Отрывок из книги
Alex teadis, et meri uhub pärast tormi kaldale kõiksugu asju – nii merikarpe ja ilusaid kivikesi kui ka igat sorti rämpsu, mida laevadelt vette on heidetud. Samuti kõike seda, mida torm endaga lähedal asuvatelt saartelt kaasa on toonud. Alati pärast tormi kõndis poiss randa, et vaadata, kas sealt on midagi huvitavat leida.
Ka seekord kõndis Alex veepiiril ja vaatas hoolikalt enda ette. Esialgu ei märganud ta midagi põnevat, olgugi, et maru oli terve öö nende pea kohal möllanud. Aeg-ajalt kummardus ta mõnda väiksemat merikarpi korjama, ent need polnud mingid haruldused – selliseid võis ka tavalistel päevadel leida. Alex karpidest küll suuremat ei hoolinud, kuid ta teadis, et Anna, ta õde, rõõmustab nende üle kindlasti.
.....
Rodrigo oli kõhn, tõmmu jumega, umbes kuueteistseitsmeteistaastane poiss. Tal olid pikad, peaaegu õlgadeni ulatuvad juuksed, mis langesid korrapäratute salkudena ta kõhnale näole. Kui poiss neid eemale lükkas, võis märgata ta paremal põsel pikka punakat armi. Isegi see arm ei muutnud ta kaunist, korrapäraste joonte ja salapäraste silmadega nägu inetuks. Rodrigo avas pudeli ja valas veini peekritesse.
Tom köhatas hääle puhtaks. „Me võtame esimese toosti vabaduse terviseks,” sõnas ta. „Ja selle terviseks, et me enam kunagi midagi sellist üle ei peaks elama.” Ta märkas jälle, kuidas Jack võpatas. Tomil oli poisist lõpmata kahju.
.....
