Pojengid taeva äärel

Оглавление

Pille Simon. Pojengid taeva äärel

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

15

16

17

18

19

20

21

22

23

24

25

26

27

28

29

30

31

32

Отрывок из книги

Valged kohevad pojengiõied võitlevad vapralt vihmasajus. Suured piisad tabavad neid nii ootamatult, et panevad õietutid võbisema. Kuni nad üksteise järel justkui allaandmise märgiks päid langetavad. Tuul rebib halastamatult õielehti, mis kukuvad kui suured pisarad mustale mullale. See on nagu lumi.

Ma vihkan pojenge. See on ainukene asi, mida ma mäletan.

.....

Jälgin Andrese iga liigutust, püüdes leida neis midagi tuttavat, midagi, mis meenutaks meid koos, meie igapäevaseid toimetusi, mida me koos tegime, ja tundeid enne õnnetust. See maneer, kuidas ta tuhksuhkrut saiale raputab, selles on midagi tuttavat, arvan ma, köhatan ja võtan julguse kokku, et küsida jälle enda ja õnnetuse kohta. Arvatavasti juba mitmendat korda.

„Andres, kui vana ma olen? Ma ei suuda seda meenutada.”

.....