Читать книгу Siinpool paradiisi - Peeter Urm - Страница 1

Veebruari teisel poolel alanud tuisud jätkusid ka märtsi esimesel nädalal. Siis tuli vaikus ja muutuse ootus. Esialgu küll vaid riivates, silmalegi märkamatult. Kinnituisanud nõlvade ja jäärakute all hingas unesoikvel maa. Ning külagi oma puukirikuga, mida kasutati nüüd vastse kolhoosi mitmesuguse liikumatu vara panipaigana, näis rippuvat koos hangedesse vajunud majadega veel sügavalt talve kaenlas. Aga muutused olid ometigi tulemas. Seda ennustas eelkõige päike, mis kahvatutuhmist erevalusaks tõmbudes vaiku immitsevaid palkseinu pleegitas. Kuid hommikud olid veel krõbekülmad ja pimedad, hommikuti näis, et kõik püsib igavesti.

Toomas ei mäletanud oma vanemaid, õigemini mäletas küll mingit põgenikevoori. Ees ja taga logisesid koormavirnas vankrid ning keegi lonkav habemessekasvanud mees astus vankri kõrval. Ta ise istus vankril ja tema pea oli kellegi süles. Täpsemalt öeldes oli ta seda kõike näinud korduvalt unes. Ta oli püüdnud meenutada nende nägusid, aga see ei õnnestunud kunagi. Vendade jutu järgi surid isa ja ema üksteise järel soetõppe siinsamas külas, mis oli mõeldud üksnes vahepeatuseks. Aga siia nad jäidki. Vennaksed matsid isa ja ema väikese puukiriku tagusesse surnuaeda ning asusid teistest põgenikest mahajäetud majja küla serval. Ja kuna endisi omanikke tagasi ei ilmunud, harjutigi maja nende omaks pidama. Kellelgi polnud sellega asja. Ajad olid niigi segased. Madalate, pelglikult ligistikku nihkunud palkmajadega ning turritavate lattaedadega oli see küla — nagu paljud ümberkaudsedki — sajandeid püsinud samas paigas. Ometi ei saanud öelda, et siin suure järve taga oleks maast puudust tuntud. Ümbritseva võsametsa käest oli teda tarbe järgi nõutud ning haritud. Muidugi olid need maad madalad ja vesised ning ei toonud rikkust hajusalt paiknevatele küladele. Tõeline kolgas, kehitas möödasõitja põlglikult õlgu. Võib-olla oligi. Siin elati omaette, ruttamata ja napilt. Võõras nägi selles paljast tuskatekitavat vaesust, mida paiksed liigagi kergemeelselt näisid taluvat. Jah, tõesti ei püütud siin kuhugi, sest püüdlejad-rähklejad lahkusid siit ruttu. Neid ei mäletatud kaua. Ometi riivas ka tõeline suur nälg neid külasid harva. Pigem oli see kiratsemine. Puudus oli siin niisama tavaline kui porised põhjatud teed, kui varajased hallad ning sündmuste põud päevade pikas hallis ahelas. Puudust taluti isegi üsna hästi.

Neid oli neli venda Hinnovit. Toomas oli kõige noorem, neljateistkümnene, ning kõige vanem, Mihhail, sai talvel kolmkümmend. Teised kaks, Aron ja Mattias, mahtusid oma kahekümne ja kahekümne viie aastaga kenasti nende vahele. Eestlased polnud siin pärisvenelaste hulgas mingi haruldus. Möödunud sajandi lõpul Balti kubermangudest alanud ning Siberi ja sooja Kaukaasiani jõudnud rahvaränne oli siiagi puistanud oma koormat. Enne suurt sõda elas Somovi külas tervelt viis peret eestlasi. Sõja ajal ning sellele järgnenud opteerumislaines olid kolm peret lahkunud ning üks lasti mingi taganeva polgu sõdurite poolt igaks juhuks viimseni maha. Jäid Hinnovid. Neisse suhtuti nagu kõigisse teistessegi leplikult, ilma viha ning ka erilise huvita.

Eestoas kägiseb pikalt ja vaevaliselt raudvoodi. Seejärel kostab ühmatus, lühike pomin ning paljaste jalgade tatsumine põrandal. Metalltops koliseb vastu ämbrit, siis lisandub sellele köha, terav, paukuv, justkui midagi rebestades vabastada püüdes, aga samas sumbudes omaenese jõuetusse. Vanem vend on tõusnud. Ei köhi aga tema, vaid Aron. Poolunest virguv Toomas tajub neid helisid imeliselt selgelt. Ta avab silmad ning tunnistab rahulolevalt toas veel valitsevat pimedust. See on imelik pimedus, helkiv, hõbedakarva ja hõljuv, ulatub aknast vastasseina­äärse voodini, sädeledes kõverdunud, rooste­plekkidega metall­pulkadel, ning roomab sealt üles seinalegi. Sealtsamast kostab ka norinat. Mattiast ei ärata miski, kui ta on tulnud äraseatuna — nagu eile. Tubagi haiseb. Toomas kirtsutab nina, tundes hapukat higi- ja viinasegust lõhna, mis kandub vastasseina­äärselt voodilt. Poiss pöörab end külili, veel on natuke aega ning ta tahab näha oma und edasi. Aga seda tehes vabaneb õlg teki alt ja kohe kipub kallale toas valitsev lõdisemaajav jahedus. Uuesti tulevad sammud üle toa ja eksimatult määrab valvsalt kuulatav kõrv nende suuna. Ongi tema aeg käes.

„Poiss, aja end jalule, õpetaja kah varsti platsis.”

Uks lükatakse lühikese tõukega lahti ning venna kõrge nurgeline kogu ilmub lävele.

„Tee ruttu, poiss, mugida veel kah … vatid selga ja hakkama …”

Pole siin, jah, enam midagi teha ning Toomas tõusebki ohates. Vend ei pööra talle enam tähelepanu, veab hoopis pilgu kõrvale teise seina ning läbi hämarusegi aimab Toomas põlgust Mihhaili ilutul rõugearmilisel näol. Ta riietub kähku, sööb seejärel toolil niheldes kiiruga pekiviiluga leiba ning rüüpab kuuma teed. Seda tehes hoidub ta vaatamast vanema venna poole, kes istub tema vastas. Ta teab, et Mihhailile ei meeldi säärane kiirustamine. Mihhail teeb ise kõike pikkamööda, aga põhjalikult. Niisama põhjalikult, raske lõuapära aeglaselt liikudes närib ta ka oma leiba, millel Tooma arvates puudub täiesti maitse. Seapekk on küll hea, ainult kuniks seda jätkub? Kolhoosist pole kah abi loota, ei jõua nad töö eestki maksta. Kui lehmad hakkasid surema, kutsusid veterinaari, aga too laiutas käsi, ei ole siin rohtu, vaid heinu tarvis. Samas tõmbub ta pinevile. Tagakambrist, suletud ukse tagant kostab uuesti köha, pikk ja vaevaline, mis ei tahagi lõppeda. Laua taga istujad vaatavad teineteisele nõutult otsa.

„Mis tast saab, Mihhail?”

Toomas uurib ärevalt venna kinnist, rahulolematut nägu.

„Kust mina tean … söö rahulikult, poiss.”

Mihhaili hetkeks ust riivanud pilk põrnitseb uuesti lauda. Rasked õlad vana kampsuni all nihkuvad ette, otsekui kaitstes või tõrjudes midagi.

„Mine vaata, mis ta seal,” sunnib ta nooremat tusaselt.

Ja Toomas lähebki. Mujal ruumides valitseva jaheduse asemel paiskub talle siin vastu läppunud rohulehane soojus. Järil avatud raamatu kõrval põleva küünla hubisev valgus tungib varjude vahelt vaevaliselt madala voodini, kus kahe kulunud teki all lamab külitades noor mees. Ta on oma näo surunud rätikusse. Särgi all rappuvad kitsad poisilikud õlad. Käisest väljasirutuv ja rätti hoidev käsi oma luiste, justkui liigesesõlmedest ülemääraselt veninud sõrmedega nihkub nüüd kõrvale ning pea pööratakse tulija suunas. See kurnatusest ja kõhnusest kitsaks surutud nägu kannab mingi hirmu ja ärevuse pitserit. Toomaski tunneb seda vaadates hirmu. Ta on siis sisemuses isegi nõus Mihhailiga, sest tõeline vend, keda ta nii armastab, paistab asuvat kuskil eemal selle näoilme taga. Siis on ta, jah, isegi valmis leppima … Aga lamaja saab samas võitu köhast, mis rägisedes ja murdudes sumbub kuhugi rinna sügavusse, ning korraga toimub tema näos järsk muutus. Kahvatutele, teravate samadega põskedele ilmub puna. Küll laiguti, kaotamata täielikult haiglaslikku kurnatust, kuid ometigi on tema ilme praegu koguni rõõmus. Ning häälgi on veel püsivale hingeldusele vaatamata selge ja tugev.

„Lähed kooli. Toomas?”

„Jah.”

Aron vaatab teda pikalt ja praegu nad vist mõtlevad üht ja sama. Mõtlevad, et Aron, kes kogu aeg oli tahtnud õpetajaks saada, jõudis ainult aasta selles ametis olla. Läks üksi oma tahtest, lõpetas omal käel Leningradis kursusedki, aga — ainult üks aasta.

„Toon sulle süüa,” pakub noorem vend kõheldes. Vaikus tugevdab hirmu. Vaikus tooks nagu veelgi selgemini nende vahele selle, mis viimastel kuudel näib püsivat õhus. Mis pikkamisi, aga kindlalt näib kogunevat siia seinte vahele. Ja Aron loeb nüüd ööd läbi, seegi pole talle hea, ja kindlasti pahandab Mihhail kulutatud küünalde pärast … Toomas tahab toast ruttu välja. Vend, keda ta on hoidnud üle kõige, tekitab temas hirmu ja see hirm tõukab eemale.

„Ma toon sulle süüa.”

„Süüa … ei, parem vett, too parem vett.”

Aron küünitab järi alt võtma kruusi ja samas näeb Toomas selgelt rätti, mida Aron on hoidnud näo ees. Rätil on tumedad laigud.

„Aron köhib jälle verd,” teatab ta uuesti laua taha istudes murelikult ning vaatab, ise üleni pinevil, venda.

„Nojah …”

Mihhaili ei näi see asi eriti üllatavat. Ta tunnistab parandatud pommiketiga seinakella ning niisutab keeleotsaga kiirustamata keeratud plotski serva.

„Me peame arsti kutsuma,” ütleb noorem nüüd tungivalt, „kuuled, Mihhail, tal on väga paha.”

„Küll arst vaatab … lõpeta, kurat, see nihelemine.”

Mihhail seirab rahulolematult noorimat, seda poisikest, kelle hääles on peaaegu et süüdistus ja kes kipub viimasel ajal väga sõna võtma; kes, suu täis, vaatab teda nõnda, nagu oleks kõik mured üksi tema kanda. Aga miks peab alati ainult tema …? Kas pole ta tüdinud päevast päeva nende elu seadmast, aina nende eest muretsemast, kas ei võiks temalgi olla oma elu? Ta ütleb talle …

Seinakell hakkab lööma. Teeb seda aeglaselt kõmisedes ning kohusetruult. Mõlemad vaatavad teda, noorem ärevusega, vanem rahulolevalt. Hea kindel kell. Oma halli plekilise numbrilauaga ning rohmakate seieritega, oma ilutuse ja iseteadvusega kuulub ta täpselt aega, mida ta tükeldab, sisendab kindlust. Kellalöökide sekka kostab koputus aknale, veel kord ja veel, valjemini, nõudlikult.

„Ongi see sinu õpetaja,” ütleb vanem vend kärmelt, justkui tunneks ta kergendust. Uuesti koputatakse, aga nüüd juba uksele. Toomas tõuseb ning kiirustab ukse kõrvale nagi alla riietuma. Samas kostab avatava välisukse naginat, keegi kolistab esikus ja nüüd lükatakse lahti ka toauks. Lävel seisab lüheldane, mantlisse ja ninaotsani suurrätti mässitud naine. Harjumatule silmale näib ta kahtlemata üsna naljakas. Hea linnarätsepa õmmeldud mantel on juba kaunikesti kulunud. Tema rohked voldid riivavad suuri kohmakaid külavilte, millega omanik näib end tundvat siiski ülihästi. Seda kummalist maa ja linna segu täiendab oskamatult pähe seotud jämedakoeline suurrätt. Nüüd lükkab ta laubale vajunud suurräti käega tagasi ning nähtavale ilmub kitsas ja õhetav energiline nägu. Näo peenes, tundlikus iluski on midagi vastuolulist. On kitsad, nõudlikult kokkupigistatud huuled, terav jonnakas lõug ning samas pruunid, leebed, ent heitunud vaatega silmad.

„Uh, küll on külm,” teatab naine kategooriliselt ning asub samas oma labakust tõmmatud käega midagi mantlilt pühkima. „Täna lähen külanõukogusse ja ütlen, et nad ahju korda teeksid … mis sest, et varsti kevad … kus see kevad on? Kuidas teie haige ka siis on? Pane, jah, soojalt riidesse …”

Õhk Antonina Mihhailovna ümber lausa aurab ning tema elav, kiirustav hääl torgib seda nagu õmblusnõel. Aga rääkideski ei püsi ta paigal. Läheb emalikku pilku Toomale heites kiirelt üle toa ning avab tagaukse. Vennaksed kuulevad tema tarmukat häält haige juurest. Õpetajal paistab korraga aega üleliiagi jätkuvat. Ta arutleb pikalt õpilastest ning ikka veel puuduvast õppeprogrammist. See on ju lubamatu, nii õpeta ise, mis aga pähe tuleb. Uuesti võetakse käsile ahi ning katkine aken, mille Matvei on vineeriga kinni löönud. Siis tuleb ta uuesti eestuppa, rahulolev ja murelik ühekorraga.

„Kas arst käis?” pärib ta Mihhaililt rangelt ning raputab etteheitvalt pead teise selgitust kuuldes. Kindlasti kutsuda juba täna, ilmtingimata. Kui kahju, jah, väga hea õpetaja, aga küll ta veel jõuab. Noor mees ikkagi. Ta võivat arsti ka ise kutsuda, täpselt nii teebki, jäägu see tema mureks jah. Ja siis nad astuvad trepile ning külm õhk pigistab ja kriibib Tooma nägu ning kiunub koos lumega vilditaldade all.

Üksi jõuaks ta kiiremini. Üksi minnes läbib Toomas tee enamasti pooljoostes. Nende ja Zõkinite maja asub päris küla servas, eraldi teisel pool kuusetukka. Iga kord on see nii, justkui hangest kasvavad jämedad hallrohelised tüved, hämarus püsib alusmetsa kohal ja kuuled ainult oma samme. Vaikus surub, rõhub selga. Tahtmatult lisad sammu, kuni ei märkagi, et jooksed. Kolhoosi valvur Matvei oli näinud hunti otse Paraskinite maja taga. Aga Matvei juba teeb hundi ja koera vahel vahet. Hundid on talviti küla suur nuhtlus. Näljast nõrgad loomad on neile kerge saak ning Matvei peab seepärast lauda juures oma suurt lambakoera Gorit. Halliksläinud koonuga Gori on tark, ei tüki küll võitlusse, aga annab õigel ajal märku. Matveil oli teinegi koer, segavereline Senka. Matvei oli pannud koertele oma sõjas hukkunud poegade nimed ning vahel vintis peaga rääkis ta nendega sellisel moel, nagu polnukski nad penid, vaid tõelised pojad. Ja Matvei kortsus kurvailmelisest näost oli neil puhkudel raske aru saada, oli see vana nikastanud aru tõsine mõte või hästi peidetud nali. Ent igale poole nina toppinud rahutu Senka, kellel puudus Gori ettevaatlik tarkus, murdsid hundid juba möödunud sügisel.

Aga praegu varjab Toomas hoolega oma hirmu. Kõnnib hooletult ning ükskõikselt. Ta on ometi peaaegu neliteist täis, ning kõvaks tambitud reejälgedes tee, millele öö jooksul on tekkinud õhuke kohev kirmetis, on õieti külatänav. Ta kuuleb hästi kõrvalastuva Antonina Mihhailovna kiirenenud hingamist ning hingab ise hästi pikkamisi ja vaikselt. Juba teist nädalat läheb ta igal hommikul koos õpetajaga kooli. Kohe teisel päeval peale Zõkini juurde kolimist oli Antonina Mihhailovna koputanud hommikul nende aknale. Las hakkab koos minuga tulema, oli Antonina Mihhailovna Mihhailile öelnud oma südil, nõudlikul toonil ja siis lisanud: Toomal on minuga kindlasti julgem. Aga õpetaja nägu polnud tol hommikul — vastupidiselt häälele — põrmugi südi. Nii et kes teab, kes keda saadab. Toomas jõuaks ise kindlasti kiiremini. Tegelikult on Antonina Mihhailovna, kuigi suur ja tark, võimatult saamatu. Kui Aron oli õpetaja, küttis ta ise kooliahju, aga Antonina Mihhailovnale kütab seda Matvei viie rubla eest kuus. Ja tema, Toomas, ning Mihhail peavad lõhkuma õpetaja pärast ka Zõkini muti puud. Zõkini mutil on alailma selg haige, nüüd ta tuleb ja hädaldab, et uue üürilisega läheb puid mis kole. Muidugi, Zõkini mutt kah lootis, aga ei ole õpetajast talle abi. Aga hea on Antonina Mihhailovna küll, seda teab Toomas kindlalt. Üldse tundub talle sageli, et ta teab õpetajast kõike. Sest kas ei tunne ta Antonina Mihhailovna kitsa tundliku näo kõiki varjundeid ja hallpruunidesse silmadesse ilmuvat kohmetust, kui naisele miski ei meeldi? Ja Toomas teab sedagi, kui ilusad on õpetaja harilikult üles kuklasse seotud juuksed, kui ta neid Zõkini muti tagatoas üle õla heites aeglaselt peegli ees harjab. Ja veel on õpetaja headusele ning lihtsusele vaatamata väga uhke. Paljud ei saa sellest aru ja Fomin, kes on Antonina Mihhailovnale ligi tikkunud, nimetab seda pirtsakuseks. Paljud nimetavad seda nii- ja teistpidi, aga Toomas teab, Antonina Mihhailovna ei taha lihtsalt alla vanduda, nagu oli öelnud vennas Aron. Tegelikult on Toomal hea meel, et Antonina Mihhailovna on selline, ning vaikse rahuloluga silmitseb ta õpetajat enda kõrval. Väga vargsi teeb ta seda, sest rõõmu, mida ta seda tehes tunneb, ei tohi teada mitte keegi, ka õpetaja mitte. Ei, nende hommikute vastu pole tal midagi.

Antonina Mihhailovna tallab reipalt lund poisi kõrval. Ajuti uudistab ta kahel pool teed losutavaid maju. Küla on juba üsna ärkvel. Üksteise järel süttib akendes helendus ülesvõetud tulest. Paugatavad uksed, nagisevad õueväravad ning aina rohkem puistab öö unerambes kõht tänavale oma sisu. Nii suured kui ka väikesed — nad on väga sarnased oma vanades kasukates, vatijopedes, korduvalt ümbertehtud mantlites, kõrvikutes ning suurrättides. Vahel tunneb õpetaja neid vaadates mingit imelikku süütunnet. Aga praegu tegelevad õpetaja mõtted pigem kirjaga. Jah, eile tuli Peterburist kiri. Antonina Mihhailovnale tundub linna uus nimi ikka veel võõrastav ning mõtetes ja oma harvas kirjavahetuseski õega kasutab ta ikka vana nime. See kiri, jah. Õde kutsub teda tungivalt tagasi. Õigemini ei kutsu, vaid nõuab. Tal olevat üksi raske … Kui lihtsalt see Zosjal käib! Antonina Mihhailovna naeratab nukralt enda ette. Õel on raske ja tema kohe mingu. Nagu siin polekski raske. Teise põhjusena on õel kirjas, ja see omab tõesti märksa suuremat kaalu, et üksi ta vaevalt suudab alles hoida isa vana korterit. Kaks tuba on nagunii läinud ja nüüd ihuvad uued sundnaabrid hammast tema toa peale. Nüüd on siis temalgi taas tuba seal korteris, sest õde vajab teda … Ei, on ülekohtune õest nõnda mõelda, poolõde, aga siiski väga lähedane. Zosja pole selline. Tol korral oli õde lihtsalt tähelepanematu, õnn teeb ju tihti tähelepanematuks, ja muidugi vajas Jegor Pavlovitši tähtis töö kabinetti selles meeletuks muutunud, võõrast rahvast kubisevas Peterburis. Linn näis siis olevat üsna sarnane tolle imeliku sõiduvahendiga, mida nimetati trammiks ja mida õde silmaotsaski ei sallinud. Linn, seinad survest rebenemas, näis kihutavat kuhugi … Unustatud on märksa tähtsamaidki asju. Aga tõesti, see kõik on möödas ning Zosja vajab teda praegu. Kuidas ta kirjutaski: õde ei kujutavat ette, kui võimatu on ühisköögis — nende kunagi nii armsas, hubases köögis — nende inimestega suhelda. Neil olevat kitsas. Pealegi ei elavat õde nagunii seal, mis sest, et on sisse kirjutatud. Lubasid kaevata, kuhu tarvis. Linn kubisevat räpakaist, labastest inimestest ja nendele tehakse muudkui ruumi, aina võetakse nende tarvis tube. Aga tema polnud kah rumal, läks ise majavalitsusse ja ütles, et õde on abiellunud ja tulevat kohe koos perega. Jumal, kuidas võis Zosja seda ometi öelda! See oli ju ilmselge vale. Zosjal on alati jätkunud kõrkuse kõrval ka bravuuri — nagu kuueteistkümnendal aastal tolle ohvitserigagi, aga siiski selline jutt … Antonina Mihhailovnal on kiri sõna-sõnalt peas, sest vanem õde ei kirjuta sugugi sageli. Nüüd peab tema, Antonina Mihhailovna, kiiresti sinna sõitma. Nad peavad päästma osakesegi armsast kodust. Muidugi oli ta kirja lugedes nördinud ning asus kohe kirjutama vastust. Ta noomis leebelt õde. Esiteks pole kohene ärasõit sugugi nii lihtne. Tal on ju kool, mida ei saa paugupealt jätta või unustada nagu muhvi või vihmavarju trammi. Teiseks, kuidas võis õde rääkida temast sellist kohutavat asja, mis pole üldsegi võimalik, mis ei tule mingil juhul kõne alla … Uuesti naeratab ta omaette. Aga nüüd on see naeratus pigem irooniline kui kurb. Õde ei paista vist endiselt aega märkavat. See aeg — nagu muugi aeg nende jaoks — on ju päästmatult möödas. Selle kaduva aja eest oligi ta siia pakku jooksnud. Oli end petnud, mänginud peitust ajaga, lootes rumalalt seda peatada. Või kas siiski ainult sellepärast? Kas polnud see tarve temas inimese tarve, kes segaduses, kaoses, kaduvate väärtuste tohutus lasus otsib jalale tuge? Kes katkevate, kunagi tugevaiks peetud, aga ometi nii hapraiks osutunud tuhandete niitide asemele söandab meeleheites punuda uusi. Ta pole oma tegu kunagi tõsiselt kahetsenud. Kõik, mis sinna jäi, kadus otsekui hämarusse. Muidugi, sedagi siin pole ta pidanud miskiks jäävaks. See mahajäetud tarest kohendatud kool, mille katkist ahjugi külanõukogu parandada ei suuda, ja need igavust tundvad, maailmast teadmatusega äralõigatud lapsed ei saa ju olla rahuldust pakkuvaks, vilja lubavaks põlluks endisele pealinna gümnaasiumi­õpetajale. Ja ometi oli seegi midagi. Ning see vaikiv ja nohisev poiss, kelle vargsipilke ta endal tunneb, on samuti midagi. On isegi üsna palju, nii et käsi tikub vahel iseenesest tõusma, et silitades maha suruda neid heledaid turris juukseid. Aga muidugi on õel õigus. Isakodu tuleb säilitada. Kahtlemata läheb ta õele appi, kuigi jah, pole nad ju teineteist kunagi eriti armastanud, nad on ju nii erinevad. Aga kergem on teha seda koos. Õpetaja ohkab korraga, otsekui oleks uue koorma oma õlgadele võtnud.

Nad seisavad teineteise vastas, higised ja lõõtsutavad, rusikad väsimusest vajunud alla. Poiss Tooma vastas on pikem ja kogukas, ümara roosatava näoga ning jultunud silmadega.

„Loll oled, kõik nägid, seisis poe juures ja müüs … Anissimovide Fedka ostis pudeli ja saigi mütsi endale … tõesõna …”

„Valetad … kaotas ja Fedka vehkis sisse … valetad, raisk …”

Toomas lõkendab näost. Tema vihased ärevad silmad ei näe ainult Borkat enda vastas, vaid ka teisi, nende ümber põnevil nägudega kogunenud poisse ning eemal sama pinevil seisvaid tüdrukuid.

„Valetad …” kordab ta raevukalt, tagasi hoides silmanurka kippuvaid pisaraid, ning teab samas, et keegi teda ei usu.

„Ja Fedka ei andnudki talle täit pudelit, ise võttis ka …” kinnitab Borka teadva inimese rahuloluga. Tema kavalad, jultunult vaatavad silmad näevad kõiges pigem nalja.

„Valetad, raisk!”

„Tõesõna!”

Alandus pigistab tombuna kõris. Ta ju teab, teab isegi, aga häbi matab end meeleldi raevu. Kramplikult rusikasse surutud sõrmed lõikuvad küüntega peopessa. Ta ägestub kergesti ja oma vihas on ta tagasihoidmatu. Tormab kaklusse ka tugevama vastu, ei hooli endast ega teisest. Uuesti vehklevad rusikad. Nad rebivad teineteist riietest, rähklevad, tõuklevad maadeldes pinkide vahel. Borkagi pole vilets kakleja. Jõult on ta tugevamgi. Teise raevu ja väleduse teeb ta tasa meelerahu ning põhjaliku inimese kaalutletusega.

„Toomas, ära jäta … vaata, jalga taha panema … Borka, näita talle … anna pihta … anna …” Innukad hüüded kommenteerivad siit ja sealt.

„Saate õpetaja käest, kohe tuleb …” ähvardavad tüdrukud eemalt, aga nende hääled on üsna nõrgad tagantsundiva sumina kõrval. Pooled tunnid on läbi, vahetundki peaks lõppema, aga õpetaja viibib miskipärast. Seda kasutabki nende vabadusjanune energia. Vanad logisevad, halvasti parandatud tsaariaegsed pingid on nihutatud kohalt, kotid vedelevad nende vahel. Nad on üleriietes, sest hingeaur on klassis päevalgi nähtav. Aga külm neil pole, teolustist imbub särgi alla higi ja need, kes kaklevad, ähivad nagu saunas. Kõik see ei kesta siiski kaua. Ukse juurest kostab valvaja hoiatav hääl. Arglik verevaene Kolja Priškin peab seal vabatahtlikult valvet.

„Tuleb … siva!”

Kolistades, robinal tormatakse kohtadele. Kaklejadki peatuvad, kohendavad kiiruga riideid ning järgivad üldist eeskuju.

Vildid naksuvad lumel. Toomas astub tee kõrvale ning laseb mööda heinakoorma. Kolhoosi tallimees Fjodor Nikititš astub ree kõrval, ohjad käes, popsib piipu ning vaatab vastu päikest silmi kissitades Toomast.

„Tahad, tõstan koorma otsa, poju, teeme sõitu?” küsib Fjodor Nikititš ning naeratab kavalalt. Hobunegi vaatab pead pöörates poissi, vehib sabaga ning puistab teele kuumi auravaid pabulaid. Seegi nõuab vaeva, lahjad küljed pingulduvad ning roietel ripnev pulstunud nahk lõõtsub ägedalt. Fjodor Nikititš jälgib piibuvart suunurka nihutades kaastundlikult looma vaeva. Toomas ei taha sõita. Pealegi pole need kellegi heinad, vaid pooleldi mädanenud katuseõled. Ja oleks sedagi külluses, mis sest, et selline toit kisub loomadel seljad looka ja piimagi udaratest, pigem närvutab kui toidab. Samas riivab poisi pilk tahtmatult tallimehe mütsi. Nad on üsna ühte karva, hobu, Fjodor Nikititši rebasenahkne kõrvik ja mehe ruskepruunikas habegi. Mattiase müts oli tumepruunist kohevast tuhkrunahast. Mihhail otsis möödunud talvel kolhoosi kanalat rünnanud tuhkrupesakonna jälgipidi üles ja sai kolm korralikku nahka. Kas Mattias tõesti seal poe juures …? Kui Mihhail sellest kuuleb, on ta kindla peale väga vihane.

Uuesti vantsib ta tusaselt edasi. Üle õla vihisevat lumepalli ei pane ta tähelegi. Alles teine, õlga riivav, sunnib teda tagasi vaatama. Saša Lenkin, Tooma sõber, annab märku. Toomas peatub ning ootabki, kuigi ka Saša Lenkinit ei tahaks praegu enda kõrvale. Nii hea on minna päris üksi vastu päikest, kui tuul toob väljadelt algava sula sooja rõskust.

„Sa ära Borkat usu,” kinnitab Saša Lenkin kärmelt, heitnud Toomale uuriva pilgu. „Borka luiskab, nii et suu suitseb. Tahab olla kõige kõvem ja noribki.”

Saša Lenkini lamedal nurgelisevõitu näol püsib pidevalt mingi range tõsidus. See mehelik, järeleandmatu tõsidus muudab tähtsusetuks kahvatul nahal oleva vistrikuparve. Rääkides vaatab ta enda ette maha ning hoidub sellepärast juba kergelt vimma. Aga õlad on tal tugevad ning ettevajunult tunduvad nad veelgi laiemad.

„Tahad, anname talle kahekesi naha peale?” pakub Lenkin, süljelärakat osavalt teeserva sihtides. „Talle kulub see ära, ärgu laiutagu.”

Toomas tajub teise hääles kaastunnet ning uuesti liigutab hinges solvumistunne, haarates endasse nii tänasest vaenlaste hulka kuuluva Borka Mahhovi, tuhkrunahkse mütsi kui ka raiskumineva venna. Isegi vana sõpra Saška Lenkinit riivab selle hävitav serv. Toomas ei oska teistmoodi, ei oska sisetundeid arupidavalt kerides, kõik toimub tal prahvatades, põuavälguna januselt.

„Poisid lähevad täna suuskadega Rebasekünkale,” teeb Saša Lenkin muust juttu, häiritud teise vimmas, omaette ilmest. Saša Lenkin on jõudnud oma maja kohale ja peatub nüüd kõheldes. Kui Toomas kutsuks, läheks ta temaga meeleldi kaasa. Aga sõber vaikib.

„Tule kindlasti,” kordab Saša Lenkin venitades ning pöörab veidi tusaselt oma õue.

Kolhoosi laudast möödudes näeb Toomas Mihhaili. Vend seisab lauda teepoolse otsa juures, vana pihtkasuka hõlmad ripakil, ning seletab midagi talitaja Varvarale. Küllap pahandab. Mihhail on brigadir ja peabki pahandama, sest tööd tehakse viletsasti ja kolhoosi asjad lähevad aina allamäge. Ja küllap kuulab muidu kange Varvara sellepärast nii allaheitlikult, et on tabatud jälle söödavarguse pealt. Ja eks ta kinnita nüüd vastu, et oma loomgi peab sööma. Vähestel on praegu loomi kodus, võimgi ei vaata seda hea pilguga, ja pidada saab neid ainult vargusega pooleks. Kunagi varem pole nii olnud, et loomasööt saab juba jõuludeks otsa ning tuleb lunida rajoonist võlgu, ütleb Mihhail. Ent poleks lõppenud, kui uus esimees Fjolkin poleks kiirustanud plaane ületama, et annetada maailma­revolutsiooni ja Punaarmee fondi. Mis kasu sest, kui kuskil riigi plaanid küll täis, aga inimesed-loomad nälgivad ja pole seemetki, mida kevadel põllule anda, arvab Mihhail. Fjolkin röövib kolhoosi ja on vilets peremees. Sest ükski peremees ei anna viimast hinge tagant. Aga Fjolkin ei tahagi olla peremees. Kõik peremehed on kontrad, kinnitab ta avalikult. Tema, Fjolkin, on proletariaadi võim ja midagi neetud kontratega koos ei tee. Ega Mihhail neid asju avalikult arutagi, ainult kodus. Kui kolhoosi asutati ja paljud kõhklesid, riputas piirkonnavolinik Volkov nagaani vööle ning käis kõik majad läbi. Kõik, kes on meie vastu, kuuluvad likvideerimisele, käratas ta kõhklejaile. Ja vana partisani Volkovit usuti. Tema karmi kätt mäletati paljudes peredes. Paljud mõtlesidki ümber ning need, kes olid kangekaelselt vastu puigelnud, viidigi ära. Neist ei kuuldud enam midagi. Päridagi ei julgetud. Nüüd on rahvas hästi ettevaatlik. Näe, Varvaragi on kogunud ennast, viipab käega. Varvara teab, et on üle küla iludus, ega ta panegi Mihhaili pahandamist mikski.

Aknad on väikesed ning suures eestoas on päevalgi hämar. Toomas võtab kopsikuga ämbrist vett ning joob, lõikab seejärel leiba ning hakkab isukalt sööma. Samas, suu leiba täis, jääb ta kuulatama. Aroni juurest tagakambrist kostab võõraid hääli. Ta läheb avab ukse ja vaatab sisse. Aron istub voodiserval, särk üles tõmmatud, ning lühike kiilaspäine higistav mees kuulab teda imeliku, kahest otsast laieneva puutoruga. Arst ongi tulnud. Räägitakse, et ta olla endine sõjaväearst. Arst ei tee Toomast märkamagi, laseb Aronil pöörata külge ning aina kuulab tusasel-tähtsal ilmel edasi. Tema lihavad huuled topeltlõua kohal on veidi pruntis.

„Nii, annab välja köhida, noh, seegi on tubli …”

Arst torkab puutoru valge kitli taskusse ning tõuseb väledalt oma lühikestele jalgadele. Ta on Toomaga peaaegu ühepikkune. Kittel pingul tüseda keha ümber, peab ta silmi kissitades aru.

„Otsime sulle pulbrid, hakkame, jah, korralikult võtma pulbreid. ”

Noogutades rahulolevalt oma läikivat munajat pead, tõstab arst musta nahkkohvri järile ning asub selles sorima. Loeb siis vastu valgust pisikesele paberkotikesele kirjutatud peenikest kirja. Kaks paari ärevaid silmi jälgivad pinevalt tema tegevust. Sinna sekka kuuleb Toomas selja taga eestoas kostvaid jalaasteid ning vihast summutatud kõnet. Vanemad vennadki on tulnud.

„Mis mul on, doktor?”

Haige istub raskelt voodiserval, pikad luised käed kramplikult toetamas keha, valvsal pilgul püüab ta lugeda paksu mehe näost sinna peidetud otsust.

„Mis ta on, eks ta üks haigus ole, pead sööma, jõudu koguma ja neid pulbreid võta kah.”

„Aga … kas nad aitavad, saan ma terveks, doktor?”

Aroni siledale, pingul nahaga otsmikule on ilmunud higipiisad. Hääl kähiseb, murdub järsku.

„Kas ma … suren, doktor?”

„Noh, mis jutt see on, ravima peab, tublisti ravima,” kinnitab väike mees kärmelt, ning võtnud oma kohvri, läheb tagasi eestuppa. Toomas järgneb talle. Jah, vennad on tülitsenud. Mihhail seisab keset tuba. Tema külmast veel punased sõrmed mudivad vihaselt lambanahkse pihtkasuka hõlmu. Nägu tumenenud raevust, põrnitseb ta Mattiast, kes istub lohakalt toolil vatijopes, kahvatu ärajoodud nägu solvunult pilves. Arsti nähes astuvad nemadki lähemale, vaatavad oodates väikesekasvulisele tohtrile otsa.

„Hakkab pulbreid võtma,” kordab arst, „kolm pulbrit päevas, tublisti süüa anda ja õhutada ruumi.”

„Nojah, sööd sa siin küll …” Mihhaili hääl on korraga vimmakas. „Mis tast saab, paistab küll sihukese niru olekuga, et …”

„Mis, ootadki ehk, ikkagi üks suu vähem, ah?” lõikub Mattiase külm põlglik hääl vanema jutusse. „Ütle otse, ütle talle seal, ah!”

Mihhaili nägu tumeneb veelgi enam, aga ta rehmab ainult tusaselt käega. Tema pilk rändab ukse juures kärmelt riietuvalt arstilt põrandale. Vastumeelselt torkab ta käe tasku ning tõmbab välja kulunud ja higilaigulise raudadega rahakoti. Ta otsib sealt kortsus rahatähe, siis, hetke kõhelnud, teisegi.

„Nojah, olge siis tänatud, doktor, et nii kaugele tulite.”

„Kauge jah, mäletan, isakese ajal elas siin velsker, said hakkama.”

Doktor sikutab raske kasukmantli hõlmad tüsedal rinnal koomale. Ulatatud raha kaob kärmelt tasku.

„Vaatasin, see vana Martõnovi kauplus kah kinni, tabalukkki ees.”

„Nojah, pandi kinni jah, mis sa inimest ikka tühjalt seisutad.” Mihhail muigab kurjalt.

„Võtku siis, jah, korralikult rohtu …” Doktori pisikesed väledad silmad uurivad murelikult haigekambri suletud ust. Seejärel, andnud Mihhailile käeviipega märku, astub ta esikusse. Toomas näeb seda kõike ja siis, mingi äkilise mureaimduse sunnil järgneb ta vennale. Väike tüse doktor peatub trepil ning uurib silmi kissitades õuevärava ees ootavat hobusaani. Heidab siis viltuse pilgu tema taga seisvale Mihhailile.

„Maal, jah, miskit muud praegu ei näegi kui muret … peate ta ikkagi haiglasse …”

„Haiglasse? Nojah, aga need rohud, kas need siis sugugi …” Mihhail ei varja oma rahulolematust.

„Aitavad muidugi,” kinnitatakse kärmelt, „aga haigus on kaugele läinud, tiisikus ikkagi, haigla on sellistel juhtudel alati vajalik.” Silmitsedes kõhklevalt üha süngestuvat Mihhaili, lisab doktor: „Toote ainult kohale, muud midagi, lepin ise haiglaga kokku.”

„Usute siis, et saab … seal terveks?”

Toomas jälgib neid valvsalt, ei lase kõrvust ühtki sõna. Ta on miskipärast kindel, et praegu otsustatakse Aroni saatust. Ei, Aron ei tohi surra. Aron, kes on hoidnud isa ja ema haua korras, Aron, kellega nad on hulkunud kevaditi põldudel ja metsas ning kellega võib rääkida absoluutselt kõigest, ei või surra. Ärevusest hing kinni jäämas, vaatab ta neid pärani silmi.

Nad istuvad kolmekesi lauas, on söönud, aga ei tõuse veel. Söögi ajal alanud arutlus on puhkemas tüliks. Mihhaili nägu on pilves. Ta vaatab otse enda ette lauale.

„Nojah, kui nad seal teevadki midagi …” pomiseb ta poolihääli ning nad kõik vaatavad suletud tagatoa ust. „Ilmatu maa, vea kohale ja pärast …” Ta ei ütle, mis „pärast”, aga see on siiski öeldud selgemini kui otse.

„Sina tead, jah, alati kõige paremini,” tormitseb Mattias, „alati tahad sa otsustada meie eest. Arst ju ütles, et haigla, siis viimegi haiglasse.”

Mattias tõuseb järsult, mõõdab pikkade sammudega tuba ning süütab siis akna alla seisma jäädes plotski. Mattias kannab kampsuni all vöödilist madrusesärki. Toomas näeb selle luitunud serva. Varem oli ta väga tahtnud ise seda särki kanda, aga see oli liiga suur. Nüüdki oleks suur, sest Mattias ei jää kasvult Mihhailile põrmugi alla, aga nüüd on särk väga must. Mattias peseb teda hirmus harva. Õigemini ei teegi seda enam ise; ainult vahel, kui ta jälle mõned ööd on ära olnud, on higilehk särgist nõrgem ja triibudki selgemad.

„Polnud ta nii kindel ühtigi, et seal terveks teevad,” ei jäta vanem vend tusatsedes. „Ja kes ütleb, et tal seal parem on?”

Nad on väga erinevad, need kaks vanemat venda. Kuigi kasvu ja kontigi samaga mõõdetud. Üks pikaldane, lopsakat roostepunast karva, rohmakas ja massiivne kui põllukivi. Teine viimistletud, sile, valgetverd ja naiste pilku püüdev. Aga rahutut tuld hõõguvad nad mõlemad.

Toomal pole suuremat lähedust kummagagi. Kuigi Mihhaili ta austab, sest Mihhail on nende tugi. Austab, aga ei armasta. Pigem armastaks ta ilusat lõbusat Mattiast. Vist armastaski kunagi, siis kui Mattias veel ei joonud ning õpetas talle ujumist, maadlust ja natuke isegi poksi. See kõik oli kohe peale Mattiase mereväes teenimist. Aga nüüd pole tema peas muud kui seelikud ja viin. Kuid mis tähtsust on sel kõigel praegu? Ja Toomas ootab, ahistav ärevus pigistamas kurgus. Tagakambris köhitakse pikalt, siis nagiseb voodi keha survest. Nad kuulavad, vaikivad. Ja siis miski kui plahvataks Toomas. Ta teab ainult üht, Aron ei tohi … ei tohi …

„Sa viid Aroni haiglasse, sa pead …”

Tooma kõrge poisihääl väreleb, ähvardab katkeda pingest. Helesinised pärani silmad on suunatud tungivalt kõige vanemale.

„Õige, vennas, ei jäta teda keegi siia kustuma, kui tema ei vii, siis viime ise.”

Mattias noogutab toetavalt nooremale. Suur seinakell lööb rahulikult, mõjukalt õhtutundi, Mattias heidab kellale pilgu. Tema liigutused on muutunud kärsituks. Ta läheb ukse juurde ning haarab nagist oma vatijope. Ajab selle selga ning jääb nüüd hetkeks kõheldes silmitsema Aroni mustjaskoheva karvaga mütsi. Laua ääres istuvad vennad jälgivad vaikides tema tegevust.

„See on Aroni müts.”

Mihhaili hääl on muutunud, nägugi on tumenenud sinna valgunud verest. Mattias justkui ei kuulekski, vaatab häirimatult mütsi edasi. Aga kuigi on valmis mütsi haarama, ei tee ta seda mitte. Samas ilmub tema näole imelik muie. Ta pöörab ringi, astub otse üle põranda tagakambri poole ning avab ukse.

„Laenad, vennas, oma mütsi, mis?” küsib ta lauasistujate poole selga pöörates haigelt.

„Mütsi? Jaa, muidugi …”

Aron, kes lamab külili, ajab end nüüd küünarnukkidele toetudes istuli ning naeratab.

„Jaa, muidugi …”

„Aitäh!”

Väljakutsuvalt ning muretult suundub Mattias taas nagi juurde, haarab nagist mütsi ning kavatseb väljuda. Lauasistujaid nagu polekski tema jaoks olemas. Toomas unustab hetkeks haige vennagi. Ta kuuleb vanema venna lõõtsuvat hingamist enda vastas ja teab, ükskord see juhtub … Miks nad on ometi sellised?

„Kui sa selle mütsi kah kellelegi … müüa kavatsed, siis …”

Mihhaili hääl tõuseb ning katkeb järsult. Ta on tõstnud oma suured, alati punetavad käed enda ette lauale. Pink ragiseb Mihhaili keha all, justkui kavatsetaks tõusta. Ja uuesti võpatab hirm Tooma rinnas. Ta kardab nende mõlema pärast, ei tea isegi, kumma pärast rohkem. Aga Mattias ei näi kartvat ning vanem vendki ei tõuse.

„Mis siis?”

„Siis müü ennast kah ja ära enam siia tule, kuuled …”

Ei saa ta Mattiasest jagu, mõtleb Toomas. Tal on mõlemast kahju. Kui vend ukse suleb; tõuseb temagi viivitades. Ta läheb vaatab, ehk on õpetajal midagi tarvis. Ta ei mõista vendade vaenu, pole kunagi mõistnud. Aga ta näeb ja teab, et see püsib, püsib nagu hämar kõikeimav mürgine soo nende vahel. Ja sellistel hetkedel tahab ta siit ära. Isakodu on siis korraga võõras, täis ängi.

Räästad tilguvad. Keskpäevasele lumele on ilmunud hallikad laigud. Varsti saavad neist loigud. Maja ees seisab hobune reega. See on vana, tuhmide silmadega, lookavajunud selja ning pruunika tokerdunud karvaga loom. Aeg-ajalt vaatab ta oma punase habemega peremehe suunas. Too seisab tüdinud ilmel plotskit kiskudes sealsamas kõrval. Toomas tuleb majast. Suur villane tekk süles, läheb ta ree juurde, kohendab heinu ning laotab teki peale. Ta toob veel vana mantli peaaluseks ning seejärel teisegi teki. Ja kui Aron Mattiase ja Mihhaili vahel tuleb, kõnnib ta nende ees, avab õuevärava ning seab veel kord tekke. Vennad toetavad Aronit, kes astub vaevaliselt raskes, kurguni kinninööbitud lambanahkses kasukas, müts peas ning villane sall mitmekordselt ümber kaela. Nad asetavad ta nagu pambu ettevaatlikult reele ning Toomas nihutab peaalust.

„On sul hea?” pärib Toomas juba mitmendat korda.

„Hea, hea, mis te’nd minu pärast sedasi?”

Haige tõrjub, püüab näida reibas. Tema ärevad silmad otsivad midagi valvsalt vendade kinnistelt nägudelt. Aga samas libiseb pilk ikka ja jälle kiindunult tagasi majale.

„Kõik?” pärib küüdimeheks hakanud valvur Matvei kõrvalt, seades hoolitsevalt range hobuse hõõrdunud kaelal. Mihhail noogutab ning Matvei nõõtab hobuse huuli matsutades liikuma. Vennad saadavad rege, kobaras ümber selle pära. Haige pöörab end tekkide all, vaatab küünarnukile toetudes pikalt ja ahnelt maja. Siis uurib ta vendi mingis kuumavas meeleheitevalus. Palavikust kuivanud huuled liiguvad kahvatus näos.

„Ma ei taha sinna minna,” sosistab ta tasa ning siis kõvemini. „Ärge viige mind sinna … kuuled, Mihhail, Mattias … ma ei taha … ma saan koduski terveks …”

Mihhail vaikib. Tema otsa vaatavad nüüd kõik. Toomas tukslevate kokkupigistatud huultega, nõudlik ja ärev ootus pilgus. Mattias raputab pead, aga temagi ootab. Mihhail ainult vaikib, nägu punetav solvumisest ja tusast. Mida saab temagi muuta? Mida tahetakse temalt, kas ta siis ei öelnud neile varem? Küüdimees Matvei sõrmitseb ohje peos ning uurib mornilt hobust.

„Eks siis lähme, pikk tee,” sõnab ta seejärel asjalikult ning ergutab hobust. Lamajagi näib loobuvat, pilk tõmbunud endasse, laskub ta lõtvunult tagasi seljale.

„Ma ei taha sinna,” pomiseb ta juba alistunult. Tema väsinud aukus silmad leiavad noorema venna. „Sa tuled mind siis vaatama, Toomas, tuled, eks?”

Toomas vaatab teda pärani silmi. Tal on tegemist, et mitte nutta. Häbi on nutta Matvei ja vendade ees. Praegu tahaks ta siit ära, hästi kaugele ära. Ja et mitte nutta, noogutab ta ainult.

„Mattias …” Haige käsi tõuseb pea juurde. Ta võtab järsku mütsi peast ning ulatab vennale. „Võta, Mattias.”

„Mis sa nüüd … jäta.”

Mattias tõrjub segaduses käega, vaatab kiirelt Mihhaili suunas ning lõkendab korraga üleni näost.

„Võta, Mattias, ma tahan …” nõuab haige, „praegu on soe ja seal …” Aroni käsi sirutub mütsiga uuesti üle ree keskmise venna suunas. „Võta, ma palun …”

„Ma ei saa …”

Mattiase aval trotslik nägu on tõmbunud punaselaiguliseks.

„Võta, võta … ma tahtsin juba ammu,” sunnib Aron mingi kasvava õhinaga, asetab järsku mütsi lumele ree taha, ning mässides end tekki, vajub pead tagasi heites raskelt reele.

„Lähme, Matvei … kiiremini.”

Nõksatades liigub regi mööda külatänavat edasi. Mattias seisab lumel lebava mütsi ees, otsekui oleks see mingi tõke. Tõstab selle siis üles ning astub mornil ilmel teistele järele. Nii nad lähevadki küla lõpuni. Minnakse vaikides. Viimaste majade taga jäävad nad maha. Toomas kipub küll edasi, aga vanema venna järsul toonil antud käsk sunnib ta paigale. Nad jälgivad rege, mis päikesest kiiskavate lumiste väljade vahel näib korraga imepisike. Ere päike kipitab silmis. Toomas tõstab käe ning hõõrub rusikaga põski, otsekui nühiks sealt midagi maha. Ta ei taju oma tõmblevaid suunurki. Seal läheb vennas ja miski nagu rebiks end valuslõikavalt temastki lahti.

Toomale oli tundunud see lõpuna. Seal, lumisel teeotsal seistes, oli ta olnud kindel, et ei näe enam venda. Aga Aron ei surnud haiglas. Suvehakul tuli ta koju, lootusrikas ning kosunud. Nad on mind tublisti ravinud, kinnitas ta majas vilkalt ringi liikudes vendadele. Aron uskus ja nemadki uskusid uuesti. Ta laenas Antonina Mihhailovnalt hulga raamatuid ning lubas, kui Antonina Mihhailovnal on tõesti kindel soov linna tagasi sõita, taas koolmeistriameti enda õlgadele võtta. Raske oli Aronit mitte uskuda. Väsimatu, ahne innuga toimetas ta maja taga aias õunapuid istutades. Ja kui esimees kutsus teda appi kolhoosipõllule, läks ta sinnagi. Ta näis läbi-lõhki terve. Päikesest põlenud näkku ilmunud jume oli pühkinud sealt viimsed haigusemärgid. Ma elan saja-aastaseks, lubas ta Toomale naerdes, õpetan veel sinu lapsigi. Sinna heinamaale ta surigi. Keset tulipalavat tööd. Suri päikeselõõmas, ja verd, mida Aroni kurgust lahmates tuli, paistis jätkuvat lõpmatuseni. Toomas hoidis tema pead, inimesed seisid ümber ja vaikisid ning tee kohal püsis tolmupilv, milles tühjal vankril arsti järele kihutav Mihhail peksis sundides hobust. Toomas pühkis seljast kistud särgiga venna tuhkhalliks tõmbuvalt näolt higi ja mullaga segunevat verd ning töinas hirmust ja jõuetusest, et ei saa midagi muuta. Kuid ses jõuetus meeleheites turritas ka viha, leppimatus selle tundmatu vastu, mis oma halastamatuses näis tugevam kõigest. Hiljem oli tal veidi häbigi sellest, et oli tundnud ka viha.

Külast eemal, Fjoši jõe kõrgel kaldal, seisab lõhutud kellatorniga puukirik. Seisab aastaid tühjana. Viimane papp, isa Jeremei, arreteeriti aasta peale sõja lõppu tšekistide poolt ning teati rääkida, et ta lastud linnavanglas maha. Uut pappi ei tulnudki. Pole tarviski, kinnitas piirkonnavolinik Volkov, kes kandis tollal veel punaarmeelase­mundrit. „Raiped, üks kontra kõik,” deklareeris ta mahorkasegust süljelärakat maanteetolmu läkitades resoluutselt. „Jumalaga on nüüd läbi, revolutsioon keeras tal kaela kahekorra.” Talle noogutati kaasa, sest Volkovit pidi uskuma. Oli ju revolutsioon juba mõndagi imelikku korda saatnud, seades kas või sellesama külajoodikust kingsepa poja, vara isa jälgedes käima hakanud, lärmaka ja kaklushimulise Nikita Volkovi oma võimu alussambaks. Siiski, kahju oli loobuda harjunud kombest ning rahvas kogunes siia edaspidigi. Mõni salaja imesse uskudes ning uhke habemega Jeremeid viirukipanniga eest leida lootes, teised lihtsalt kohuse sunnil ning kolmandad igavusest. Siin võis lobiseda ning naaberküla rahva käest uudiseidki kuulda. Piirkonnavoliniku ähvardustele ei pööratud kaua tähelepanu. Igal pühapäeval venis see imelik protsessioon läbi küla. Töörõivad vahetatud puhaste vastu, eided mustas, mindi kiriku juurde, seisti ning arutati tõsisel moel oma asju ning mindi siis tagasi. Aga Volkov poleks olnud Volkov, kui ta asja oleks niisama jätnud. Ta kutsus endale abiks mingi asjamehe linnast. Keegi ei teadnud, millest Volkov linnamehega oli rääkinud, aga järgmisel pühapäeval seisid mõlemad kiriku juures. Linnamees pidas pika sütitava kõne, mille peale tema kõrval seisev, nagaanikabuuri näperdav piirkonnavolinik sageli veendunult pead noogutas. Linnamees oskas rääkida ning teda toetati üsna üksmeelselt. Seejärel roniti, triumfaalselt särav Volkov kõige ees, üles kirikutorni, monteeriti raske valatud malmkell oma tugedelt lahti ning kukutati kangide abil tornist alla. See kõik läks üsna lihtsalt, nagu oleks kellegi käsi kõik enne valmis seadnud. Ehk võis sedagi pidada jumala nõrkuse märgiks. Siiski, korraks hoiti hinge kinni. Ma rappus jalgade all, ning kui tolmupilv oli hajunud, vaadati jahmunult sajanditevanust raudmürakat, mis, pikk lõhe küljes, üsna ükskõikselt ja armetult lebas inimeste ees. Poolviltu kiilunud mulda, näis ta kui hirmunult haarduvat sellesse. Teravmeelitseti, paljud naersid, veidi pettunud oma kaduvate hirmude pärast. Volkov oli teinud vägiteo, pidid tunnistama nii esiridades seisvad juubeldajad kui ka taga rätiotstega silmi pühkivad naised. Volkov oli võitnud. Vanajumal ise polnud suutnud midagi nende piirkonnavoliniku vastu. Seepärast suhtuti nüüd ka üsna leplikult Volkovi käsusse lõpetada kiriku juures käimine. Mõni aeg peale seda hakkas kolhoos kasutama kirikut oma mitmesuguse liikumatu vara panipaigana. Suurte vihmadega aeti sinna vahel ka lambaid. Nii kuhjus sinna aegamisi harva tarvisminevat koli ja sõnnikut. Ainult kiriku taga olevat surnuaeda kasutati endiselt edasi. Ei saanud ju surnuid matta metsa. Ning selle vastu polnud ka piirkonnavolinikul midagi.

Matusepäeval teadis Toomas juba kindlalt, et tahab ära linna. Kõik see oli alanud juba kevadel. Antonina Mihhailovna oli sellest rääkinud temaga viimasel koolipäeval. Kõik olid juba lahkunud. Nad seisid kahekesi klassiruumis. Antonina Mihhailovna korjas laualt vihikuid kokku ning vaatas aeg-ajalt Tooma poole, keda oli palunud oodata, Toomas seisis akna juures ning kippus kogu oma olekuga välja tänavale.

„Ma sõidan ära,” ütles õpetaja järsku ning tühjendas kiirustades lauda edasi. Aga tema liigutused olid muutunud hajameelseks ning ta tegi seda pigem inertsist. Toomas ei vastanud. Ta vaatas läbi akna külatänavale, kus salguti ning lõbusalt käratsedes läksid vabanemis­rõõmus tema klassikaaslased ja kus Saška Lenkin aia varjus paberossi tõmbas. Aga küllap oli tema näos ka üllatust, sest Antonina Mihhailovna rääkis kärmelt ja otsekui vabandades edasi.

„See ei saa ju kesta igavesti, siin on väga toredad inimesed, aga lõpuks olen ma ju gümnaasiumi­õpetaja … ja ma armastan väga seda linna. Nad saadavad siia teise õpetaja. Aga sina võiksid ka tulla, tuleksid ka minuga ühes …” Õpetaja vaikis hetke. Tema hääl oli muutunud, sellesse oli ilmunud mingi abitu süüdlaslikkus. „Sa võiksid seal edasi õppida, sa pole sugugi rumal poiss.”

Õpetaja vaatas teda ning justkui ootas talt midagi. Aga ta ei näinud õpetaja nägu, kuigi teadis selle olevat alandliku oma imelikus kohmetuses. See nägu nagu pihtis talle midagi, millele Toomal ei olnud päriselt õigust. Kuid see kõik tundus poisile pigem ähmane ja kauge. Ta nägi halle, selgelt eristuvaid salke Antonina Mihhailovna tihedais juustes ning pööras pilgu kiirelt kõrvale.

„Sa pole veel mõelnud, kes sust saama peaks?” Antonina Mihhailovna hääl oli veidi ebakindel.

Ei, Toomas polnud oma viieteistkümne aastaga selles veel selgusele jõudnud. Ilmselt peegeldus vastus tema hämmeldunud vaikimises, sest õpetaja jätkas kiirustades, mõningase ärrituse ja meelepahaga, otsekui oleks kõiges midagi ebameeldivat.

„Siin pole ju midagi, aga sina pead õppima. Seal on väga head koolid. Elaksid minu ja mu õe juures. Loomulikult räägin ma ka sinu vendadega.”

Selline oli olnud jutuajamine ja õpetaja Antonina Mihhailovna polnud inimene, kes armastas midagi edasi lükata. Ta rääkis Mihhailiga juba järgmisel õhtul. Aga siin kohtas õpetaja ootamatult jäika vastupanu. Mihhail vaatas teda oma veidi pungitavate silmade raske pilguga ning sõnas õlgu kehitades järsult: „Mis vaja, õpib siingi, pole poisil sinna linna midagi asja.”

Kõik jäigi nii. Õpetaja valmistus ärasõiduks. Toomas aga uitas poistega mööda ümberkaudseid metsi ja käis naaberküla külje all jões ujumas. See oli pikk kuum suvi põlde tolmutava põuaga. Õhtuti istusid vanad külatänava äärde õueaedade vilusse tõstetud rohmakatel pinkidel, noored aga kogunesid poe taha Moissejevi Senka bajaanimängu kuulama. Toomas sõelus nende hulgas, muretu ning pruunikspõlenud. Ometi oli seeme külvatud, oli teada antud võimalusest, valikust, ning see kõik ilmutas ennast sisemuses ajuti tormleva rahutuse läbi. Ja kui ta kohtas õpetajat külavahel äsja poest ostetud suure kohvriga, tajus ta tervitusele vastates ängistust, mis oli pigem hirm millestki ilmajäämise ees. Aroni matustel rääkis ta juba ise sellest. Nad seisid valmiskaevatud haua ümber ning lasid köitega alla külapuusepa tehtud rasket, valendavat, hööveldatud laudadest kirstu. Ta hoidis köiest kinni ja, ninas niiske mulla lõhn ning hinges tohutu tühjus, mõtles sellele, et mure polnud neid lähendanud. Mis saab edasi, küsis ta juba mitmendat korda eneselt, tajudes intuitiivselt millegi lõppu, kuid suutmata mõelda sellest edasi. Ta nägi üle Mattiase õla õpetaja rühikat, hallis kleidis kogu, nägi jäigalt ja uhkelt hoidvat pead ning luges sügavat valu kahvatust, kokkupigistatud huultega näost. Antonina Mihhailovna lükkas Aroni surma tõttu ärasõidu edasi ja seisis nüüd omaette naistesalga kõrval, koos ja eemal neist üheaegselt. Ja nii, õpetajat vaadates, teadis Toomas miskipärast väga kindlalt, et tahab ära sõita. Ja kui rätikunurgaga silmi pühkivad naised ja teisedki olid juba lahkunud ning nad seisid ainult kolmekesi kobedale mullakünkale tibutavas vihmas, rääkis ta sellest uuesti.

„Mihhail, vahest peaksin ma siiski edasi õppima?” sõnas ta tasa.

„Kipud ikka linna?”

Aga see tusasel häälel antud vastus polnud kurjustav ega heakskiitev nagu niisama tusane pilkki, mis nooremat mõõtis. Rohkem ei öelnud Mihhail midagi, pööras ringi ja hakkas minema oma raskel lohiseval sammul. Surnuaia värava lähedal oli vihmast halliks pestud kodunev pink. Nad istusid sellele. Vanemad vennad suitsetasid. Mattias pistis käe oma vana kuue põue ning tõmbas välja pudeli. Ta avas selle ning ulatas vanemale vennale.

„Pole midagi parata,” ohkas Mattias, „vennas on läinud.”

Mihhail noogutas sõnatult, jõi pika lonksu ning ulatas tagasi.

„Õpetajagi ütles, et ma peaksin õppima,” alustas Toomas uuesti. Seda öelnud, mõtles ta äkki sellele, et õpetaja oli vist tahtnud temaga rääkida. Antonina Mihhailovna oli seisnud kauem kui teised, justkui midagi oodanud. Aga tema seisis vendade keskel ja siis oli õpetaja läinud.

„Ma lähen kolhoosist ära,” ütles Mattias korraga. „MTJ-is õpetatakse traktoriste välja, seal teenib rohkem kui ainult tubaka jaoks.”

„Muidugi, viina jaoks kah,” viskas Mihhail sapiselt, aga lisas samas oma tavalisel kaalutleval viisil: „Ehk see polegi paha mõte, olen ise kah silma visanud. Muidugi, ega see esimehele meeldi.”

„Seal kraabitakse ränka raha kokku,” kinnitas Mattias vanema venna ootamatust toetusest nähtavalt rõõmustades. „Neil on seal suured õigused. Olla suure riikliku tähtsusega asi, võivad võtta igalt poolt.”

„Sina võiksid kah meiega, kes neid linnaasju teab,” pöördus Mihhail noorima poole. „Ja millest sa seal elama hakkad?”

„Õpetaja ütles, et nende juurde … Ma ei taha saada traktoristiks!” Ta pahvatas selle kärsituse ja solvumisega pooleks.

Mihhail vaikis, jõi pudelist järjekordse lonksu, aga ei järgnenudki vihasööstu, mida Toomas juba pingule tõmbunult ootas.

„Neid linnamehigi nähtud.” Mihhail noogutas põlglikult. „Elu on seal hirmus kallis. Õpid küll, jah, aga mis sa siis siin tegema hakkad?”

Mõlemad vanemad vennad tunnistasid uudishimulikult noorimat. Aga Toomas kõhkles. Kindla peale oli elu linnas hirmus kallis ja uue, süveneva murega tajus ta oma värske plaani haprust. Ja muidugi, mis ta pärast siin …? Mihhail oli kindel, et ta tuleb tagasi. Ta peaks kohe midagi ütlema, midagi hästi veenvat. Võib-olla õpetajaks nagu Aron või Antonina Mihhailovna, siis saaks ka esimehelt palju kergemini loa? Aga ta pole ju kunagi tahtnud õpetajaks saada. Võib-olla siis arstiks? Talle meenus väike kiilaspäine arst rajoonist. Ka selle üle pole ta kunagi juurelnud. Siiski, seal heinamaal Aroni pead hoides ning oma jõuetusest nuttes, seal vist tahtis ta tõesti olla arst. Väga hea arst, selline, kes oleks suutnud Aroni päästa. Aga praegu polnud Toomas kindel selleski ja ta vaikis rusutult.

„No näed,” ütles Mihhail, „utsitavad, keerutavad tolmu üles ja pagevad. Aga maa, tema ei peta, mitte kunagi kohe …”

Ta ei tundnud end uues kohas kaua hästi. See kestis üle aasta, enne kui ta vähehaaval harjus. Tänavalabürintide eksitav segadus, lõputud inimhulgad, autode, troskade vool ning pöörangutel kolisevad trammid. Harjumuspärane, lähedane maagi oli siin peidetud külmraske tahutud graniidi alla. Rohkete sildade all loksus laisalt mustav vesi. Kõik see ängistas erke meeli. Ikka ja jälle põgenes ta tänavalt tollesse suurde kanaliäärsesse luksuselamusse, mida ta nüüd võis oma koduks nimetada. Luksuselamu oli maja praegu pigem küll oma ajaloo, itaalia stiili ning minevikuasukate tõttu. Lõvid ja jumalad tema seintel olid tuhmunud, pragunenud, saalid ja avarad toad olid vaheseinte abil ümber ehitatud riigikorteriteks. Õdusateks kammer­kontsertideks sobivad seinad kajasid ülemajutatud üürnike tülpinud sõimust. Jah, raske oli kohaneda. Ta ei suutnud seda linna veel kaua armastada. Ometi oli ta saanud oma tahtmist. See oli olnud pikk reis. Nad rappusid Antonina Mihhailovnaga terve päeva logisevas talupojavankris. Sellele järgnes kaks päeva ja ööd täistuubitud halvalõhnalises vagunis. Lõpuks tuligi linn. Rong peatus käratsevast inimhulgast lõhkvel jaamas ning Antonina Mihhailovna sagis meeleheites näoga perroonil edasi-tagasi, et lõpuks rõõmust ohkides ning nuttes langeda jäigaseljalise, hallineva peaga daami sülelusse. Toomas seisis eemal ning vaatas nõutult pealt. Siis andis ta kätt ning kannatas ära pika jaheda pilgu, mida kõrvalseisva Antonina Mihhailovna sõbralik naeratus ebalevalt leevendada püüdis. Temast räägiti, aga ta ise jälgis huviga valges vormipluusis miilitsat, kes päevalilleseemneid müütava vanaeidega miskipärast pahandas. Võeti troska ja nad sõitsid mööda pikki kivisillutisega kaetud tänavaid, ületasid jõe, mis andis tõmbsoontena hargnevaid kanaleid, keerasid lõpuks kaldapealsele ja olidki kohal.

Kahes suures toas valitses päevalgi mingi püsiv hämarus, mis laiadest akendest ning kellaaegadest sõltumata näis igavesti hõljuvat raskete, nikerdustega kappide, metall-lühtrite, diivanite ja tugitoolide kohal. Lugematud kujukesed, kullatud ornamentraamides pildid seintel ning nipsasjakesed ja albumid krahvinna Zosja Nikiforovna lauakesel uppusid sellesse hämarusse. Kõrgilt ja rahulolevalt liikus krahvinna oma asjade keskel. Kuna kuulumine sellesse perekonda lisas kahtlematult ka kohustusi, siis võttis igavlev Zosja Nikiforovna vanema õe loomuliku õigusega nooruki käekäigu enda hooleks. Rangelt ja resoluutselt jälgis ta poisi iga sammu, õpetas ja parandas. Toomale peeti pikki loenguid tuntud suguvõsade ajaloost. Ajaloos erinesid Zosja Nikiforovna vaated käibivatest üsna põhjalikult. Tema resoluutsus oli kõigutamatu. „Varem arvati nii” kõlas seejuures viimse argumendina vaidlust välistavalt. Antonina Mihhailovna vaidles vahel poolõele nõrgalt vastu. „Peab olema siiski õiglane, Zosja,” protesteeris ta leebelt, „paljud asjad, mis nad tahavad, polegi ju pahad, paljud elasid siis halvasti, nüüd on neil siiski kergem.” — „Aga sa ju tead, mis nad tegid siin oma revolutsiooni ajal, kas võib inimest sellepärast tappa, et ta paremini riides on ja vabrikus ei tööta?” tõrjus vanem õde leppimatult. „Ja kuidas võib saavutada head vägivalla ja ebaõiglusega?”

Raske oli vaielda Zosja Nikiforovnaga.

Peagi märkas Toomas õpetaja juures järjest enam ilmnevat muutust. Linna naasnud Antonina Mihhailovna oli justkui teine inimene. Kaotanud oma väärika ja iseteadva tarmu, allus ta kõiges vanemale õele. Zosja Nikiforovna nõudel rääkisid nad toas omavahel prantsuse keeles. Zosja Nikiforovna püüdis seda teha ühisköögiski, mida ta nimetas omavahel uue aja põrgulikuks sünnitiseks ning kus viibides ta kunagise ilu riismetes nägu võttis alati ränga ülekohtu all kannataja valus-tõrjuva ilme. Keeletunnid köögis lõppesid aga üsna kähku. Kogukas depoovalvurist naaber Mosja võttis nad läbi. „Vene keel neile ei sobi, inimese keel on neile prosta, vereimejad sihukesed,” kuulutas ta köögis. Teda, Mosjat, vihati, aga kardeti veelgi enam. Korra Toomaga kahekesi köögis olles astus ta poisi juurde ning tegi teda vidukil silmadega kavalalt vaadates juttu.

„Tirisid su siia ennast orjama, mis? Pursuid mis pursuid, kus küll võimude silmad on? Keel kah pursuide oma. Aga sina ära lase endale liiga teha, ütle mulle ja mina poetan jälle seal sõnakese, kus vaja.”

Kõik naabrid polnud Mosja-taolised. Tisler Fomin, kes oli ise maalt pärit ja töötas mööblivabrikus, kutsus Toomast vahel enda juurde teed jooma, et siis arutada külaasju. Veel liikus köögis maja endine kojamees Karpov, alailma purjus, kes vahel eriti hoos olles tikkus jultunult muiates naisi näpistama. Jah, naabreid oli mitmesuguseid. Kuid kõige paremini sai Toomas läbi Vitali Zoriniga. Too uje heledapäine noormees töötas kuskil kontoris, kuid paberitöö ei seganud sugugi tema meeletut kiindumust autodesse. Tal oli tõeline kogu väljalõigatud piltidest ning kuskilt hangitud kataloogidest, ta võis une pealt nimetada ükskõik mis automargi tehnilised andmed. Ükskord sügisel viis ta Tooma õuel olevasse vanasse kuuri, avas raske tabalukuga ukse ning näitas võidukal ilmel ridamisi vastu puuseina laotud terasplekivirna ning põrandale kuhjatud, roostest hoolikalt puhastatud, tuhmhallilt läiklevaid agregaate. Neist mahakantud ja ainult Zorinile teada olevate salanõksudega muretsetud autovraki­osadest pidi ehitatama uus, parimate tehniliste omadustega auto. Zorini sarnakas heasüdamlik nägu särasõnnest oma tulevikuplaanidest rääkides. Kord, jah, võib-olla üsna pea, saab siin kuuris midagi valmis ja Toomas on kahtlemata esimeste proovijate hulgas. Loomulikult tõotas Toomas igakülgset abi ning lubas läbi lugeda isegi mahuka, rebenenud lehtedega autoõpiku. See oli kevadel, tema teisel Leningradi-aastal, mil lehed ja raadio rääkisid Hispaanias kestvast sõjast ning tema oli lõpetamas kooli. Autoõpik jäigi kooli tõttu lugemata. Ta unustas selle nagu palju muudki uute sündmuste tulvas. Alles aastaid hiljem, neljakümne esimese aasta raskel sügisel, kui rindele ruttav, järsult vananenud näoga Vitali Zorin, kes oli vahepeal kolinud mujale, ta üles otsis ning õue vana kuuri juurde viis, meenus talle kõik. Jah, muidugi, ta hoiab silma peal ja valvab, et edaspidi üheskoos peale sõda … kinnitas ta võõrastust alla surudes. Kõik oli kuidagi liiga kauge ja lõppenud.

Aeg oli lõpuks teinud oma töö, ta oli linnaga kodunenud. Harvad kirjad Mihhaililt ning üksikud paberrahad selles olid kaotanud rahutust tekitava jõu. Enam ei otsinud ta kirja seltsis üksindust, ei hulkunud ümbrikut pihku pigistades piki kanaliäärseid tänavaid ega vaadanud sildadelt tusaselt vette. Ta luges nüüd kirjad oma laua taga läbi ning pani lihtsalt sahtlisse teiste kõrvale. Ta tundis ennast nüüd kindlalt. Tema hooleks oli endiselt kütta ahjud, aga koristas ta nüüd ainult oma tuba. Jaa, ta oli juba mõnda aega toaomanik. Antonina Mihhailovna oli kolinud lõplikult õe seltsi. Oli teinud seda Zosja hoiatustest hoolimata, kes torises, et nad nii lõpuks päriselt välja aetakse. Ainult õhtuti tavatses Antonina Mihhailovna seada end mugavalt tugitooli Tooma selja taha, veetes aega lugemise või heegeldustööga. Halle hõbeniite oli hulgaliselt juurde siginenud ning raske oli Antonina Mihhailovnat pidada nooremaks õest, kes oli temast ometi tervelt seitse aastat vanem.

Esimene aasta koolis oli Toomal olnud üsna raske ning Antonina Mihhailovna abistas teda, istudes tihti tema kõrval südaööni. Need pikad õhtud olid omamoodi imelikult head, aga sellest ei räägitud kunagi. Õhtuti jõid nad Zosja Nikiforovna juures portselantassidest teed, sest Zosja Nikiforovna ei kavatsenud samuti taluda üksindust; miks oli ta siis lõppude lõpuks õe enda juurde kutsunud? Aeg oli korrastanud nende omavahelised suhted ning nad olid üksteisega juba üsnagi harjunud. Aga kolmekümne seitsmenda aasta suvi tundus pööravat kõik pea peale. Äkitselt tekkisid tülid, peeti omavahel vimma ning vaikiti päevade kaupa. Ja põhjust õieti ei olnudki. Igatahes näis see esmapilgul täiesti absurdsena. Toomas lõpetas kooli ning andis mingi tuhina ajel oma paberid sisse meditsiini­instituuti. Ta tegi seda pikemalt kaalumata, kiirustades ja kellegagi nõu pidamata. Muidugi tahtis ta saada arstiks. Aga see veendumus polnud kestnud kuigi kaua, vaid oli väldanud niivõrd lühikest aega, et õekesedki midagi aimata ei osanud. Esialgu ta sellele isegi ei mõelnud. Ta astus rahulolevalt alla instituudi laiast kivitrepist ning uitas tundide kaupa mööda päikesest kõrbevaid tänavaid. Hing pakitses ülemeelikust uhkusest. Muidugi oli ta teinud võrratu teo, oma parima valiku. Ta korjas tänavalt kivikesi ning hüpitas neid peopesal, vilistas pähetulnud meloodiaid ning püüdis naljakaid samme tehes üle hüpata oma varjust. Aga juba kodu poole sammudes sigines hinge kõhklus koos ebamäärase süütundega.

„Oli siis sellega tõesti nii kiire?” päris Antonina Mihhailovna talle võileibade kõrvale teed kallates. Istus siis ise kuidagi väsinult talle vastu. Toomas tajus õpetaja hääles etteheidet ning kummardus sügavamale laua kohale — varjamaks näole siginenud õhetust. Muidugi oli tal aega. Järjest selgemini tajus ta, et oli teinud mingi vea.

„Kunas sisseastumis­eksamid hakkavad?” tahtis Antonina Mihhailovna teada. Õpetaja näo kunagised peened jooned olid kadumas lõtvade kurdude alla. Ta istus, veidi vimmas, toolil. Sügav sametpruun silmades oli luitunud, pleekinud liivakarvaliseks. Jah, alatasa tursunud laugude alt vaatasid Toomast tuhmid ja nukrad vanainiimesesilmad. Aga praegu peegeldus neis solvumus.

„Sisseastumis­eksamid?” Toomas kõhkles hetke, aga tunnistas siis ausalt: „Augusti esimesel nädalal.”

„No näed, terve kuu veel …”

Antonina Mihhailovna ohkas ning vangutas pead.

„Aga sinna tuuakse iga päev avaldusi,” püüdis Toomas end kohmakalt kaitsta. Tal oli millegipärast praegu raske vaadata oma endist õpetajat. Milleski oli see naine talle lähedaseks saanud. Lähedasemaks kui lihased vennad. Aga viimasel ajal oli sellesse tundesse segunenud ka ängistust. Õpetaja kiire vananemine kohutas teda.

„Aga mina lootsin ikka, et tahad õpetajaks,” sõnas Antonina Mihhailovna tasa ning tema alandlikus, juba leppinud hääles väljendus pettumus. „Sinu vend oli väga hea õpetaja.”

Jah, Antonina Mihhailovna oli pettunud. Ta oli andnud suure tüki oma elust selle pooleldi veel poisikese tarvis. Annaks veelgi, rohkemgi, kõhklemata hetkegi. Ent kui me toetame elu, olgu tema viljades ka veidi meie unistusi. Muidugi on ka arsti kutse midagi. Aga kas saab olla õilsamat tööd kui see, mis kujundab inimese hinge? Selles poisis on liigset tormakust ning tas näib puuduvat venna sügav andumus, kuid siiski …

Eluvõõras, aastate vältel oma unistusi hellitanud Antonina Mihhailovna tundis end paljaksröövituna. Lootuste soojendav lehekuhi ta pealt oli elusügise tuultest järsku minema kantud ning lähenev vanadus sosistas kõrva, et see, mis tuleb, on hirmsam. Ta kaitses end jäiga mõistmatusega, mis kohmakas esituses näis peaaegu vaenulikkusena. Ja ometi, kui Antonina Mihhailovna suutis peita oma keerukad tunded suures osas iseenesesse, siis vanem õde Zosja Nikiforovna ei raisanud selleks kübetki jõudu. Tema kõhnas kehas paistsid veel edukalt püsivat tugevad kired. Ta tuhises raevukalt korteris ringi, näis täitvat üheaegselt mõlemat tuba.

„Arstiks,” kordas ta põlglikult, „see härra siin tahab saada arstiks? Kas kuulsid, Antonina Mihhailovna? Ma olen kindel, et sina sellest midagi ei teadnud.”

Zosja Nikiforovna hallid lokid vabisesid võidukalt. Ta oskas irooniliselt naeratada, kitsad huuled kokku surutud, ning tegi seda väga mõjukalt.

„Tema teeb siin mis tahab ja meie ei loe talle mitte põrmugi! Varsti pole meid üldsegi siia tarvis. Varsti oleme, kaks vanamutti, talle lihtsalt tüliks …”

„Jäta, Zosja, palun sind … väga hea, et arstiks.”

Antonina Mihhailovna vaatas paluvalt üle laua Tooma suunas ning naeratas vabandavalt. See naeratus hävitas noormehes pead tõstnud tõrksuse ning jäi ainult häbi. Aga selles häbis oli ka mingi hämmingu maik.

Ühiselamus on hea, isegi põnev. Selja taga viis korratult ülestehtud raudvoodit, istub Toomas noaga kriibitud laua taga, millel vedelevad pesemata teeklaasid, ning kirjutab kirja. Ta käib siin nüüd sageli. Genrihh Levin, kellega ta oli teinud eksamiärevusest sumisevas koridoris oma esimest suitsu, kutsus ta kaasa ning ta tunneb end siin hästi. Enam ei häiri siin-seal vedelevad kingad ning higilõhnalised sokid, ei häiri määrdunud voodipesu, rasvaplekkidega õpikud ega see räpane laudki. Selles minnalaskmises on tema jaoks eelkõige vabaduse hõngu. Tule vaata, kuidas elab valgust nõudlev proletariaat, oli Levin teda kutsunud ja tema oli tulnud selle tõmmu laiaõlgse noormehe järel, kelle säravvalgete hammaste naeratav optimism näis läbi murdvat kõikjalt. Siin tuldi ja mindi, söödi, magati ja õpiti teistest välja tegemata, aga ometi kuidagi koos. Kellelgi polnud kellegagi asja, aga ometi oldi läbilõhki seltsimehed.

… Viimane eksam läks kah hästi, seega olen nüüd esimese kursuse üliõpilane. Kõik ütlevad, et Leningradi I Meditsiini­instituut ongi kõige parem …

Ta lisab veel midagi ja siis võib lõpetada. Mudides sulepead, kogub ta mõtteid. Tema selja taga pakib tütarlapselikult õrnvalge naha ja punakate turris juustega noormees oma kohvrit. Noormeest kutsutakse Grišaks. Ta on pärit Pihkvast. Teisel eksamil kukkus ta läbi ja valmistub nüüd ära sõitma. Tal on tublisti raamatuid ning need teevad talle muret. Ta tõstab need pungil kohvrist välja ning asetab kõhklevalt voodile. Milleks viia neid tagasi, milleks talle enam need raamatud?

„Kuule, ehk ostad ära, mis?” pöördub ta korraga seinaäärsel voodil kõhuli õppiva madrusesärgis noormehe poole. Ta silitab käega justkui kahjutundes tüsedaid köiteid ning tema pehmete joontega näkku ilmub ärev ootus.

„Asja mul raha raisata.”

Madrusesärgis noormees heidab segajale murelikult kokkuveetud tihedate kulmude alt tõrjuva pilgu ning loeb keskendunult edasi. Madrus on omamoodi kuulus nende hulgas. Tal on juba austav hüüdnimigi — Kirurg. Ta tahabki saada kirurgiks nagu Toomaski. Küllap ta närib end neist raamatutest läbi ja peagi hakkab meremehebušlati asemel katma ta õlgu valge arstikittel.

Nad olid ühel õhtul kolmekesi pikalt rääkinud, ja ühtmoodi kergesti nii ägestuv kui ka rõõmustav Stefan jutustas õhinal, kuidas ta taskunoa abil oli eemaldanud sõbral õlast mürsukillu:

„… Viisime vabariigile lennukeid, seisime sadamas ja tema, fašist, tõmbas tule peale. Põrutas, raisk, täpselt keset tekki. Kahel võttis kohe hinge, aga sõbral siia õlga. Arsti muidugi polnud, neil seal kaldal kah tohuvabohu. Noh, tarvis kohe välja sõita. Kuni tagasi oleks jõudnud, oleks käsi kindla peale läinud. Semjon, sõber, siis ütleski, et võtku ma välja. Mul tugev süda sees ja hea nuga kah. Mul oli sihuke soome puss, nikerdasin neile malendeid välja. Nojah, aga malendid on üks asi, sõbra käsi ikka sõbra käsi. Vingerdasin, mis jõudsin, ei tee ja kõik, pattu hingele ei võta. Aga kui tulime öösel, käisid kõik juba peale. Kapten, kontra, kutsus siis hommikul oma juurde ja ütles, olgu olla. Oli meil sihuke imelik vana, ütles, et see pole midagi, olla ise kah sünnituse vastu võtnud. Nojah, aga eided on teine leem, teevad seda ju ise, muudkui passi ainult peale. Vingerdasin, et nii ja naa, aga lõpp. Vana käratas peale. Ta ise tuli ka, käskis, et kuum vesi ja kõik olgu olla. Niikui sünnituseks sättis, roostes ankrukett sihuke. Tuligi võtta. Kaks hoidsid kinni, surusin hambad kokku ja tegin ära. Hiljem, kui vana oli nõudnud velskri peale, tuldi ikka minu juurde. Mõtlesingi siis, et kui sõelapõhjaks ei lasta ja maha saan, põrutan otse kirurgiks …”

Muidugi oli madrus Stefan neist kõige andekam, aga esimesel eksamil pidi ta äärepealt läbi kukkuma. Kukkuski juba läbi, aga ei läinud välja. Oli vahtinud kogu komisjoniga tõtt, endal ilme nii ähvardav, et mõni komisjoniliige hakanudki ebalema.

„Kahju küll, noormees, aga selliste teadmistega on teid võimatu vastu võtta,” oli komisjoni esimees, kuulus professor, talle kuivalt teatanud, et asja lõpetada. Aga Stefan istus nagu naelutatult ja ütles, et tema tuli siia kirurgiks saama ning õppida jõuab ta küll. Ta ei kavatsevat enne magadagi, kuni kõik peas, mis tarvis. Võib olla viis ööd järjest üleval ja ei midagi. Tulgu professor ja kontrolligu ise. Professor vangutanud küll pead, aga küsinud lõpuks siiski edasi, ja lõpuks saigi Stefan läbi. Mitmed olid näinud seda pealt ja lugu lisas Stefanile veelgi kuulsust juurde. Nii tulebki neile panna, kiitles Stefan teiste ees. Professorid on teadagi mis tõust, aga proletariaat oma teele jalga ette panna ei lase.

Seevastu Levin tegi kõik eksamid komistamata ära. Meil on see perekonna asi, seletas ta teistele enesekindlalt. Vana oli Samaaras arst, tegi põrandaalustega kaastööd ja saadeti Baikali taha, on praegugi seal kõva käsi …

Toomas tunneb uhkust oma valiku üle. Ja vennadki peavad osa saama. Kulme kibrutades kummardub ta uuesti kirja kohale.

… Paljud töötavad siin juba õpinguajal haiglates. Mulle lubati ka. Ehk saab siis kuidagi hakkama. Ja see on hea, et Mattias enam ei joo nii palju. Hiljuti oli Aroni sünnipäev. Mina ja Antonina Mihhailovna mõtleme sageli tema peale. On tema haud ikka korras? …

Nii, nüüd peaks aitama. Toomas on rahul. Ta murrab kirja kokku ja topib ümbrikusse. Samal hetkel paiskub uks prahvatades lahti. Õlg ees, astub sisse Levin. Kaenla all hoiab ta mingit pulstunud karvaga kutsikat. Ta astub toa keskele, vaatab muiates enda ümber ja laseb kutsika põrandale. Annab siis loomale jalaninaga julgustava müksu.

„Niuksus sillal sellise enesetapja näoga, viskasin ühe baranka, kugistas alla ja maha ei jäänud. Andke talle süüa.”

Ning juba uue murega uurib Levin kella randmel.

„Aitab logelemisest, puupead!” käratab ta lärmaka sõbralikkusega. „Kes tuleb vutti vaatama? „Trud” ja Moskva „Dünamo” omavahel. Madin on kindel. Viiendast lähevad kõik.”

Madrus võitleb endaga, virutab siis raamatu kinni ning tõuseb ägedalt. End juba valmis seades vaatab ta kõhklevalt raamatut.

„Ega see kaua kesta?” pärib ta murelikult.

„Paar tühipaljast tunnikest. Mis sa muretsed, Kirurg, nad on endale juba selgeks teinud, et sind ei saa instituudist puksiirigagi välja. Need vennikesed seal komisjonis teavad väga hästi, mis asi on klassiviha.”

Levin räägib vahel nii, et temast on raske aru saada, mõtleb ta tõsiselt või heidab lihtsalt nalja. Kuid samas ei lase tema nakkav rõõmsameelsus ühelgi solvumisel kesta kuigi kaua.

„Toomas, tule kah, ja sina, Griša, küll jõuad pakkida! Nüüd aega küll, instituut juba seljataga.”

Levin naerab laginal oma nalja. Griša ajab end kohvri kohal sirgu ning temagi nägu kisub püüdlikult irvele.

„Tühja kah, lähen sõjakooli, vanal on tutvusi laialt.”

Ta haarab uuesti voodilt raamatuid ning näitab neid teistele. „Jumala eest, kes tahab? Annan imeodavalt. Sihukesi kuskilt ei saa. Vana ostis ühelt juudilt, maksis ränka hinda.”

Levin astub lõbusalt voodi juurde.

„Näita siis oma aardeid.” Ta uurib asjalikult raamatuid, noogutab tunnustavalt peaga. „Ohoo, Pirogovi „Välikirurgia”, Hirschi „Anatoomia” kah. Su vana on targa juudiga kokku juhtunud. Ja hirmus häda pidi sel juudil ka käes olema, sellistest raamatutest ei loobuta kergelt.”

„Neid rojusid pigistati meie kandis üsna kõvasti, aga minu vana on seal kõva ülemus. Aga muidugi ta maksis ka. Vana ütleb, et ei võta neilt raiskadelt midagi ilma, mis sest, et nagunii kokku varastatud.” Griša kihistab naerda. „Minu vana ajab raudset joont.”

„Kujutan ette seda „raudset joont” ja maksmist kah. Tegelikult on see vanakraam, meil seisavad sihukesed ammuilma kodus riiulil.”

Levin kehitab põlglikult õlgu, kükitab maha ning sasib sõrmedega kutsikal kuklakarvu. Aga madrus Stefan ja Toomaski astuvad nüüd voodile lähemale. Küllap Levin juba teab. Nad pööravad läikivaid, operatsiooni­tehnikat illustreerivaid lehti ning Toomas tajub kõrvalseisva Stefani ärevat hingamist.

„Palju tahad, ah?” pärib madrus veidi kähiseva häälega.

Griša rahumeelsele albiinonäole ilmub kaval naeratus. „Paps maksis ränka hinda … pistab lärmama nagunii, kui ma ära annan.”

„Anna niisama,” soovitab Levin ning uurib uuesti kella. „Mis sul neist enam, lähed nagunii oma tehasesse tagasi. Tehke ruttu!”

„Sina, Levin, tahad, jah, kõike ilma …” Griša kollakad silmad püsivad valvsalt madruse ning Tooma pihku rännanud raamatuil. „Noh, saja eest võiks küll,” arvab ta kõheldes, „saja eest annan kõik, jah.”

„Sada rubla?” Endise madruse ilmesse sigineb põlgus ja umbusk. „Kust ma võtan sada rubla, neetud pursui sihuke?” Ta paneb raamatu vastumeelselt voodile tagasi. „Et nad sul kõri kinni kiiluks … lähme … kuradile, vereimeja sihuke …”

„Toomas, tule kah,” kutsub Levin sõpra.

Toomaski on pannud raamatud tagasi. Temalgi pole seda raha, pole kunagi olnud. Aga silmad püsivad visalt voodil. Ta raputab pead, ikka veel mõeldes. Neid raamatuid tahaks ta iga hinna eest.

„Noh, võtad?” pärib uuesti murelikuks tõmbunud Griša. Asi paistab nurjuvat. Nad on jäänud tuppa kahekesi. Äsja suleti uks kahe jalgpallihaige taga. „Olgu, kaheksakümmend,” laseb Griša suuremeelselt alla.

„Mul pole seda raha,” tunnistab Toomas täis siirast kahjutunnet.

Aga Griša ei taha kuidagi loobuda oma ettevõtmisest. Kollased kavalad silmad takseerivad hindavalt teise võimalusi ning peatuvad lõpuks hõbehallil käekellal. Kell ongi hõbedast kapsliga, mitte küll enam päris uus, aga hästi hoitud, väärtuslik oma Šveitsi päritolu tõttu.

„Näita, ma vaatan …”

Toomas ulatab vastumeelselt kella. See on õekeste ühine kingitus kooli lõpetamise puhul. Kindlasti ei tohiks ta seda anda.

„Noh, kui just selle vastu …” arutleb teine teeseldud ükskõiksusega. „Olgu, olen nõus …” Ning varjamata rahulolu, silmitseb Griša kella oma peos.

Toomas kõhkleb. Õed märkavad seda kindlasti kohe. Aga pilk leiab samas uuesti ihaldatud raamatud. Pealegi, see on tema oma, tal peaks olema ka õigus oma äranägemise järgi … Ta vajab ju väga neid raamatuid. Ning kripeldava süütundega annabki ta oma nõusoleku.

Aga kella kadumist Tooma randmelt ei märgatud kohe. Selleks polnud lihtsalt mahti. Nimelt oli toimunud see, mida keegi enam ennustadagi poleks söandanud. Nende hämarasse vaiksesse korterisse oli ilmunud võõras. Jaa, Antonina Mihhailovnale oli tekkinud austaja. Grigori Semjonõtš oli mereväeohvitser, esimese järgu kapten. Tuttavaks olid nad saanud üpris tavalisel viisil. Erinevalt oma õest, kes ainult lühikest aega oli proovinud mingit ametit ühes kaubandus­organisatsioonis ning edaspidi teeninud elatist vanade perekonnaehete ning kunstilembese vanaisa kogutud maalide müügist, asus Antonina Mihhailovna kohe Leningradi naasnuna otsima töökohta. Töötanud esialgu töölis­fakulteedis, võttis ta peagi vastu pakkumise sekretärikohale mereväestaabis. Palk oli küll märksa parem, aga töö kestis sageli hilisõhtuni. Hiljem selgus, et Grigori Semjonõtš oli saatnud teda vastupuiklemisest hoolimata mõned õhtud koju. Siis aga juhtus nii, et sügisvihmade ajal Antonina Mihhailovna külmetus ning puudus kõrge palaviku tõttu nädal aega töölt. Grigori Semjonõtš ilmus haiguse teisel päeval, astus korraks lihtsalt õhtul sisse. Ei võtnud sinelitki seljast. Küsis haige järele, karmil näol vali, peaaegu kuri ilme, ning lahkus samas, jättes endast põrandale vihmaveeloigu, mida hämmeldunud Zosja Nikiforovna torisedes koristama asus. Loomulikult võttis vanem õde noorema korralikult ette, aga Antonina Mihhailovna eitas juhtunu tähtsust harukordse meelekindlusega.