Отрывок из книги
Kunagi ammu (enam kui kuuskümmend aastat tagasi) ühes kauges, kauges galaktikas (tegelikult juhtus see Brooklynis, mis aga asubki üsna kaugel kohast, kus ma praegu elan) andis üks keskkoolisõber mulle pulpajakirja Planet Stories kapsastunud numbri. Mul oli just esimene ulmeajakirjade avastamise peadpööritamapaneva ekstaasi periood ning ta arvas õigesti, et ma tahaksin endale seda ajakirja 1942. aasta suvenumbrit, mille ta oli oma majast leidnud ja mida tema isa oli ilmselt lugenud ning äraviskamise vääriliseks pidanud.
Olin juba ajakirjade Astounding Science Fiction, Amazing Stories ja Fantastic Adventures (Fantastilised Seiklused) ustav lugeja, kuid Planet Stories oli minu jaoks midagi uut. Sukeldusin sellesse ekstaatilise õhinaga. Ajakirjanumber oli seitse aastat vana, sellel puudus esikaas ning ülejäänud vihikki oli halvas korras ja kulunud, kuid minu jaoks oli see imede varakamber. Millalgi hiljem hankisin selle asemele suurepärases korras läikiva eksemplari, mis lebab praegu, kui ma neid ridu kirjutan, mu ees laual, nii et ma saan täpselt öelda, mis seal sees oli: kolm jutustust Ross Rocklynne’ilt, Ray Cummingsilt ja Manly Wade Wellmanilt, viis lühijuttu ning 11-leheküljeline fännide täidetud lugejakirjade rubriik (millest mõne hetke pärast pikemalt).
.....
Jorn taandus. Vastased silmitsesid üksteist. Mõistmine tarretas vere Harkinsi soontes: see oli võitlus elu ja surma peale ning ta kahtlustas, et sel korral polnud oodata vahelesegamist ei robotite ega Tähehiidude poolt.
Ta oli oma lähenemises rängalt eksinud. Ta vajas Jorni juhtimist, et Tunnelilinna jõuda, ent võimu jagamisele viidates oli ta hõimupealiku tundlikke närve tabanud. Ning tema viimane märkus, mõtles Harkins, oli olnud lauslollus: loogiline mees oleks eelistanud poolt impeeriumi mõisavaldusele, ent Jorn polnud loogiline mees.
.....
