Отрывок из книги
Andrée Gayaudonile
on rohkem päris kui teised.
.....
Ajateenistus lõppenud, tuli ta tagasi Cards’i – see võis olla detsembris, lumi võis olla maas, paksu kihina küpsetuskoja müüril, ja mu vanaisa, kes labidaga teid puhtaks lükkas, nägi teda eemalt tulemas, tõstis pea ja naeratas, ümisedes endamisi, kuni tulija oli temani jõudnud – ja teatas oma otsusest lahkuda, minna mere taha, nagu toona öeldi, eredasse sinasse ja päästmatusse kaugusse: teha otsustav samm uude värvi ja teravusse, jätta oma minevik mere teisele kaldale. Väljaöeldud sihiks oli Côte-d’Ivoire; teiseks, sama ilmseks ajendiks saamahimu – olen sada korda kuulnud oma vanaema meenutamas, missuguse upsakusega ta olevat teatanud, et „saab seal rikkaks või sureb”; ja ma kujutlen praegu – kui tuletan meelde toda pilti, mille mu romantiline vanaema oli vaid iseenda jaoks visandanud, seades detailid, mida ta mäletas, suursugusemasse ja puhtsüdamlikult dramaatilisemasse skeemi kui too armetu tegelikkus, mille madaluse tunnistamine võinuks teda haavata; toda pilti, mida ta küllap kandis endas oma surmani ja mis küllap muutus seda värvikamaks, mida enam algne stseen aja möödudes ja ebakindlate meenutuste lisandudes tuhmus – mingit Greuze’i stiilis kompositsiooni, mingit „ahne lapse lahkumist”, mille dramaatiline süžee rullub lahti suures tahmunud taluköögis, kus suures tundepuhangus, mis seob valla naiste suurrätid ja tõstab tummas žestikulatsioonis üles meeste koredad käed, seisab André Dufourneau uhkelt leivaastjale toetudes, sääremarjad pakitsemas valgetes ja korralikult mähitud kedrides nagu kaheksateistkümnenda sajandi sukkades, ja sirutab oma avatud peoga kätt akna poole, kust tulvab meretagust hingust. Mina aga tajusin lapsena seda lahkumist hoopis teistsugustes värvides. „Tulen tagasi rikkana või suren” – selle lause, mis ju ometi mäletamist ei vääri, oli mu vanaema, nagu ütlesin, sada korda aja varemeist välja kaevanud, oli ikka ja jälle õhus lahti rullinud selle napi, kuid hääleka loosungi, mis oli alati uus, alati ammune; kuid mina olin see, kes temalt seda palus, olin see, kes tahtis ikka uuesti kuulda seda lahkujate klišeed – plagu, mille ta minu silme ees tuules lehvima pani ja mis oli niisama selge nagu sääreluudega piraadilipp, kuulutas vältimatut järgmist astet, surma, ja toda väljamõeldud rikkusejanu, mis vastandatakse surmale üksnes selleks, et end kergemini surma hoolde jätta; igavest tulevikku, saatuse triumfi, millele vastu hakates seda vaid kiirendatakse. Ma värisesin ja see oli toosama värin, mis valdas mind siis, kui lugesin luuletusi täis kajasid ja verd, kui lugesin pimestavat proosat. Ma teadsin: seal puutusin ma kokku millegi samasugusega. Ja küllap olid need sõnad – mida lausus rahuldustundega keegi, kes ihkas olukorra tõsidust rõhutada, kuid polnud piisavalt haritud, oskamaks seda tõsidust võimendada, arvates, et võib selle lahendada „tabava lausega” ja jäädes seega asjaolude erakordsuse rõhutamiseks vahendeid ammutama registrist, mida pidas ülevamaks – selles mõttes tõesti ka „kirjanduslikud”. Kuid siin oli enamatki: siin väljendus – minu teada esimesi kordi mu elus – ülespuhutult, oluliselt ja kokkuvõttes burleskselt üks neist saatustest, millest said mu lapsepõlve sireenid, kelle laulule ma viimaks käsist ja jalust seotuna andusin niipea, kui mul juba ivake mõistust peas oli; need sõnad olid minu jaoks peaingel Gabrieli kuulutus ja ma värisesin neid kuuldes nagu püha neitsi nende tähendust tabamata; minu tulevik sai lihaks, ma ei tundnud seda enam ära; ma ei teadnud, et kirjutamine on Aafrikast veel tumedam, väljakutsuvam ja petlikum kontinent ning kirjanik maadeuurijast veel eksimisaltim; ja kuigi tema uurib düünide ja metsade asemel mälu ja selle raamatukogusid ning võib tagasi tulla sõnades kümmeldes, nagu mõni teine kümbleb kullas, või surra vaesemana kui iial – „sellesse surra” oli igatahes alternatiiv, mida pakuti ka temale, kirjutajale.
Kolmekümnendatel, pärast pikka vaikust, saabus Cards’i üks kiri. Selle tõi kohale toosama ühekäeline kirjakandja, keda Dufourneau kunagi lapsepõlves, sõja ajal, heinamaa äärest piidles. (Ka mina teadsin teda; ta elas tagasitõmbunult väikeses valges majas linnakese surnuaia lähedal; oma pisitillukeses aias roosipõõsaid kärpides rääkis ta valjult ja meelsasti, lõbusalt r-i põristades.) Ja ilmselt juhtus see kevadel, ammu tolmuks saanud linad aurasid päikesepaistel, nüüdseks lagunenud ihud naeratasid maikuu reipuses; ja sirelite pealetükkivalt õrnade õiekobarate all leiutas mu viieteistaastane ema endale juba möödunud lapsepõlve. Ta ei mäletanud kirja autorit; ta nägi, kuidas ta vanemad on pisarateni heldinud; emotsioonid, mis valdasid teda ennast violetses hõngus ja varjudes, preesterlikes nagu minevik, olid kaharad, kirjanduslikud, hõrgud.
.....
