Читать книгу Provintsiarst - Peeter Urm - Страница 1

Auto pidurdas järsult, pööras ning sõitis jõnksutades mingisse õue ja peatus. Hinnov kuulis raske värava kolinal sulgumist ning venekeelset juttu. Siis tõmmati autofurgooni uks lahti ning ohvitser vaatas sisse. „Ronige maha,” käsutas ohvitser. Sõdurid Hinnovi vastas tõusid oma istmeilt. Hinnov ei liigutanud ennast. „Kus ma olen?” küsis ta ohvitserilt.

„Kindlas kohas,” kinnitati talle. Ohvitser silmitses teda tähelepanelikult, vaatas siis kella randmel. „Väga kindlas kohas,” kordas ta rahulolevalt ning käratas korraga muutunud toonil: „Roni maha või mu poisid aitavad sind!” Tugev tõuge automaadipäraga selga kinnitas ühemõtteliselt seda soovi. Noorem sõdur ronis ees. Tema automaadipära jäi kastiääre taha kinni ning ta vabastas selle vandesõna saatel. Siis oli Hinnovi kord. Vanem sõdur ootas tema selja taga. Hinnov nägi enda ees üsna avarat siseõue. Seda piirasid neljast küljest kõrged kitsaste akendega majaseinad, mis mõjusid pigem müüridena, õu oli prožektoritest valgustatud ning keset õue seisid kaks kinnise furgooniga veoautot ja nende kõrval lakist läikiva kerega uus sõiduauto „Pobeda”. See ei saanud olla Tartu sisevangla, selles oli Hinnov miskipärast kindel, nagu oli kindel selleski, et auto polnud sõitnud linnast välja. Ohvitser ees, läksid nad üle õue ning sisenesid vahtkonnaruumi kõrval olevast uksest. See viis koridori, mida tõkestas raudvarbadest uks. Nad seisid selle ees ja ootasid. Mõlemad sõdurid Hinnovi kõrval suitsetasid. Ilmselt oli see keelatud, sest nad tegid seda kiirustades ning varjasid suitsu osavalt sinelikäisega. Hinnov muigas: nii olid nad talitanud rindel. Kuid kõik see ei leevendanud tuska. Ta vaatas raudvarbadest ukse kõrval olevasse aknasse. Teda arreteerinud ohvitser oli sisenenud vahtkonnaruumi ning näitas laua taga istuvale valveohvitserile mingit paberit. Too uuris seda kaua. Nii kaua, et korraks tekkis Hinnovis uuesti lootus, et siiski oli toimunud eksitus, mingi viga, ning nad lasevad ta kohe vabaks. Autokastis istudes oli ta tundnud roiutavat väsimust, aga praegu oli see kadunud, ta oli erk ja pinevil. Siiski, vaevalt oli tegemist eksitusega, leitnant oli ju kontrollinud tema passi, see oli praegugi tema käes ja pigem toimus akna taga tavapärane aeganõudev kontroll. Nad tõid ta siia selle bandiidi pärast. Aga ta oli teda ju ainult opereerinud, täitnud ainult oma kohust. Ta oli teinud arsti tööd, iga arst oleks tema asemel samuti käitunud. Nad peavad seda mõistma. Ülekuulamisel ütleb ta seda neile, kindlasti ütleb. Hirmus lugu. Nad kahtlustavad midagi. Bandiitide abistamist karistatakse, on olemas isegi mingi paragrahv, ränk paragrahv. Aga tema ei abistanud ju, ta ravis. Abistavad need, kes viivad süüa, annavad öömaja või mingeid teateid, aga tema ravis. Ta selgitab neile ja nad peavad sellest aru saama. Ta tegi ainult oma tööd. Muidugi, Šuba ja mõni teinegi poleks end sellesse mässinud. Milline lühinägelikkus, täielik lihtsameelsus — lasi end sellel naisel nõusse rääkida, kuigi aimas. Aga mis ta muud oleks teinud — vaadanud üle, ja niisamuti? Ei, ta tegi õieti, tuli kohe opereerida, vanglahaiglateski opereeritakse. Ei, neil pole talle midagi ette heita, nad peavad ta vabaks laskma. Nii end veendes paranes enesetunne ja juba üsna rahulikult silmitses ta läbi klaasi sees toimuvat. Sealgi oldi jõutud kokkuleppele. Paber jäi valveohvitseri ette lauale, Hinnovit saatnud ohvitser väljus ning raudvarbadest ukse lukk avanes plõksatades. Nad läksid edasi mööda koridori. Hinnov nägi enda ees ohvitseri hoolikalt taljesse töödeldud elegantset sinelit ning selle ääre alt paistvaid uhiuusi kroomnahast saapaid. See on juba sõjajärgne põlvkond, mõtles ta, neil puudub arusaamine paljudest asjadest. Ja ka sõdurid tema selja taga olid uuest põlvkonnast, aga nemad olid siiski midagi õppinud vanadelt. Ta kuulas nende raskete kirsasaabaste rütmilist tümpsuvat astumist, millest võis aimata vastumeelsust, ehk veidi nukratki allumist käsule. Ta oli seda märganud rindel ja medsanbatis end ümber. See vaikiv, ehk motiveerimatagi vastupanu oma tegemistele kinnitas selle hirmsa paratamatuse ajutisust, mis neid endasse oli kiskunud. Ja praegugi aimas ta tajuvat selget piiri nende ja ohvitseri vahel — nemad ei tundnud rahulolu oma tööst, ei võinudki tunda.

Teda ei viidud kohe ülekuulamisele, nagu ta oli arvanud. Nad läksid mööda koridori, möödusid mitmest ülesviivast kivitrepist, mis teiste koridoride kaudu pidid viima kabinettidesse, milledest mõned töötasid ilmselt ka praegu. Ta oli näinud õuel nende valgustatud aknaid. Nad läksid peatumata koridori lõppu ning laskusid mööda lühikest kivitreppi alla keldrisse. Keldritrepi alumise astme ees oli teine raudvarbadest suletud uks. Tüse julgeoleku­teenistuse mundris valvur avas selle midagi tusaselt omaette pomisedes, aga ohvitser ei paistnud seda tähelegi panevat.

„Võta kaup vastu, Trofim, eriti mürgine madu,” seletas ta peaaegu lõbusalt. Tema noor rühikas keha ei paistnud tundvat mingit väsimust.

„Pane ta eraldi ja ei mingit kontakti, mõistad?” õpetas ta rangel, veidi ülespuhutud toonil. Tema ilus noor nägu paistis nautivat võimu. Valvur kuulas teda rahulikult, aga ei näinud jutust suuremat pidavat. Avanud ukse, astus ta nende ees mööda koridori, nahkne vöörihm soonimas pihta ning laiad tuharad naiselikult vetrumas.

„Eraldi … kuhu ma ta topin?” sõnas ta tigedalt. „Nigu silgud pütis, tikkki ei mahu vahele … omaette, põle siin hotelli jah.”

„Eriti mürgine madu.” Räägiti siin tõesti temast? Hinnov silmitses hämmastunult ohvitseri enda ees. Peeti teda tõesti ohtlikuks? Absurdne, see täispuhutud kukeke loopis rumalaid tühiseid sõnu. Ei, siiski mitte tühiseid, kuigi nii nad suhtuvad siin vist igaühesse. Seda oli ta kogenud aastaid tagasi rindel. See teenistus oli välja treenitud vaenlase peale ja nad otsisid teda kõikjalt. Aga see ohvitser siin polnud veel otsustaja. Küllap seal üleval kabinettides on targemad mehed. Kelder tema ümber oli kunagi olnud väga avar, kuid praegu olid tema valgeks lubjatud betoonlagede alla ilmunud kiiruga laotud tellistest vaheseinad ja plekiga ülelöödud puituksed. Et see ümberehitus polnud kuigi vana, seda tõendasid töö hoolimatus ning osaliselt koristamata mördipritsmed põrandal ja seintel. Ja veel tajus ta olulist muutust — ülal koridoris püsinud sumbunud vaikus oli kadunud. Uste taga kostis hääli või pigem oli see ebamäärane seinu rõhuv sumin, mis rullus nende lagede all. Valvur peatus üsna koridori lõpus ühe ukse ees. Riiv tõmmati lahti ning uuesti ragises võti lukus. Valvur avas ukse ning lükkas ta tugeva tõukega sisse. Selles käeliigutuses polnud isegi viha, pigem osavat harjumust ning kiirustavat kärsitust. Kaotanud tasakaalu, põrkas Hinnov vastu kellegi selga, astus eestpoolt kostvate sumbunud vandesõnade saatel sammu kõrvale ning komistas uuesti. Tema selja taga suleti kolinal uks, kostis lükatava riivi krigin ning seejärel mööda tsementpõrandat eemalduvate saabaste ast.

Siin oli nii kitsas, et polnud võimalik istudagi. Mitu inimest külitas tihedalt üksteise vastu surutult põrandal. Otse enda näo ees nägi Hinnov elektripirni ähmases valguses kellegi määrdunud kuues selga. Kuuekäis oli õla juurest õmblusest rebenenud. Mees seisis imelikult poolviltu ja toetus õlaga vastu kiviseina. Tema tumedate väljakasvanud salkus juustega kukal oli vajunud ette ning ta hingas lõõtsuval vilinal. Hinnovilt saadud tõukest oli ta korraks võpatanud, aga lõtvus samas uuesti. Kuue küljed tõusid ning laskusid ägedalt õhku pressiva vilina saatel. Kahtlemata oli see mees astmaatik ning nüüd võitles ta pealekippuva hooga. Hinnovi, ilmumine oli tekitanud ainult lühikese elevuse. Paar põrandal lamajat liigutasid ennast ning astmaatik nihkus end rohkem käele toetades ettepoole. Paljude higistavate kehade hapukas läppunud hais segunes nurgas seisva paraski terava vinaga. Hinnov liigutas oma pinduajavaid jalgu, otsides neile mugavamat asendit, vabastas tuimaks muutunud parema käe ning asetas kaasavõetud kompsu jalgade vahele põrandale. Ja see oli ka kõik, sest edasi astuda polnud siin võimalik. Hinnov loendas põrandal lamavaid mehi — sai kokku kuus, kõik tihedalt külg külje kõrval. Kaks meest seisid, üks otse tema ees. Koos temaga üheksa meest napilt kolme mahutavas aknata kongis. Kaua need mehed viibisid siin, kes nad olid ja mis oli neid siia toonud? Kõik meeled pinevil, püüdis ta korrastada üksteise otsa tormavaid mõtteid. Ei, ta pidi koondama oma mõtted ainult ühele, kõik see, mis puudutas neid mehi, ei võinud puudutada praegu teda. Tema oli eksitus, kohe viiakse ta kuhugi, talt küsitakse midagi ja ta peab suutma end kaitsta. Ta peab suutma neile tõestada, et see kõik oli juhuslik. Ta ei tundnud seda meest ega tema naist. Kes juhatas? Mõni endine patsient, keda ta oli opereerinud. See kõlab tõepäraselt. Pagan võtaks, see ongi ju tõsi, nad peavad teda uskuma. Hinnov kuulatas ahnelt koridorist kostvaid samme. Saabaste tümpsiv kõmin laskis kergelt määrata nende suuna. Aeg-ajalt sammud kiirenesid ning neile lisandus uusi … Varsti lükkus kuskil kolksuv riiv ning avanes kriuksudes raudplekiga tugevdatud uks. Nõudlikud hääled kutsusid kedagi ning sammud eemaldusid taas. Jah, ta pidi valmis olema, rebima end kõigest vabaks ning ootama. Aga see oli võimatu, mees tema ees oli lämbumas. Mees oli tõmbunud veelgi enam küüru. Tema ragisev lõõtsuv hingamine täitis nüüd tervet kambrit. Hinnov nägi tumepunaseks tõmbunud kaelal tursunud veresooni. Meest tuli süstida, tuli katkestada astmahoog, enne kui see areneb kopsuturseks. Ja esmajoones värsket õhku, nad peavad ta siit kiiresti välja viima. Ta puudutas meest käega õlast. „Kuulge, nõudke, las nad viivad teid välja … las kutsuvad arsti.” Mees ei vastanud ning Hinnov raputas teda õlast. „Kuulge, ma olen arst, te peate kohe nõudma, et nad viivad teid siit ära …”

Keha tema ees liigutas nüüd end. Käega edasi seinale toetudes pöördus mees taha vaatama. Hinnov nägi verd täis valgunud lillaka pondunud nahaga nägu. Selle ilme oli kohutav. Tursunud laugude alt vaatasid pärani piina täis silmad. Mees oli kaotamas teadvust. Hinnov tajus seda selgelt mehe laienenud silmateradest, mis vaatasid kuhugi üle tema õla. Kuidas püsis ta üldse püsti? Aga tegelikult siin ju polnudki kuhugi kukkuda. Tuli kohe midagi ette võtta. Tuleb kutsuda valvur, see viib ta välja ning kutsub arsti. Siin peab olema arst, mõtles ta. Ümber pöördudes prõmmis Hinnov rusikaga vastu ust. Aga löögid, kuigi tugevad, kajasid ainult tuhmi mütsuna vastu ukse mitmekordselt laudplangult. Siis ta taipas ning suunas löögid alla riivi suunas. Selle kolin kostis nüüd selgelt üle terve koridori.

„Mis sa lõhud?” nõudis tugev rahulolematu hääl otse ukse tagant. Imelik, ta polnud kuulnudki valvuri samme või olid lähenenud need nüüd teisiti, vaikselt ja hiilivalt. „Mis sa raisk lõhud?” nõudis jäme hääl uuesti. „Vat pistan putkasse, meil on seal nii jahe, et võtab varbad praksuma, kui kohe vait ei jää, pistan kartsa jah.”

„Siin on arsti tarvis, kuulsite, inimesel hakkas paha, tal on kopsuastma.”

„Kust ma võtan sulle arsti, südaöö ju, hommikul tulevad, vaatavad.”

Sammud eemaldusid uuesti, nüüd kuulis ta neid jälle. Hinnov tagus veel mõned korrad rusikaga vastu ust, aga loobus siis. Mees tema selja taga oli vajunud poolviltu seina vastu. Tema lõõtsutav hingamine oli nüüd nii tugev, et see pidi kindlasti kostma ka koridori. Tumenenud, hämaras mustadena näivad huuled olid poolavatud. Õhk pressis end nende vahelt rägisedes, mulinal, nagu puhuks seda keegi läbi vee. Oligi alanud see, mida Hinnov oli kartnud — kopsuturse. Kuskil seal võõra rinna sisemuses tungis vesi kopsudesse ning õhk murdis selles endale vaevaliselt teed. Mees seisis tema ees ning ta ei suutnud mitte midagi. Haiglaski tähendas see vaevalist pikka võitlust, milles tulemuski polnud kindel. Aga siin, mida võis ta praegu? Ilma süstaldeta, hapnikuta? Mees kohmitses midagi oma riiete kallal. Hinnov nägi abitult liikuvaid käsi. Hinnov seisis ja vaatas, vihane ja masendatud oma suutmatusest aidata. Siis pööras ta ümber ja kloppis uuesti raevukalt ust. Midagi lihtsalt tuli ette võtta. Aga koridoris püsis vaikus. Teises otsas kostis küll samme, aga need ei lähenenud ning vaikisid samas. Ja siis tundis Hinnov äkitselt muutust. Aga see ei toimunud koridoris ega kõrvalkambrites teisel pool tellisseinu, vaid otse tema selja taga. Õigemini oli vaikus tunginud ka sinna. Vali ragisev hingamine selja taga seina ääres oli vaibunud. Ja veel oli lõhn, uus, terav ning samas kuidagi tuttavlik. Hinnov pööras end ringi ning seisis vapustatult ning hämmelduses. Mees toetus lõdvalt, peaaegu kägaras vastu seina, püksisäär oli üles tõmmatud ning jala juures tsementpõrandal suurenes, valgus laiali tume laik. Aga hingamine oli parem, selgelt vabam ja sügavam. Mees oli lasknud endal aadrit. Ise ja veel sellises olukorras. Hinnov nägi ümber sääre pigistunud pikki kahvatuid määrdunud sõrmi. Ta nägi isegi lühikest haava tõmbsoone kohal. Mehe käed püüdsid siduda selle ümber räpast kuskilt rebitud riideriba. Sõrmed liikusid vaevaliselt ning käsigi vajus jõuetusest mitu korda alla. Ja ometi oli mehe liigutustes teatud vilumust. Hinnov kummardus ning aitas. Ta heitis verest paakunud riidetüki kõrvale ning sidus haava enda taskurätiga. Mees laskis tal toimetada ning tema nägu ei väljendanud seejuures midagi. Hinnov lõpetas ning mees jäi seina najale kägaras istuma. Seda ilmselt nõrkusest. Kuid astmahoog ühes kopsutursega olid juba lõplikult taandumas ja seda hämmastava kiirusega. Hinnov tõusis. Alles nüüd tundis ta tõelist väsimust. Roidumus surus rampraskelt peale. Mõtted ähmastusid selles ja siis tuli lühike unigi. Istuli vajunud, seljaga ukse najale toetudes ta seda magaski. Ka mees tema ees seina ääres kägaras juba magas, ühtlasse norinasse poetades luksuvaid tõmbeid. Kõik see sulas kambrit täitvasse mitmehäälsesse nohinasse ja temagi lisas oma, lõug vajunud rinnale, ärev-rahutu, suurt muutust toonud öö oma mustavate tiibadega plagistamas pea kohal.

Aga see oli siiski üsna pindmine uni, millesse hõlpsasti tungisid taas mööda koridori lähenevad sammud. Seekord peatusid need otse ukse taga, riiv lõgises, siis keerati võtit ning hingede kriuksudes avanes uks. Keegi müksas teda käega ning avanud silmad, tõusis ta kohmakalt, jäädes vastakuti laia tülpinud näoga valvuriga. Tolle taga seisis pöetud peaga sõdur, automaat rinnal.

„Mis su nimi on?”

„Hinnov, Toomas Hinnov … ma tahan, et te teaksite …”

„Ei ole … teine jah.” Valvur uuris paberit enda käes, lükkas siis Hinnovi ainsa käeliigutusega kõrvale ning silmitses asjalikult kambrit. „Kann … Kann Ants … ei, Känn, Känn Ants kohe välja.” Valvur ootas hetke, vedades nohinal õhku läbi suure muhkliku nina. Talle vastas vaikus. „Noh, kes on Känn Ants, hakkame üle lugema või?” nõudis valvur uuesti rämedal valjul häälel. Vaikus kambris oli tõmbunud pinevaks. Magajate norin oli lakanud. Mitu pead oli põrandaltki tõusnud. Ärevalt põrnitseti uksel seisjaid.

„Känn Ants …” alustas valvur uuesti juba raevuka häälega. Nüüd kerkis siiski üks pea teistest kõrgemale.

„Noh mina, mis siis?”

„Välja ülemuse juurde.”

Mees ei liigutanud ennast, vaatas ainult üksisilmi uksel seisvaid mehi.

„Milleks?” küsis ta ärevalt.

„Kohvile, pakuvad kohvi jah.” Valvur põristas naerda. „Küll sulle seal juba öeldakse, noh, käbedalt, või peab aitama?”

Mees tõusis nüüd, kummardus samas kiirelt ning tõstis päitsis oleva kompsu. „Kas asjadega?” küsis ta. Huuled kokku pigistatud, kõhn nägu ärevusest pingul, uuris ta ahnelt valvuri ilmet. Too raputas pead.

„Ei, praegast ainult kohvile, pakuvad kohvi jah.” Oma naljaga ülimalt rahul, põristas valvur uuesti naerda. Mees seina ääres kõhkles hetke, asetas siis koti uuesti põrandale ning astus üle magajate ukse suunas. Hinnov jälgis neid täis pakitsevat rahutust. Ta pidi midagi tegema, pidi kuidagi korraldama selle ilmselge eksituse, pidi end kuidagi vabastama sellest hirmsast süüdistusest, sellest ohust, mille olemasolu painavat survet ta oli tundnud juba eile hommikul haiglas nende ohvitseride pilkude all. Ta räägib neile, kuidas see täpselt oli. Ta ju mäletab kõiki üksikasju ning nad mõistavad selle süüdistuse alusetust. Ta peab ainult pääsema mõne kõrgema ülemuse juurde, kes kuulab, peab kuulama teda ära. Nüüdsama kohe ütleb ta valvurile, nõuab kokkusaamist selle vangla ülemaga, kohe …

„Ma nõuan kokkusaamist vanglaülemaga.” Hinnov nihkus veidi ettepoole, aga seegi liigutus sulges tee valvurile, kes seisis nüüd peaaegu tema kõrval ning silmitses teda imestunult, isegi teatava rahutusega.

„Mes sa tast tahad?”

„Ma pean rääkima temaga, see on eksitus, mul ei ole mingit süüd.” Ta oli üle läinud vene keelele, et teha end paremini arusaadavaks.

„Või ilmsüütu, kuulsid, Vitja?” valvur noogutas peaga sõduri suunas. „Aga mina mõtlesin, et tema tahab pruuti ja omaette tuba.” Valvur vaatas Hinnovit muiates ning raputas pead. „Inimene pole kunagi ilmsüüta, on alati patune, ikka patune.”

„Kuule sina seal, astu kõrvale, noh …” Käsi pigistamas automaadipära, suunas sõdur toru Hinnovile. Ja valvurigi näolt oli muie korraga kadunud. Silmad olid tõmbunud pilukile, andes näole jõhkra ähvardava ilme. „Seina äärde silmapilk,” käratas ta Hinnovile. Tema käsi kerkis kiirelt. Hinnov vankus saadud löögist pähe. Midagi prahvatas peas ning valgus uppus tint-musta pimedusse, millesse sööstsid tuhanded tulised rõngad, pihustudes sädemetevihmaks. Ta põrkas otsaesisega valusalt vastu kiviseina ning ta käsi rebiti selja taha.

Ta justkui vajus-langes kuhugi kiirelt. Imelik ebameeldiv sügavikutunne, mis sellega kaasnes, tekitas pööritust. Lõpuks tõuge, mis raputas kogu keha. Ja siis kuulis ta häält. See kostis väga lähedalt, otse pea kohal.

„Hei sina, kuuled või?”

Hinnov avas silmad. Ta nägi oma näo ees määrdunud kiviseina, mis tundus uskumatult kõrge. Siis nägi ta kellegi pead ning seejärel läbi hämu ebamääraselt joonistuvat nägu. Võõras nägu uuris teda asjalikult, isegi teatud murega, kummardus siis veelgi lähemale. „Kuule, sina, võtad jalad alla või?” Hinnov liigutas end, tõusis siis ebakindlalt istuli, lõpuks seinale toetudes püstigi. Nõrkus tegi keha loiuks ning võõraks ja uuesti tundis ta pööritust. Aga kõige hullem oli nüri tuikav valu peas.

„Mis su nimi on?”

Võõras nägu Hinnovi ees kuulus valvurile, aga rääkis teine. Hinnov nägi teda esimest korda. Kasvult Hinnovist pikem, laia nurgelise kehaga, tursket punetavat kaela pigistava mundrikaeluse ülemine nööp avatud, seisis ta Hinnovi ees ning uuris teda tusaselt.

„Hinnov … Toomas Hinnov.”

„Sina jah, tule välja, kutsutakse.”

Ikka veel nõrkusest tuikudes läks ta mööda keldrikoridori. Mõlemal pool koridori seintes nägi ta samasuguseid suletud riivistatud uksi. Nende taga püsis vaikus. Pidi olema veel öö. Ta arvas seda laes põlevate lampide järgi. Aga ta võis ka eksida, sest polnud ühtegi akent, mis oleks seda kinnitanud või ümber lükanud. Küllap põlesid lambid siin ka päeval. Korraks ta komistas ning taga kõndinud sõdur lükkas teda hoiatavalt automaadipäraga selga. Taas sundis ta end koondama oma laokile kippuvaid mõtteid. Teda viiakse uurija juurde ning kohe selgub kõik. Ta räägib neile täpselt, alustab ootavast naisest seal all haiglakoridoris. Ükshaaval, samm-sammult seletab ta neile täpselt, kuidas kõik oli, ja nad jäävad teda uskuma. Ta mäletab absoluutselt kõike. Siis nad lasevad ta koju ja ehk jõuab ta hommikul isegi haiglasse? Košmaarne öö, aga varsti on see otsas. Nii mõeldes tundis ta end paremini. Kambri hingematva lehaga võrreldes tundus õhk koridoris ja siin trepilgi lausa värske. Koos virgutava jõuga voolas kehasse ka tahe. Ta räägib seal, suudab enda eest seista. Nad tõusid trepist mitu korrust kõrgemale ja pöörasid siis paremale koridori. Siingi põlesid lambid, aga andsid märksa väiksemat valgust kui all. Siis peatus valvurit asendanud sõdur ühe ukse ees, avas selle ning lükkas ta sisse. Kabinet oli üsna avar. Akna lähedal kirjutuslaual põles tuli, mis valgustas ainult osa ruumist. Hinnov nägi kahte meest. Laua taga istus hallis pintsakus keskealine mees. Tema üle pea kammitud luitunud helepruunid juuksed olid laubal hõrenenud, lastes läbi paista peanahal. Näo alaosa koos lamedavõitu ninaga, kitsaste huulte ning teravaotsalise lõuaga tundus kõrge tugeva laubaga võrreldes eba­proportsionaalselt väike. Suunurgas oleva sigareti kiikudes rääkis ta midagi tasasel häälel teisele, julgeoleku sinises ohvitserimundris mehele. Too istus Hinnovi poole seljaga sundimatult lauaserval ning vanema mehe jutus ilmselt midagi naljakat leides pahvatas naerma. Hinnovi sisenedes jäid mõlemad teda vaatama.

„Hinnov kaheksandast,” teatas sõdur Hinnovi kohta.

Vanem hallis kuues mees noogutas peaga. „Hästi, las ta olla,” ütles ta, „kutsume, kui tarvis.”

Sõdur lahkus ning mõni hetk püsis kabinetis vaikus. Hinnov katkestas selle esimesena. Need mehed siin ei paistnud sugugi vaenulikud ja ta selgitas kohe. „See on arusaamatus ja ma tahan teada,” alustas ta oma häält võimalikult rahulikuks sundides, „tahan teada, milles mind süüdistatakse?”

„Kuuled, ta ei teagi?”

Toolil istuv mees vahetas püstitõusnud ohvitseriga pilgu ning tema huuled kõverdusid muigeks. „Siis on küll palju arusaamatusi reas, hirmus palju kohe, mis sa arvad sellest, Sergo?”

„Teeskleb …” Ohvitser lisas vandesõna. Ta astus mõne sammuga üle toa ning seisatas otse Hinnovi ees. Torganud oma mõlemad pöidlad portupeerihma vahele, uuris ta teda mõne hetke vaikides.

„Teeskleb,” kordas ta pead raputades järsul toonil, „need lurjused on libedad. Olgu, ma lähen.”

Ta läks ukse juurde ja väljus. Mees laua taga tõusis samuti. Ta tuli aeglaselt ümber laua ning seisatas otse Hinnovi ees.

„Noh, räägi,” sõnas ta. Tema vidukile tõmbunud silmad vaatasid teraselt Hinnovit.

„Räägi,” kordas ta, „lao kõik välja, nagunii teame.”

„… Miski siin ilmas pole juhuslik, on põhjused ja seosed, mõistate, põhjused ja seosed. Linnud lendavad sügisel ära, sest tulemas on külm. Maa pöörab end ringi ja päev vaheldub ööga. Ka bandiit, kes loodab abi, ei tule igaühe juurde.”

Uurija vaatas teda üksisilmi, kuid tema irooniaski püsis jahe viisakus. Pealegi ta ütles „teie”. Eelmine uurija oli teda sinatanud ja nende dialoogis olid süüdistused muutunud sõimu ja ähvarduste amorfseks seguks. Ja too oli teda löönud. Hinnov mäletas seda hetke täpselt, mäletas pigem läbi hämmastuse kui valu. Ta oli seisnud laua ees näkku suunatud valgusvihus ja oli kangekaelselt eitanud kõike. Peab vastu punnima, nii kaua kui jaksad, oli õpetanud toimetaja. Eitada kõike, kuni suudad. Ei võta nende jaburdust omaks. Sest seda nad just vajavadki, vajavad hädasti sinu ülestunnistust. Loogika neid ei huvita, nad ei vaja mingit loogikat. Neile on tähtis, et vaid kinnitaksid nende vaistu ja nende müüte, et nad võiksid esitada neid tõdede pähe. Neile on hirmus tähtis, et nendega ollakse nõus, sest polemiseerida nende tõde ei oska. See tunnistab vaid usku, ainult vastuvaidlematut heakskiitmist. Ja kui nad nõuavad sinult, et sa tunnistaksid, et käisid kuradi vanaemaga kohtumas või kavatsesid üksi õhku lasta terve linna, siis pressivad nad sult sellegi tunnistuse. Ja sul on väga raske seda mitte teha, sest oma tööd nad oskavad. Nende jumalik kohus, nende troika võtab sind ainult küpsena vastu. Sinu tuhka täis raputatud pähe tahavad nad laduda oma aastad. Ja vaeva siin selleks ei peljata, seda võid uskuda … Aga ta polnud uskunud. Iga kord valvuri ees kabinetti astudes oli ta tundnud vaid tõrksust ja viha. Ja kui lambi helk tema näolt järsku üles lae poole käändus ning ta leidis end põrandalt ja tundis suhu valguva vere soolast maiku, oli viha veelgi suurem ning ta uskus seda endas mitte kunagi lõppevat.

„Ma ei räägi teiega, mitte sõnagi enam …” oli ta läbi kiirelt paistetavate huulte pomisenud enda kohale kummardunud punetavasse raevust tumenenud näkku. „Ma ei räägi teiega enam …” — milline lapsik väljend taolises olukorras. Ja teine oligi selle peale naerma pahvatanud, naernud mõnitades, pilkavalt ja kurjalt. Aga muud polnud ta tol hetkel lihtsalt suutnud. Ja ta oligi vaikinud, vaikinud ka pärast kolme päeva kestnud jäist kivikaevutaolist kartserit ja nälga. Külmast logisevaid hambaid kokku surudes vaikis ta uuesti uurija laua ees seistes, tundis isegi läbi haletsustunde enda vastu pisukest võidurõõmu teise raevust.

„Aga mina opereeriksin sind, sellele vaatamata,” oli ta endale miskipärast pidevalt korranud, „sellegipärast opereeriksin.”

Aga siis oli lambivalgus uuesti kuskil kõrguses ta kohal ning keha tundus kaalutuna, justkui visatud tühjusesse. Jälle lamas ta põrandal ning kui puudunuks iiveldama ajav pööritus, oleks ta tundnud ennast suurepäraselt. Aga seekord kukkus ta ainult nõrkusest ja see kõik kokku ei kestnud kaua. Sissekutsutud sõdur valas talle näkku vett ning upitas ta taburetile.

„Noh, kas hakkad rääkima?” nõudis uurija üle laua, „või ehk tagasi kartserisse mõtteid koguma, mis? Intelligendipask … sinusugusel on targem hoida oma tervist.” „Igal juhul ma opereeriksin sind … igal juhul ma opereeriksin sind …” kordas ta peaaegu võidurõõmsalt, püüdes kramplikult peas hoida seda ainsat mõtet. Ta kordas seda endale alalõpmata. Juba kongist väljudes, koridoris ja trepist tõustes, raske paneelukse taha jõudes ja sees olles. See oli nagu riiv, läbitungimatu sein ja kaitse hirmu, peataoleku ja alanduse vastu. Ja see pidevalt korduv sonimisena tunduv pomin oli uuristanud uurijagi üleolevat võimukat enesekindlust. Aina sagedamini tajus ta tolle näos ning hääleski ärevust. Tegelikult võis seda nägu ehk ilusakski pidada, nagu võis ilusaks pidada ka tugevat rühikat keha. Ainult naeratada see apostellikult range nägu ei tohtinud. Külm põlglik naeratus, mis paljastas terve ülemise rea sinkjas-halle terashambaid, muutis näo mingiks võikaks maskiks. Jah, naeratades kadus näost sinna kergelt juurdemõeldav tarkus. Jäi ainult kurjuse ennast nautlev tühisus. Kurjus, mis tekitas, sünnitas su sees hirmu. Seda see mees siiski suutis. Ja kuigi Hinnov püüdis seda varjata, imbus see vahetevahel läbi trotsi reetlikult ta näole. Mees tema vastas tabas selle igakord ära. See ilmselt meeldis talle ning ta vaatas Hinnovit silmi kissitades ning rahulolevalt muiates. Ja tema häälgi muutus siis ähvardavast kahetsevalt leebeks. „Kelle eest sa oma nahka turule viid? Timmivad kuskil seal metsas samagonni, pole neil sust sooja ega külma. Aga sina saad kõrgeima määra nende jätiste pärast. Tasub mõelda, mis?”

„Opereerisin teda kui arst — minult paluti abi, opereeriksin ka teid, kui te vajaksite …”

„Misasja? Aitab …” käratati talle üle laua. „Siin ei tehta mingit tsirkust … intelligendiraibe … minuga ei lähe mingi tsirkus läbi. Ütled, kes olid teised ja võtame arvesse. Võtame kogu pundi kinni ja sinu laseme lahti. See on võimalus, mis? Mõtle hästi järele … Parem kui vasekaevanduses või okastraadi taga nälgida, mis?”

Nii kordus see peaaegu alati, mille järel ta leidis end uuesti kambrist, seistes üle läve tõugatuna oma kambrikaaslaste ees, vaevu püsides nõtkuvail jalgel. See näis jäämagi korduma, lõpmatuseni, nagu kooliõpetaja imestus, kes aitas, toetas teda istuma, omaette nõutult pomisedes:

„Mis nad ometi teevad, kas nende hulgas polegi siis inimesi?”

Teda kutsuti nüüd ainult öösiti ülekuulamisele ning veel kord sattus ta kartserisse, kuni uurija lõpuks vahetus.

Jah, uurija Rannas sisendas usaldust. Selles suhtes oli ta täielik vastand oma kolleegile kapten Soodlale. Mõlemad olid vanemuurijad ja too Soodla uurib nüüd kellegi teise süüasja, kuulab kedagi teist üle siit kolm kabinetti edasi … ja mitte ainult ei kuula üle … Aga Rannas siin on inimene, ta mõistab, peab mõistma … Nii mõtles Hinnov, istudes oma toolil laua ees. Igatahes laskis see mees tal rahulikult rääkida, kuulas vaikides ning ainult noogutas vahetevahel pead, justkui nõus olles, igatahes teda mõistes. Ja ta rääkis, rääkis pikemalt, kui oli kavatsenud. Selline heasoovlikkus innustas teda, lausa tõukas tagant. „Ja ometi peate nõustuma,” kordas uurija Rannas kergelt naeratades, „miski siin ilmas pole juhuslik, on põhjused ja seosed. Vihma sajab ja tänaval on lombid. Keegi ei kahtle, näeb lompe ja teab kohe, sadas vihma. Kas pole õige? Mõelge ise — inimene tuleb ja nõuab ainult teid. Aga teie ütlete, et ei tunne, imelik, eks? Olgu, oletame, et ei tunne, aga keegi pidi teid temale ometi soovitama, keegi, kes teid tundis. Küsime siis teisiti, kes teie tuttavatest võis seda inimest tunda?”

„Ma ei tea … ma ju ütlesin teile.”

„Jah imelik, tunnistate isegi, et imelik, eks?” Uurija Rannase mõtlik, peaaegu leebe pilk püsis Hinnovil. Ta oli oma küünarnukid tõstnud lauale, toetas peopesad vastamisi ning sidus sõrmed. Käed olid tal naiselikud, kitsad pihud ning pikad valged sõrmed. Nahk kätel oli pehme, ilmselt kreemitas ta neid sageli. Hinnov vaatas käsi ja kõhkles. Ta oli peaaegu valmis uskuma seda meest. Kes võis seda haiglakoridoris ootavat naist tema juurde saata? Lange … Šuba? Ei, see oli jaburdus …

„Mind hämmastab, kuidas teie, sõjaveteran, lahinguohvitser, niiöelda, ja nendega kampa, bandiitidega ühe mütsi all … need, kes alles eile tulistasid teie relvavendi …”

„See on vale, mõistate, vale … nad otsisid mind üles kui arsti, kellesse nad uskusid.”

Hinnov tundis, kuidas tema hääl kähises pingutusest. Ei, ka see mees siin ei suuda teda mõista, ei taha kübetki mõista …

„Näete isegi, et küsimus pole tolles naises, tühja temast, just nimelt „nemad”. Nad uskusid, et teid võib usaldada, et te ei anna üles. Ja nemad juba tühja ei riski, vaid arvestavad ja arvestasid õieti.”

„Ma ei tundnud seda naist ega meest,” lausus Hinnov süngelt. Ta tundis nõrkust ja ühes nõrkusega ka tülpimust. Tänavamüra akna taga oli tugevnenud. Seal möödus veel üks päev ja rutati koju. Temagi võtaks praegu seljast valge kitli, vahetaks Langega mõne sõna ja kiirustaks koju. Olga kannab viimaseid nädalaid … Jumal teab, ehk ongi juba haiglas? Ootab seal tema pärast muretsedes last. Ta peab siit välja saama, jah, välja saama … Mismoodi teha sellele mehele selgeks, et ta pole süüdi, et nad laseksid ta välja tagasi tööle, koju … ? „Ma tegin lihtsalt seda, mida üks arst pidi tegema, iga meedik, mõistate?”

„Jah, te tegite kõik selle bandiidi heaks …”

Uurija nõjatus tagasi seljatoele ning silmitses teda rahulikult.

„Tegite tõesti kõik. Aga enne seda suri teil nädala jooksul tervelt kolm haiget. Miks te nende heaks nõnda ei pingutanud, doktor? Muuseas, üks neist oli valla partorg. Muide, mõned teie kolleegid arvavad, et teda oleks saanud päästa.”

„See on vale.”

Ta vaatas imestunult laua taga istuvat meest. Siis niimoodi. Hinnov mäletas neid kolme juhtu täpselt. Neid siis heidetakse talle ette. Miski lämmatas, pigistas kõris. Ta püüdis lämbumist võites ning erutust tagasi surudes selgitada, aga teine peatas ta käeviipega.

„See teie professor Murrov ja mõned teisedki arstid töötasid hästi ka sakslastega. Nad töötavad ka praegu, aga meie ei tea, kelle heaks nemad tõeliselt töötavad. Te tahate, et meie teid usuksime, aga me ei tea, kelle heaks töötate teie praegu, mõelge selle üle, doktor. Te siis väidate, et teie ja selle naise vahel ei seisnud keegi kolmas. Sel juhul pean ma tõesti kahtlema teie siiruses.”

„Ma ju ütlesin, et tõesti ei tea.”

„Ta ootas kannatlikult, ei teinud teistest arstidest väljagi, ootas ainult teid. Kui su mees on tagaotsitav ja suremas, ei minda ükskõik kelle juurde. Ma saan sellest naisest väga hästi aru. Tal oli ainult üks võimalus — inimene, kes teda kindlalt aitab. Jälgite minu mõtet?”

Hinnov vaikis. Nad on pöördunud selle juurde tagasi juba kümneid kordi. Oleks pidanud ehk algusest peale eitama, et ootas? Lihtsalt juhuslikult pidas koridoris kinni ja palus abi … Aga see naine tuli tõesti tema juurde. Keegi juhatas, õpetas? Hinnov mõistis, see oli uurija seisukohalt tugev argument tema vastu. Nad ei loobu sellest niisama lihtsalt, otsivad seoseid kogu oma visadusega. Nende arvates peab selle taga midagi olema. Miks see naine ootas teda?

„Te usute jumalat?”

„Ei …”

Ta vaatas imestunult uurijat, kes rahulolevalt, kiirustamata süütas järgmise sigareti, tõmbas seda pikalt ja mõnuledes.

„Tore, niisiis oleme mõlemad materialistid ja tunnistame mõlemad, et siin ilmas pole midagi juhuslikku, on põhjused ja seosed. NAD TEADSID, ET TEIE JUURDE VÕIB TULLA. Aga muidugi on täiesti mõeldav, et juhiti meelega teie peale, meie siin tegeleme teiega, aga nemad ajavad omi asju edasi. SELLES SUUNAS TASUB MÕELDA …”

Uurija pilukil silmad paksude prilliklaaside taga vaatasid teda murelikult ja kaasatundvalt. Uurija Rannast vaadates oli raske uskuda tema ametit. Ta võinuks olla teadlane, arst või kooliõpetaja. Sõjaväelast polnud tas kriipsugi. Tõsi, ajuti muutus pilk nende kahvatute sinakate soontega kotjas laugude all hämmastavalt tungivaks, justkui nõudis sult midagi. Aga selgi puhul ei kaotanud tema pehmete joontega veidi naiselik nägu oma usalduslikkust.

„Hästi, me jõuame sellest veel rääkida, aga teie mõelge …”

Ingerlane lükkas teda müksuga enda ees liikuma.

„Edasi … mitte ringi vahtida … kurrat …”

Nad laskusid alla viimasest trepist ning läksid edasi juba keldris kongide vahel. Praegugi avati uksi supijagajate ees. Kulpide, lusikate, ämbrite ja plekk-kausside kolin-klõbin ning neile lisanduvad erutatud hääled täitsid umbselt koridori. Hinnov peatus äkitselt, teenides uue ärritatud hoobi selga. Ei, ta ei saanud eksida — too pikk, küljega tema poole seisev vana mees oli nende haigla kojamees. Hinnov poleks teda märganudki, pigem tõmbasid tema tähelepanu kambrist kostvad vihased hääled ning kakluserüsin. Aga ingerlast tema selja taga ei paistnud kambris toimuv sugugi häirivat. Nad möödusid toidujagajaist, kes mõõtsid sõimeldes välja portse. Korraks ta komistas ning vaatas nüüd teraselt jalgade ette. Vaatamata maja tugevatele, igipüsivaina näivatele seintele olid põrandad siin keldris lausa lootusetult lagunenud. Aga ta liigutused, tähelepanugi oli pigem masinlik. Silmade ees püsis kojamehe vimmas vanamehekogu. Oli vanamees tõesti millegagi hakkama saanud? Mis seal haiglas praegu üldse toimus, mõtles ta ükskõikselt. See aeg siin koos pideva külmetamisega jahedas ukse alt lõõtsuvas tuules mõne armetu leivaviilu ja juurviljalögaga ei nõrgestanud ainult keha. Justkui puud juureniitide kätkedes rebiti sind välja sinu endisest elust. Ruumikitsikusest peaaegu pidevas kokkupuutes, vaatasid nad üksteisest mööda, elektrivalgusest kahkjatel nägudel tusatsev umbusk. Kedagi ei võinud uskuda: igaüks võis olla koputaja. Räägiti ainult hädapärast. Kõige raskemad olid siiski varased hommikutunnid, mil vaikus pingestas ärevaks tunded ning sundis unistama. Sellest ärgates tundsid vaenu kõige vastu, kuni lootusetus jahvatas su viha hirmuks. Just hommikuti tarvitses vaid korraks silmad sulgeda ja sa nägid end taas Lange kõrval käsi harjaga küürimas kraanikausi kohal ning juba kitlis operatsiooniõde seadmas lauale instrumente. Sa nägid kõike seda ja polnud raske kujutleda end asjalikult arutamas järjekordset keerulist haigusjuhtu või haiglasündmust. Ja su minutid, tunnid ja päevad näisid püsivat selles katkematus pikas reas, häirimatus ja kindlas, rahustavas oma paratamatuses. Hommikud olid hirmsad.

Jah, Hinnovil oli palju õppida. Ta tegi seda samm-sammult, vastumeelselt taganedes, välja astudes oma endisest elust ning veelgi vastumeelsemalt sisenedes uude. Aga harjuma pidi, see oli lausa hädavajalik, selles veendus ta kiirelt. Mõned inimesed viidi nende kambrist ära ning ruumi oli nüüd rohkem. Siis sai ta paki, oma esimese paki, milles oli leiba, veidi juustu ja võid, kõik hoolega läbi torgitud ning ilmselt veidi mattigi võetud. Veel oli karbis kaks pakki sigarette. Ta kostitas oma kongikaaslast tõmbus siis omaette nurka ning uuris veel kord hoolikalt kõik läbi. Mingit sedelit ega kirja ei olnud. „Nad pole sugugi nii rumalad, teavad täpselt, kust otsida.”

Hinnov tõstis pea. Endine ajalehe peatoimetaja Arrand seisis tema kõrval ning jälgis teda muiates. Arrand oli juba üle keskea väikest kasvu längus õlgadega mees. Kogu oma elu oli ta veetnud enda toimetatud ajalehtede-ajakirjade keskel ning tema lõtvunud verevaene nahkki näis endasse usinalt kogunud trükimatriitside tinahalli tolmu. Pleekinud hallisegused juuksed jonnakal lamedavõitu laubal, hõredate salkude vahel paistmas kõõmendav peanahk, sagis ta elavalt kambris ringi. Ta armastas vaielda, kuid kuulas pigem iseennast. Nikotiinist kollaste katkiste hammastega suu iseteadvalt muigel, lõdvad huuled himukait pigistamas kuskilt hangitud paberossi, näis ta kiivas süüdistus ajale, mida temagi nõnda hoolega oli teinud ja mis ta praegu siia oli saatnud. Seistes kitsas läppunud õhuga kongis nende ees, suurevõitu pea uljalt püsti ning käed toetumas seljale, veidi poseeriv ja tähtis, arutles ta meeleldi kultuurist. Kodanlikul ajal oli ta mõnda aega töötanud ka eradotsendina ülikooli juures ning nüüd sai tema uus veidravõitu auditoorium lihtsa endastmõistetavusega teada nii linna vaimuelu keerulisi akadeemilisi külgi kui ka tema hämaraid klatšinurki. Rääkides muutus Arrandi hääl rahulolevaks, näolegi ilmus mingi mõnulev vari. Ta tundus justkui soendavat ennast oma juttude paistel. Tema targad soovee karva silmad uurisid mõtlikult Hinnovit.

„Naine saatis või?”

„Naine.”

„Kui pakki saadab, siis ootab, kuigi seegi ei tähenda praegu tihti mitte kui midagi. Mõni rahustab nii südametunnistust.”

„Hea eit, kuldaväärt meiesuguse jaoks, hoiab pinnal,” sekkus, jutusse Fomitš. Lühike piitspeenike Fomitš noogutas tunnustavalt oma musta kräsupead, lastes samas kärmelt käia oma väheste hambakontsudega lõuapäradel Hinnovilt saadud leiva kallal. Fomitš oli varas, kogenud ja siiski korduvalt kinni istunud taskuvaras, kes ütles end olevat puhastverd ukrainlase. Kuid kõigi tunnuste järgi kuulus ta pigem küll mustlaste kilda. Tema liig lai lotendavate õlgadega pintsak oli koomiline, kuid ta paistis end selles tundvat ülihästi. Fomitš oli vana kala. Rahulolevalt ja koduselt liikus ta kongis ringi, täis teistele tundmatu maailma tõdesid. Tal oli imelik hüüdnimi „Kontor”.

„Kontoora,” oli ta valvuri müksust kongi tõugatuna end neile usalduslikult tutvustanud.

„Mis „Kontoora”?” oli käratanud teda eemalt põlglikul ilmel jälginud militsionäär. „Siin pole vargaid ja sinu blatnoide konstituutsia ega möga siin ei kehti, selge?”

„Vargaid pole, kedagi pole, sina oled „ment” jah, aga nemad?” Fomitš oli näidanud käega paraski juures seisva toimetaja, naril istuva õpetaja ning Hinnovi suunas.

„Nemad on fašistid, bandiitide käsilased, natsionalistid ja lollid,” oli militsionäär vastu vaielnud, „aga vargaid me siia ei lase, nii et näpud vagusi ja passiandmed?”

„Kontoora” vaatas neid mure ja hämmastusega. Kuna aga tema ees harkisjalu seisev kogukas rajoonivolinik sisendas aukartust, pakkus oma võimalusi kaalunud uustulnuk lõpuks õlgu kehitades:

„Fomitš,” ning lisas siis sülitades: „no olen küll „pulma” sattunud.”

Jah, kirju oli seltskond kambris. Militsionäär oli töötanud kuskil rajoonis ja arreteeritud mingi sugulase pärast.

„Ma ju ütlesin neile küll,” kinnitas ta vihast punetades teistele, „oleks tast kuradi lollist aimanud, et päris nina all seal võsas mehkeldamas käib, oma käega oleks maha lasknud, silmapilkugi poleks kõhelnud.”

„Õieti tegi,” vaidles Fomitš hiljem juba teadjana vastu, „kes siis pidi peigmeest toitma? Sina oled hunt, mina olen hunt, naine ei tohi hunt olla. Hea naine oli, vaat mis, õige naine.”

„Kurrat … välja pääsen, löön maha hooraraipe,” kinnitas militsionäär süngelt enda ette vahtides vastu. „Mõlemad löön maha. Ütlesin neile, lasku lahti, ise lähen ja löön maha nagu koerad, mis sest et sugulane.”

„Nii me hävitame üksteist ja keegi ei küsi, mis saab rahvast, ühest väikesest õnnetust rahvast,” sekkus kooliõpetaja jutusse oma rahulikul leebel viisil. Tema vara raugastunud näkku end sisse seadnud suured sinavad lapselikult imestavad silmad sihtisid murelikult endist pagunimeest.

„Nad ei lase sind välja. Kui ropult veab — vasekaevanduses kümme aastat, aga praegu armastab põhjaekspress ainult 25-seid pileteid,” kinnitas toimetaja külmavereliselt omalt poolt, „ise tead nende takse.”

„Küll nad teavad, keda saadavad,” tõrjus militsionäär üha enam tusanedes. „Muidugi igasugused fašistide sabarakud, igasugused natsionalistid ja vargad saavad kuhjaga oma jao, minu käsi nende peale kah ei väärataks, aga minu lasevad nad lahti, mul sõjast kaks medalitki kaasas.”

„Kedagi ei lasta lahti,” vaidles toimetaja silmi lühinägelikult kissitades vastu, „meil ju ei arreteerita kedagi ilmaasjata ja kui juba on arreteeritud, peab karistama kah.”

Tõesti imelikku seltskonda oli Hinnov sattunud. Kuuekümneaastast leebe olekuga hallipäist kooliõpetajat, kes kandis vanamoelisi metallraamides prille, mille üks klaas oli ülekuulamisel purunenud, ähvardas ränk karistus koostöö eest sakslastega. Punapäine ingerlasest valvur sõimas teda fašistiks ning ilmutas igal moel oma põlgust tema vastu.

„Nojah, saksa võimud seal Tallinnas tahtsid okupatsiooniajal teada, keda neljakümne esimesel Siberisse viidi,” seletas kooliõpetaja oma asja puiklemata kambris teistelegi. „Mul vald teada-tuntud, siis nõudsidki minult. Teistest valdadest kirjutati kah.”

Kooliõpetajat ähvardas maksimaalselt kakskümmend viis.

„Nojah, ega ma vist küll kõike välja ei istu,” püüdis ta oma halle kulme kibrutades vahel naljatleda, „meie peres pole keegi nii kaua elanud.”

Võõras mure, mille keskele saatus Hinnovi paisanud oli, tekitas segadust, mõistmatustki hinges. Oli kooliõpetaja tõesti süüdi, või siis toimetaja? Ning kasvõi militsionäär, kelle jõhkruse taga istus samuti sügavalt mure? Või ehk nad valetasid, peitsid tema eest hoolikalt seda, mida aimasid uurijad? Kõik oli võimalik. Ainult üks asi oli paranenud — ruumi oli rohkem. Nüüd olid nad kambris viiekesi, öösel mahtus neli kuidagi kahele narile, üks magas järjekorras põrandal. Võis öelda isegi, et ta oli mingil moel juba kohanenud. Ning ometi, kas polnud see hirmus, kas polnud hirmus iga uus päev tema elus? Ainsana nende seas tundis end hästi Fomitš. Tõsi, tüütud ja häirivad olid tema lõputud tülid militsionääriga. Kumbki näis teist lausa vihkavat. Ja ometi paistis vahel Hinnovile, et mõlemad tunnevad sellest ka naudingut. Kahtlemata tundis varas end siin kõige paremini. Mustlast kutsuti ülekuulamisele vaid haruharva. Igavledes nägeles Fomitš ajaviiteks ka teistega. Kuid ta oskas neid tülisid ka imeosavalt lõpetada. Keset kõige ägedamat sõnasõda, kus käsitsigi kokkuminek tundus vältimatu, võis ta korraga naeratada ning astus haigutades eemale. Kui sellestki ei aidanud, leidis ta samas mõne tunnustava vihje või sobiva meelituse ning rahu oligi tehtud. Ning see kõik ei seganud tal mõne hetke pärast süütult naeratades oma tülipartneriga uuesti juttu üles võtmast. Temaga räägiti meeleldi, sest kuigi teda samas põlati, oli taiplik ja teravmeelne Fomitš üsna hea elu ja inimeste tundja. Ja kui nad kõik olid närvilised ning tusatsesid sageli, siis Fomitš tihtipeale lausa säras elurõõmust.

„Ta on nuhk, kindlapeale siia nuhkima pandud,” kinnitas toimetaja teistele, kui Fomitš end leidlikult toidujagajate toimkonda oli kaubelnud.

„Kuhu ta, vargaraibe, mujale kõlbabki?” toetas militsionäär õlgu kehitades.

„Eks see töö ole kah vana,” arvas kooliõpetaja rahulikult.

„Kindlapeale nuhk,” kordas toimetaja süngelt, kongi ust vihaselt põrnitsedes. Ta oli kõik need päevad tujust ära. Viimane kord uurija juures oli ta alla kirjutanud oma süüdistusele ning nüüd ootas ta kohut.

„Kurat teab, mis ta meist neile kõik kokku luisanud on?”

Toimetaja surus mõlemad käed allanihkuva püksivärvli vahele ning pöördus pükse kohendades ringi. Tema kunagi tüse lühike keha oli vanglas veedetud poole aasta jooksul tugevalt kõhnunud. Nahk põskedel oli tõmbunud tuhkhalliks ning rippus lõdvalt teravaid volte moodustades suunurkade ümber.

„Ma pole tast kunagi pidanud, ehk annaks talle keretäie?” pakkus militsionäär. Aga tema ilme oli seejuures tüdinenud. Militsionäärgi oli muutunud. Enam polnud temas seda jõhkravõitu enesekindlust. Rõsked kiviseinad, rauduste raske krigin ning valvurisaabaste monotoonsed asted murendasid hingetrotsi, uhtsid räbuks kivikindlana tundunud lootust selles pikkade päevade hallis kobrutavas jões. Kooliõpetaja köhis. Oli köhinud varemgi, aga nüüd tuli see köha kuskilt rinna sügavusest, kõhetu keha rappus sest üleni ning eile käis ta esimest korda vanglaarsti juures. Nad kõik olid muutunud.

Esimesena lahkus nende hulgast kooliõpetaja. See toimus ootamatul viisil, mis rabas neid kõiki. Oli toimunud mingi totakas kohus, õpetajale määrati kakskümmend viis koos alalise asumisele saatmisega.

„… See käis nii kiirelt, et ma ei saanud arugi,” seletas kooliõpetaja kambrisse naastes neile murelikult. Ta näis hämmeldunud ja segaduses.

„Polegi kõige hullem,” püüdis toimetaja teda lohutada, „varem lasti selle eest enamasti maha.”

Kooliõpetaja vaikis, korjas naripäitsist oma vähesed asjad ja asetas enda kõrvale. Istus siis köhahooga võideldes nariserval ja ootas.

„Igal pool saab elada,” arvas militsionäär. „Ja kui end hästi ülal pead ja korralikult töötad, saab hakkama küll.”

„Ma olen alati korralikult tööd teinud.”

Kooliõpetaja vaatas militsionääri poole. Tema hääl oli korraga vali ja nõudlik. Aga silmad ei paistnud kedagi nägevat. Tuhmide osavõtmatute hallide kildudena püsisid need tardunud, justkui millestki tühjaksjooksnud näos.

„Igatahes saab seal kindlasti paremini süüa,” pomises militsionäär tusaselt, jälgides ahne pilguga nurgas omaette muretult koni pahvivat Fomitšit.

„Kurat, mida mõni mees siit tahab, et tal sakslastega semmimise eest pead silitatakse või?” lisas militsionäär järsku miskipärast vihastades.

„Õiglust tahan …” Kooliõpetaja kahvatus, haiglase jumega näos elavnes miski. Silmadessegi valgus hetkeks mingi sina. „Olen oma lastele alati õpetanud õiglust. Tõde ja ausus peavad inimeste vahel valitsema, aga kuidas peavad nemad seda suutma, kui riikki seda ei suuda?”

„Õiglus pole juriidiliselt korrektne termin. Tähendab, sa tahad head seaduste kogu, head õigust.” Toimetaja seisis õpetaja ees ning vaatas teda, käed seljal. „Õigusi on palju, häid nende hulgas kah. Kasvõi vana Hiina või palun väga klassikaline rooma õigus. Aga õigus on ikka säärane asi, et iga riik peab paremaks kohendada teda oma maitse järgi. Ja ta sätib nii, et kultuur inimest päriselt ära ei rikuks, et ta oma elu oma peaga liiga korda ei seaks ja et tas püsiks hirm. Riigi abil võimutseb vägivald inimese üle ja veel rohkem tema mõistuse üle.”

„Mul pole midagi korra vastu ja seaduse vastu, ainult olgu ta õiglane.” Kooliõpetaja kehitas tusaselt õlgu.

„Kord ongi kõige suurem vägivald, korratus reguleerib end alati ise üsna hästi.” Toimetaja muigas. „Korratus saab iseendaga suurepäraselt hakkama, kui ainult seadus vahele ei segaks.”

„Ptüi, siukest putru võib ainult sinusugune intelligent välja mõelda,” sekkus militsionäär. „Teile anna jah muudkui anarhia kätte, seda te seal oma paberite vahel jah välja haute … aga mina ütlen, kui inimene ei karda, on ta viimane siga, ohtlikum igast metsloomast. Hirm teeb tast inimese.”

„Ilus kell, päris hõbedast, mis? Näita siia …”

Mustlane Fomitš oli oma koniga jõudnud lõpule ning tiirutas juba mõnda aega ümber kooliõpetaja nari. Tema mustade silmade ärevil pilk püsis kiindunult asjadel kooliõpetaja kõrval. Need näisid teda vastupandamatult enda poole tõmbavat. Nüüd, suutmata end valitseda, nõjatudes poolküljetsi reiega vastu narinurka, puudutas ta oma kitsa tõmmu käega hellitades pika keti ja hõbekapsliga tasku-uuri, võttis selle pihku ning uuris asjatundlikult.

„Ilus kell, šveitsi oma … kuule, vahetame ära, nagunii võtavad vagunis päris muidu ära … väga head asjad annan vastu, vaata …”

Ärevusest kergelt hingeldades toppis Fomitš käe endale kiirustades taskusse ning kraamis välja selle sisu. Fomitši tasku näis üsnagi põhjatu. Lagedale ilmus tüse kaardipakk, mitu kortsunud rahapaberit, rull peenikest niiti ja kaks nõela ning lühikese varrega lusikas. Mustlane ladus need võidukalt naeratades hunnikusse kella kõrvale.

„Kümme rubla, nõel ja niidirull kah, väga head asjad.”

Mustlane lükkas asjad suuremeelse liigutusega õpetaja poole.

„Võta, hea vahetuse teed, oled õnnelik. Kella pole seal tarvis, aga niit-nõel väga vajalik, ja raha eest sööd mitu korda kõhu täis …”

Nad kogunesid nari ümber uudistama mustlase varandust. Enamikku neist asjadest nägid nad esimest korda. Militsionäär võttis võidunud narmendavate servadega kaardipaki ning soris seda osavalt sõrmede vahel.

„Vaata kus kuradi mustlane, meie muudkui igavleme siin, aga tema varjab varandust … Noh, paberimäärijad, võtke platsi ja rahad lagedale, koorin teid nii, et lähete siit aluspükste väel välja.”

„Tea, kas nendega bridži kah mängida saab?” tundis lähemale astunud toimetajagi huvi. Hinnovi tähelepanu köitis Fomitši lühikese varrega lusikas. Selle ots oli imetlusväärse osavusega noateravaks ihutud. Ta proovis tera küünel, tõepoolest ei jäänud see skalpellilegi alla. Aga kooliõpetaja ei paistnud millegi vastu huvi tundvat. Lõdvalt nari serval istudes vaatas ta ükskõikselt Fomitši varandust. Too aga uuris vaimustust varjamata uuesti kella.

„Sina annad ainult kella, aga mina annan vaat kui palju asju … hea vahetus sinule.” Fomitš laksutas heameelest keelt. „Vahetad, mis? Vagunis võtavad nagunii ära, kindlapeale võtavad, sihukest ei peida. Võtavad ära ja peksavad pealekauba, aga mina pakun vaat kui palju.”

„Ei saa anda, kingitud asi.” Kooliõpetaja raputas pead. „Peaminister ise kinkis. Käis kolmekümne üheksanda talvel meil koolis, ta ju sealt pärit. Kiitis kooli ning jäi minuga väga rahule …”

Õpetaja rahulikus hääles murdus järsku miski.

„Kindlapeale võtavad ära.” Mustlase pilukile tõmbunud silmad vaatasid kahjutundes kella. Ta uuris seda ihalevalt oma pihul. „Oota …” Ta asetas kella ettevaatlikult tagasi, läks kärmelt nari juurde ning otsis midagi kummargil selle kohal. Nad ei näinud ta käsi, sest ta varjas end osavalt seljaga. Tagasi tulles oli tal peos väike hoolikalt kokku murtud riidetomp.

„Vaata …” Fomitš asetas riidetombu narile ning harutas selle lahti. Tomp osutus kaheks paariks jalarättideks. Ja mitte tont-teab millisest juhuleitud pudedast riidest käristatud, vaid hoolikalt välja lõigatud kvaliteetsest langevarju­siidist. Kaks paari uhiuusi jalarätte oli terve varandus. Nad olid juba küllalt targad teadmaks nende hinda.

„Ilma jalarättideta saad sa hukka,” kinnitas mustlane nende hämmeldusest ilmselt mõnu tundes. „Ma õpetan sulle, kuidas neid peita nii, et keegi sisse ei vehiks. Kell minu, rätid sinu … loll oled, kui ei nõustu, viimane loll.”

Õpetaja murelikku näkku näis tõesti siginevat mingi kõhklus. Aga tema pilk libises jalarättidelt üsna kähku teritatud varrega lusikale, mida Hinnov ikka veel enda käes hoidis, õpetaja nihutas end nari serval justkui ebamugavust tundes, aga sirutas siis käe äkitselt Hinnovi suunas.

„Näita siia, mis tore asi see sihuke on?”

Õpetaja võttis lusika ning silmitses seda igatkanti.

„Vaat kus mihklid, teinud lusikast noa valmis. Kas sihukesega liha lõigata või pliiatsit teritada kah annab?”

„Liha ja pliiatsit, kõike võib,” kinnitas Fomitš kärmelt, nähtavalt rõõmustades õpetaja huvi üle. „Habetki võib ajada ja inimese ära tappa, kõike võib sihukese riistaga.”

„Tühja selle vargasuslaga, lolli kriimustab, aga õige mehe ajab ainult vihale.” Militsionäär krimpsutas põlglikult nägu, segades sõrmega nipsutades vilunult kaarte oma peos. „Paneme robberi hakkama, mis?”

„Niisamuti ei saa …”

Fomitš seisis valvsalt militsionääri kõrval ning püüdis kärme liigutusega kaardipakki tagasi oma kätte napsata. Aga militsionäär tõukas ta teise käega jõhkralt tagasi.

„Miks ei saa?” nõudis ta ülemuslikul toonil. „Nagunii vehkisid kuskilt sisse, teame teid, vargaid, oma ema tagantki vehivad sisse … Kuhu nüüd?” Ta lükkas kõrvale Fomitši uuesti sirutunud käe ning irvitas kahjurõõmsalt.

Fomitš näitas käega õpetaja peale. „Las tema vahetab ära, ütle talle … ilma ei saa.”

Fomitši mustlasesilmad välkusid vihast, aga hääl, mis kaitses oma õigust, oli pigem kaeblik.

„Nii ei ole tõesti seltsimehelik,” sekkus toimetajagi vahele. Tema väärikas nägu väljendas nördimust. „Nii ei saa,” kordas ta mustlast vaadates etteheitvalt. „Sihukeses olukorras midagi sõpradele keelata on inetu, väga inetu.”

„Kas sina oled minu sõber või … tema? „Ment” ei ole kellegi sõber, „ment” on hunt, mitte sõber.”

Fomitš vaatas vimmakalt militsionääri suunas, aga kõhkles ilmselt uuesti lähemale minna. Siis, märgates oma narile hunnikusse tõstetud varandust, asus ta seda kärmesti tagasi taskutesse toppima.

„Kella juba ei peida, võtad vagunisse kaasa, oled silmapilk ilma,” kinnitas ta, vihane oma ärilise ebaõnnestumise üle. „Anna lusikas siia, loll oled, kui ära ei vaheta, kõigest jääd ilma.” Fomitš vaatas oma teritatud varrega lusikat õpetaja käes. Too hoidis seda oma rusikasse surutud käes, üleni murelik ja kõhklev.

„Ega mul aega teada seal tarvis küll ei lähe … kakskümmend viis … ei ole meil keegi nii kaua elanud.”

Õpetaja rääkis seda, nagu arutleks iseendaga. Siis tõusis ta narilt ning läks välisseina juurde. Tema liigutused olid muutunud kärmeks ning kogu tema olekusse oli ilmunud mingi imelik elevus.

„Tuglas nägi oma vanglaaknast merd,” pomises ta, „tema nägi merd, aga minul pole akentki.”

Ta tõstis käe ning silmitses pihku pigistatud lusikat, pööras siis end ja vaatas mustlase suunas.

„Tühja kah, võta kell, mis mul jah ajast, niikuinii on otsas, päris otsas …” Tema sõnad tundusid Hinnovile imelikud, aga ka mitte nii eriti, et ta kauaks nende üle juurdlema oleks jäänud. Pigem hämmastas Hinnovit õpetaja liigutuste kärmus, mingi imelik nooruslikkus, millega õpetaja sel õhtul nende keskel liikus ja mille tähendust ta alles hiljem seletada mõistis. Õhtu oli käes, tusane argine vanglaõhtu, täis lootusetust oma kordumises. Hinnov istus kummargil nariserval, surus käed põlvede vahele ning vaatas, kuidas toimetaja ja militsionäär seadsid endid seljaga ukse eest varjates mänguks, vaatas Fomitšit, kes õiendas midagi kellaga nurgas. Siis vaatas ta õpetajat, kes istus samuti nari serval ja vaatas enda ette ning kelle tardunud joontega näo ilme oli nii võõrastavkauge, nagu magaks ta pärani silmi. Ja uuesti tundis Hinnov masendavat ängi, mis valusalt liigutas tema rinnas. Maailm oli teda endast välja heitnud, oli heitnud olematusse, kus ajal, inimesil ning asjadel puudus nende tähendus, mis muutis nad varjudeks lõpmatus udus. Ta vaatas oma käsi — kirurgi käsi, vaatas sissesööbinud mustuses lõhenenud küüntega sõrmi, millede liigesed hommikuti pakitsesid põletikust. Kaua see kestab, oleks tahtnud küsida kelleltki, kaua?