtipeale. Tuli Suuman ja minu üllatuseks teadis mind kohe. Ta oli vunki täis ja tahtis rääkida. Pold seal vist kedagi peale minu tol hetkel, kellega lobiseda, ja Suuman istus pikema jututa maha. Rääkis hulga lugusid, aga ma mäletan kahte, mis mõjusid tähendamissõnadena.

Esimene lugu puudutab Eno Rauda.

Me oleme vahel arutanud, kes on naksitrallide prototüübid, ja see mõeldi ka välja. Ja kust on pärit sõna „naksitrallid“ ja see oli vist hoopis Tammsaarelt. Igatahes vana sõna. Naksitrallide põhi saab olla ainult see, kui paaril kirjanikul olid käsikirjad valmis saanud või raamatud välja tulnud ja raha taskus ja sõideti, mitte punase furgoonautoga, vaid taksoga mööda Eestit ringi ja räägiti elust. Laadimisaega on ju vaja. Muidugi mõni jäigi nii laadima kogu eluks. Küllap see Eno Raua õukond ehk naksitrallid vaheldusid. Väidetavalt võis üks neist olla Raimond Kaugver ja teine Edgar Valter. Aga naksitralle oli küllap veel. Eluline põhi võibki lasteraamatu teha heaks.

Aga ühe kohvikuistungi ajal, pärast vaikust, mis tekib alati siis, kui juut kuskil sureb, küsis korraga Eno Raud: „Sass, kas sa veel loed?“

„Jah,“ tunnistas Suuman. „Vahel loen. Põhiliselt soome teadusajakirjandust. Populaarteadust.“

„Sass,“ noomis Eno Raud. „Meie asi on nüüd kirjutada, mitte lugeda.“

Võiks ju arvata, et Eno Raual kripeldas, et ta ei loe eriti. Teised kirjanikud, semud, ikka ootavad, kas või alateadlikult, et sa ütled midagi nende tekstide kohta. Ja kui pole lugenud, siis, nojah… Aga ma ei usu. Raud ehk mõtleski täpselt, mida ütles. Kes palju loeb, kaob sinna kuidagi ära ja kirjutab oma asja vähe. Ja ei julgegi kirjutada, sest palju head kirjandust on juba ees ja mis ma oskan paremini teha. Nagu on mu luul, et filoloogiharidusega inimesed kirjutavad harva ilukirjandust, sest nad on tekstidest küllastunud või üle lugenud. Aga ehk on see minulgi eneseõigustus.

Teine lugu puudutab Tammsaaret.

Suuman oligi erutatud, kuna ta eelmisel ööl oli vabastanud Tammsaare.

Kunstiüliõpilased olid teinud kena teose. Mässisid Soansi Tammsaare kuju valge palaka sisse. Kunstnik Suumanile, kes ise oli paras radikaalne minimalist, teos peale ei läinud. Tundus sobimatu. Ta pani tasku suured käärid, veidi raha ja passi, sest oli kindel, et ta arreteeritakse, ja suundus pimeduse varjus Tammsaaret vabastama.

Aga Tammsaare oli palakasse mähitud korralikult, nagu muumia. Ei saa ju, et tuul tõmbab kunstiteose lipendama ja kannab valge lina minema.

Vana Suumani jõud ei käinud ülesandest üle.

Suuman hakkas möödujaid hõikuma, et keegi appi tuleks: „Palun aidake Tammsaaret vabastada!“

Aga inimesed võõrastasid. Ehk ei tundnud Suumanit ära. Keegi ei söandanud appi tulla.

Lõpuks tulid vindised vene poisid, kes ei teadnud midagi Tammsaarest, ammugi Suumanist, ja ühisel jõul Tammsaare vabastati.

Poisid astusid edasi. Väsinud Suuman istus Tammsaare kõrvale pingile ja jäi politseid ootama. Politseid ei tulnud. Ehk nad teadsid, et Tammsaare juures toimuvad häppeningid ja pole vaja segada. Suuman oleks võinud soovi korral Tammsaare kuju värvida vöödiliseks nagu ta maastikumaalid (maalähedane teema sobiks ju täitsa hästi), midagi poleks juhtunud.

Suuman ootas, kuni külm hakkas. Jooki ka kaasas polnud. Kartis haigeks jääda ja läks koju. Kangelastegu jäi tunnustuseta.

Püüdsin naerda mökitada ja näidata, et see oli igati vahva tegu. Ma ei tea, kas lohutas.

Mis tähendus on, ma ei tea. Tähendusi oleks justkui mitu. Oma arust tähtis tegu võib jääda tähelepanuta ja räägitakse hoopis sellest, mis sind ennast enam ei huvita. Tähtis tegu muutub kergesti naeruväärseks. Ometi on hea, et see sai tehtud, mõjus vabastavalt. Tammsaaret vabastades vabastas Suuman iseend millestki. Ehk rutiinist. Ei tea. Ta tundus ühekorraga nukker, uhke ja õnnelik.

Kursavend TALVO PABUT (käisime lavakas) saatis mulle kunagi romaani käsikirja. Romaan oli kumraniitidest ehk esseenidest ja Talvo oli saanud stipi Pariisi, et seal teemat uurida. Lugesin romaani siit-sealt, tundus korralik tekst, vist kirjutasin Kulkale soovituse. Kulka raha Talvo ei saanud. Ärgitasin, et ta punniks asjaga edasi, aga vist tundus talle, et kui ei, siis ei, et mage on tagasilükatud käsikirjaga mööda uksetaguseid käia.