Отрывок из книги
Olin üleval enne kõiki teisi, enne linde, enne päikesetõusu. Jõin kohvi, sõin kiiruga viilu röstsaia, tõmbasin šortsid jalga ja dressipluusi selga ning sidusin kinni oma roheliste jooksukingade paelad. Seejärel lipsasin vaikselt tagauksest välja.
Sirutasin sääri, põlvekõõluseid, alaselga ning oietasin, tehes esimesi vaevalisi samme mööda jahedat maanteed, otse tihedasse uttu. Miks on algus ikka nii raske?
.....
Järgmisel hommikul sidusin jooksukingade paelad kinni ja sörkisin Tsukijisse, maailma suurimale kalaturule. See oli jälle üks Tōshō, ainult et aktsiate asemel olid siin krevetid. Vaatasin, kuidas vanad kalurid laotasid saagi puidust vankritele ja tingisid vintskenäoliste kaupmeestega. Tol õhtul sõitsin bussiga järvede piirkonda Hakone mäestiku põhjaosas, paika, mis on inspireerinud paljusid suurepäraseid zen-luuletajaid. Sa ei saa rännata mööda rada enne, kui oled ise saanud rajaks, ütles Buddha, ning täis aukartust seisin raja ees, mis lookles peegelsiledate järvede juurest pilvest ümbritsetud Fuji mäe juurde; see oli täiuslik lumise tipuga kolmnurk, mis tundus mulle täpselt nagu kodune Mount Hood. Jaapanlased usuvad, et ronimine Fuji mäe otsa on müstiline kogemus, rituaalne pühitsustoiming, ja mul tekkis ületamatu soov üles ronida, sealsamas paigas. Tahtsin tõusta pilvedesse. Otsustasin siiski oodata. Tulla tagasi siis, kui mul on, mida tähistada.
Läksin tagasi Tokyosse ja tutvustasin ennast Importeri toimetuses. Kaks kohalviibivat endist sõdurit, jämeda kaelaga, jõulised, väga hõivatud, nägid välja, nagu kavatseksid mulle segamise ja nende aja raiskamise eest sealsamas kere peale anda. Kuid mõne minuti jooksul nende räme välisilme leebus ja tegelikult olid nad soojad, sõbralikud, ning tundsid rõõmu kodumailt saabunud külalise üle. Rääkisime enamasti spordist. Suudad sa uskuda, et Yankees võitis jälle? Kuidas selle Willie Maysiga on? Temast paremat pole. Just nii, paremat pole.
.....
