Отрывок из книги
„EI SITU SINNA, KUHU KÜKITAB.“ See vene ütlemine tuli vahepeal paar korda meelde. Ja tunne, et see sobib mulle. Sobib mind kirjeldama ja selline ma tahangi olla. Silme ette tuleb pilt arglikust krantsist, kes jookseb, külg veidi ees, ja vaatab ärevalt sinna-tänna. Häda tal nagu oleks ja kõhklevalt kükitab ta korra sittuma (kõhkleb, sest ei tea, kas siin sobib üldse kükitada, kas on lubatud), samas ehmub millegi peale või märkab midagi huvitavat ja unustab kohe, miks ta üldse kükitas, ja jookseb vinderdi-vänderdi saba seljas ei tea kuhu edasi. Jah, selline olen ma vist paratamatult, ja siis olengi juba hea meelega.
Ega ma ei tea, millele vene ütlejad fraasiga viitavad. Kas ebaaususele ja teesklusele, et näe, kükitab küll, aga tegelikult situb salaja oma hunniku hoopis teise kohta, ehk otse meie ukse ette. Kahtlane tüüp.
.....
Lippasin ja tõin vetsust pühkimiseks valmis lõigatud ajalehetüki. Isa surus selle vastu silma ja see imbus kohe verd täis. Veri oli nirisenud juba valgele maikale. Isa vaatas teise silma nurgast seda murelikult ja püüdis ennast seljakile hoida: „Kui pükstele kukub, siis on mokas. Too lehte juurde!“ Jooksin tooma.
„Ei tilguta pükstele,“ pahandas ema sahvrist, „kuidas ma vereplekid välja saan. Heida kasvõi köögipõrandale pikali.“
.....
