2012. aastal tähistas Rolling Stones oma viiekümnendat sünnipäeva. Bändi lugu – komeedina kiire tipputõus, Jaggeri-Richardsi kohtuasjad, Marianne Faithfulli ja Brian Jonesi ümber lahvatanud skandaalid, kurikuulus Altamonti kontsert, teedrajavad hitid – kujutab endast üht popkultuuri suurimat legendi ja kandvaimat nurgakivi. Ent sellinegi lugu – selline lugu iseäranis – vajab täpset ja kindlat biograafikätt. Tänu Philip Normani põhjalikule uurimistööle ning muusikute usaldusele ja koostööle on see täiendatud väljaanne vaieldamatult parim Rolling Stonesist kirjutatud raamat. Siin on detaile maha vaikimata kirjeldatud bändi kuulsaimate albumite salvestamist, märgilise tähendusega lavaesinemisi ja loometülisid, aga ka bändiliikmete kirevat eraelu ja nende tõusu äärelinna pennitutest lõngustest multimiljonäridest mõisaisandaiks ja rantjeedeks. See on lugu kuulsusest ja rahast, narkootikumidest ja seksist, pummeldamisest ja pillerkaarist ehk kõigi aegade suurimast rokkbändist.
Оглавление
Philip Norman. Rolling Stones
EESSÕNA
ESIMENE OSA
1 „RIHM MIND POISINA UTSITAS TAGANT”
2 „JA RAHVAS MÖLLAS …”
3 „COME ON, MINA OLEN SINU JA SINA OLED MINU”
4 „LÕIGAKE OMA ROLLINGUD BIITLITEKS”
TEINE OSA
5 „MINU KLIENDIL EI OLE KIRPE”
6 „KÕIGIL ON MIDAGI VARJATA”
7 „KÕIK ON MINU TEHA. MUUTUS ON KÄES …”
8 „OSCAR WILDE’I VIGA”
9 „ŠOKOLAADIBATOON TÄIDAB SELLE AUGU”
KOLMAS OSA
10 „LAULAME KOOS – VAATAME, MIS SAAB”
11 „TÄNAVAVÕITLEJALE POLE KOHTA …”
12 „ON ELUUNEST TEMA VABANENUD VAID”
13 „SUUDLEME TEID … HEAD ÕHTUT …”
14 „ROLLINGUD ARMASTAVAD KOHUTAVALT PRANTSUSMAAD”
15 „SININE JA MUST”
16 „OLGU JUMALA VÄGI ROLLING STONESIGA”
17 „JÄRGI JÄI NEID NELI”
18 „MÕNED TÜDRUKUD SÜNNITAVAD MULLE LAPSI”
JÄRELSÕNA
TÄNUSÕNAD
Отрывок из книги
Hakkasin selle raamatu tarbeks uurimistööd tegema 1981. aastal, kohe pärast seda, kui oli ilmunud mu Beatlesi biograafia „Shout!”. Ma polnud Rolling Stonesi kunagi suuremat imetlenud, õigupoolest otse vastupidi, ent biitlite kroonikat kirja pannes olin näinud, kui tihedalt on kahe bändi lugu põimunud, ning nii tundus loogiline minna pärast liverpoollastega lõpetamist edasi londonlastega.
Olin intervjueerinud Rolling Stonesi ainult korra 1965. aastal, kui mina töötasin Kirde-Inglismaal väikses õhtulehes ja nemad esinesid Stocktonon-Teesi kinos. See oli vahetult pärast „Satisfactionit”, bänd oli jõudnud Suurbritannias oma kurikuulsuse tippu, nii et ootasin kohtuvat jõnkade neandertallastega, kuid nad olid isegi minusuguse provintsliku tühisusega äärmiselt kenad. Vestlesin külmal lavatagusel trepil istudes Mick Jaggeriga (tal oli seljas paks valge kampsun ja ta rüüpas Pepsi-Colat – olid vast ajad!), hiljem aga juba terve bändiga nende riietusruumis.
.....
Enne kui Alexis Korner ja ta naine Bobbie end oma Bayswateris Moscow Roadil asuvas korteris magama asutasid, jälgisid nad hoolega, et köögiaken jääks pisut paokile. Akna all oli suur laud, millest üle rullides sai hiline või ootamatu külaline tuppa pugeda. Kui Alexis ja Bobbie siis järgmisel hommikul ärkasid, võisid nad näha nelja-viit magavat kuju, kes olid end sõbralikult laua alla mahutanud, mõni vastu pliidijalga, teine Korneri kasside sööginõude vahel.
Need magajad olid tuuritavad Ameerika bluusmuusikud, kellele Alexis ja Bobbie Korner pakkusid sel kummalisel maal paopaika ja külalislahkust. Dartfordist kõigest kolmekümne kilomeetri kaugusel Bayswateri köögikeses võisid istuda Big Bill Broonzy, Muddy Waters, T-Bone Walker – kitarrihiiud, keda Mick Jagger ja Keith Richards nägid oma kujutluspiltides nii sageli mängimas tuulises ja karmis Chicagos –, süües lõunaosariikide moodi hautatud seajalga, mida Bobbie Korner oli õppinud valmistama.
