Оглавление
R. Austin Freeman. Osirise silm
1. KADUNUD MEES
2. PEALTKUULAJA
3. JOHN THORNDYKE
4. JURIIDILISED KOMPLIKATSIOONID JA ŠAAKAL
5. VESIKRESSIPEENAR
6. UUED LISATEADMISED
7. JOHN BELLINGHAMI TESTAMENT
8. MUUSEUMI IDÜLL
9. LINCOLN’S INNI SFINKS
10. UUS ALLIANSS
11. UUS PILK TÕENDUSMATERJALILE
12. AVASTUSRETK
13. KORONERIKOHUS
14. KUS LUGEJA VIIAKSE PÄRANDIKOHTUSSE
15. KAUDSED TÕENDID
16. PEATÜKK. OO ARTEMIDORUS, HÜVASTI!
17. SÜÜDISTAV SÕRM
18. JOHN BELLINGHAM
19. VEIDER SÜMPOOSION
20. JUHTUMI LÕPP
Отрывок из книги
St Margareti haiglakool võis oma meditsiiniõiguse ehk – nagu seda sagedamini nimetatakse – kohtumeditsiini õppejõu üle uhkust tunda. Paljudes koolides määrati sellistele ametikohtadele õppejõud, kes polnud teiste ainete jaoks küllalt pädevad, kuid meie koolis oli olukord vastupidine. John Thorndyke polnud mitte ainult oma ala entusiast ja laialdaste teadmiste ning hea mainega mees, vaid ka erakordne õpetaja, kes andis oma ainet edasi elavalt ja köitvalt ning kellel näis olevat lõputult õppematerjale. Ta mäletas kõiki erakordseid juhtumeid, mida kunagi kuskil mainitud oli. Ükski fakt, olgu see keemiline, füüsikaline, bioloogiline või isegi ajalooline, mis võis kohtumeditsiini vaatevinklist vähegi midagi tähendada, ei jäänud tal kahe silma vahele ning ka tema enda mitmekesine ja märkimisväärne kogemustepagas näis olevat ammendamatu. Üks tema lemmikmeetodeid, mille abil võrdlemisi kuivi teemasid huvitavaks ja eluliseks muuta, oli analüüsida ja kommenteerida kaasaegseid juhtumeid, mida ajalehtedes mainiti (pidades muidugi alati silmas sündsust nii kommete kui ka seaduse seisukohalt), ning just sel moel tutvusingi ma esmakordselt hämmastava sündmuste käiguga, mis hiljem mu elu tugevasti mõjutas.
Äsja lõppenud loengus oli käsitletud üsna keerukat pärimisõiguse küsimust. Enamik üliõpilasi oli saalist juba lahkunud, kuid ülejäänud olid kogunenud ümber õppejõu laua, et kuulata doktor Thorndyke’i isiklikke kommentaare, mida ta sellistel puhkudel vaba vestluse vormis pakkus, nõjatudes ise lauaäärele ja suunates oma juttu justkui tükile kriidile, mida ta näppude vahel hoidis.
.....
«Kui kaua te voodis pikali olete olnud?» küsisin ma ettevaatlikult, tahtmata välja näidata, et mu ülemus polnud selle juhtumi kohta mulle absoluutselt mitte mingisugust informatsiooni jätnud.
«Täna saab nädal,» vastas ta. «Fons et origo mali[2] oli üks troska, mis mind Law Courtsi vastas ehmatas ning mu keset teed pikali paiskas. See oli loomulikult minu enda süü, vähemalt voorimehe meelest, ja küllap tema juba teadis. Ometi ei lohutanud see mind.»
.....
