Отрывок из книги
Kui päris aus olla, siis sündis see raamat suure pealekäimise tagajärjel ja vaata et sunniviisil. Kõikvõimalikest kirjastustest muudkui helistati ja nõuti mälestusi – kõik ju kirjutavad, aga keegi neist ei ole Raekoja platsil sittunud nagu sina ja kindlasti on sul sarnaseid meenutusi kuhjaga. Püüdsin neid eemale peletada ausa ülestunnistusega, et ma ei ole Raekoja platsil ega üldse mingis avalikus kohas oma asja õiendanud, et ma mõtlesin selle loo välja juba keskkooli ajal eesmärgiga uurida, kuidas kuulujutt levib, et mälestusi võib kirjutada see, kellel on mingi eluperiood lõpetatud – näiteks jalgpalluril aktiivne vutt või rokkaril joomine – ja ütlesin lõpuks ka otse välja, et ma olen laisk inimene ja lihtsalt ei viitsi kirjutada. Ei aidanud! Lubati kohale saata diktofoni-inimene, kes mu jutu üksiti pärast maha kirjutaks, lubati mul hiljem kogu tekst üle vaadata ja parandusi teha ning lubati ka piiramatus koguses mootsartit (“veini ja viina voolaku jõena”), ähmases lootuses, et äkki ma seal raekoja ees siiski... Viimaks hakkasin andma umbmääraseid lubadusi, mis mind otseselt millekski ei kohustanud, kuid peletasid tüütud toimetajad mõneks ajaks eemale.
Siis aga tehti meie aias jaanituld ja pidul oli ka ülevalt naabrite sõber Janari, kes oli nagu minu kiuste äsja uue kirjastuse loonud, kuigi plaat oli ikka vana: Raekoja plats, diktofon, viinad... Vahe oli ainult selles, et Janari lubas avanssi maksta ja minul oli parajasti hädasti raha tarvis. Niisiis, häbi öelda, müüsin ennast lihtviisiliselt maha. Südametunnistuse rahustamiseks tuli endale mingigi õigustus leida, ja ma leidsingi. Hakkasin mõtlema, et neljakümnenda sünnipäeva puhul korraldasin Illegaardi kohvikus näituse “Minu ja minu sõprade asjad”, mis on nüüdseks unustusehõlma vajunud, ja viiekümnenda sünnipäeva puhul Vanemuise kontserdimajas kontserdi, mis jäi tehnilise apsu pärast isegi linti võtmata. Nüüd saan viiekümne viieseks ja sel puhul võiks ju raamat olla, sest raamat jääb kusagil ikka alles, näiteks Ameerika Ühendriikide Kongressi raamatukogus, kus on tallel isegi kõik Harju Elu numbrid. Ja raamat on ka pärisasi, mitte lihtsalt säilitusüksus; raamat on nagu väike nurgapealne pood, kus müüja tervitab sind mitte ainult viisakusest, vaid et ta sind tunneb, erinevalt supermarketist, mida võib võrrelda internetiga, kust saab küll kõik kätte, aga ilma selle sooja äratundva naeratuseta.
.....
Aga kallile laulmise õpetaja Pihtjele üks ülestunnistus. Kui te leidsite enne tundi Saue kooli saalis klaverikaane alt ühe punase lõhnaõlikarbi, milles oli paarisõnaline kirjake, mis lõppes sõnadega “Häil Hitler” ja mille alla oli kirjutatud “Köbels”, siis selle peitsin sinna mina!
MA OLEN VÄIKE DEADLANE,
.....
