Отрывок из книги
Tüdruk naeratas, asutades end väljuma lärmakast pungil täis pubist, ning hüüded ja naer kõrvus kumisemas, lükkas ta jõupingutusega lahti raske välisukse, lastes sisse pahvaka külma õhku. Ta pöördus kannal ja hüüdis „Ööd!” kõigile, kes juhtusid tema poole vaatama; mõned käed tõusid lahkumistervituseks, kuid enamik ei pannud teda tähele, olles ametis oma õllekapaga või žestikuleerides elavalt, et rõhutada mingit detaili uusimast anekdoodist, mida jagati kõigiga, kes olid valmis kuulama.
Uks põmatas ta selja taga kinni, lõigates läbi sooja kollase valguse ja noorte mõnusalt aega viitvate inimeste õnnelikud hääled. Külm õhtu neelas ta endasse ja äkiline vaikus rabas teda nagu hoop. Hetke seisis ta liikumatult.
.....
Kas Robert püüdis mulle midagi öelda? Kas ta oli taibanud, mida ma tema vastu tunnen? Kui see oleks olnud keegi teine, mitte Robert, oleksin arvanud, et võib-olla – lihtsalt võib-olla – on ta leppinud mõttega, et võin ta maha jätta, ja püüab nüüd tõestada, et saab ka ise hakkama. Aga see ei ole keegi teine. See on Robert, ja temaga pole miski lihtne.
Olen mõttes läbi võtnud kõikvõimalikud stsenaariumid selgitamaks välja, kus nad võivad olla, ja igaüks neist täidab mind peluga. Ma ei tea, mis on hullem: kujutluspilt mu lapsukestest kusagil vigastatult lamamas või mu teine hirm. See, mida ma sõnadesse panna ei tihka.
.....
