Отрывок из книги
Mees kõndis vastutahtsi, või meel vedas teda jalgade vaevu liikudes sihile, mis ei olnud loodetu. Teine oli tema tee, kaskedest piiratud, ometi tema oma, kui tundus vahel tõkestatud. Tõkkest ajas teda läbi, kasvõi piinaks, katkenut tasa tegema. Katkenud oli ta ise, aegade järel, mis katkeda keelasid. Kergena, mehiselt talutud raskused langevad kord turjale.
Ja mälestused seltsivad neile ajast, mil tema oma ilmast võeti ja kaotas vähesegi vara, ihuriieteni. Ta meeledki rööviti. Kõrvadesse, mis olid kuulnud virvatulede süttimist, kajasid vaid püssipaugud ja vaenlaste sahin rohus. Tuhmusid ta silmis heljunud hiieneitsid, pimedikku neeldusid juttidena põrgupoiste koerad, aardevalvurid üksildaste rändajate eest. Teist elu löödi ta nägema, ühetabasusega moonutatut. Tarvilikku riigile ja valitsejaile. Needsinased elasid hirmul, alamate armul. Rahvale, kelle õlule laoti valdjate tujud, ei olnud riik hoopis ega hakanud olema iial, vestetagu vaid ja rullitatagu juttu, kõlistatagu isamaa teenimisest ning isamaaarmastusest, mis kohustab teenima üksnes end hirmudesse müürinuid. Inimesed ei ole riigile materjal; nende nime peitku teetolm. Kui see oli pestud maha, kui oli rohi tõmbunud haljamaks, stepi kollane kuletunud, ehtis ning ehitud lehekuu nurmedele libisemas, jäi Deniss Hristoforov siiski teiseks, kelleks ta end arvas. Võõraks maale, kuhu naasis, võõraks neile, kellele pööras selja. Võõras oli olnud ennegi, aldis imedele, mis surelikele kentsakad. Neist oli Tõnn õppinud vaikima, kui taas hakkas varje karglema, hiieneitseid hüüdlema, kes ta nende laule mõistes hiitest pääses. Või nad üksnes halastasid talle, mullalõhnalisele? Meeltest, mida Tõnni õpetati põlgama, olid kadunud helid ja hääled.
.....
Varjugu, mis meid pelgab, varjugu varjulembeline meie tusaks, mis, nagu tihti paistab, on inimeste ainus loomuolek. Siniallika värelevast sinast erkusid pimedad, kes siia roomasid, õnne kui õnnetust levitas vesi annitoojaile, kuidas aga silitati teda või silimata jäeti. Maamehe käekäik kätkes siinsamas: nii vihm, nõnda ka parajus tekkis Laiuse mäe südameaugust. Vihma ennustas, kui pilved õõtsusid katusena voore ülle. Liiga sadades pidid kolm leskmeest, Laiuse kirikuehitaja Jüri nimeks, allika jutluse aegas kinni ajama. Vallatles aga põud, äranis nisukoldseks värvides voorel kummi, lasti kolm lesest Anne lätet laiali vedama, niisamuti kiriksandi jutluse pidades, ei ilma tepsinud. Lauluraamat abistas allikaravitsejaid tõhusamalt kui rauast riistad, ja eks raamatuga olegi taevaalust labidast enam nihutatud.
Tõnn kaotas jäljed, millega teda, võõrast oleks usutud allikal käinuvat. Külalislahkusel, nii ta mäletas, püsivad piirid. Andnud maale suud, pöördus ta teele tublimail jalgel. Hele kõht segas kavatsusi. Lähimasse kõrtsi ta tõrkus, ja teise, mis samuti lähedalt oli visata, kah ei kõmpsinud. Kondid ei ülendanud ennast, net neid pruukida, aga allikat laristada säärastele määrdeks, nüüd kus julgustatult hoidis ta teda südame ligi… Õiged talupojakombed, soldatile unustatud, vallutasid Tõnni. Või nõuti kärsimust talle, et ta kärsituks oli muutunud, sihilejõudmist lõpuna kujutledes? Tema tee jätkus, kui temas nähaksegi käimiseks kulunut. Liigestest kui viilitud köntidel tuli pidada pause, vahtida möödasõitjaid, ennast vahtida lasta, kuigi hüüdmatult ja imestamata, nii põõsa villu oli pugenud Tõnn. Teistelegi kergem, kui räbalust ei näita. Korra-paar küsinud teed, olid küsitavad piielnud teda nagu vaimu, ent ju ei leidnud tema kuju mäluudust. Või ei tahtnud; rahu kummalegi. Ei pea isegi tundma kippuma, kui Tõnnis selgus pilte, tuherdunud, tahmunud nägudest joonistusid noored. Kedagi ta ei tundnud, aga pisiviisi noppis killukesi. Veider on elada maailmas, kus neist, keda oled teadnud, sagedasti on saanud ussisöök. Nõnda saab temastki, pihu pudedat, kaks kamalut krõbedat kirikaiast ehk väljas, sest Tõnn, Vene soldat, kirjade järgi sulaselge venelane, mundrilt kui vaimult ühtses rivis, oli vene väärusku ümber ristitud. Hinge tagasipääste ehk mitmekordse ristimisega ei rutanud ta mitte, saksa usku pappe oma tengelpunga mant hoides.
.....
