Отрывок из книги
Tuul puhus igalt poolt, mitte idast või läänest, lõunast või põhjast. Kõikjalt. Karli kodurõdu oli täis linde, kes lendasid samuti kohale igast ilmakaarest. Hämmastaval kombel isegi toast. Mõned mõjusid lõunamaiselt, teised fantastiliselt. Põhjamaise väikelinna pakane neid ei häirinud. Papagoid ja kanaarilinnud moodustasid püramiidi, mille tipus troonis valge tuvi, kes Karli lohutas: „Mul on sinust kahju, et sul just nii läks! Sa oled mees ilma tulevikuta, kui sa midagi ette ei võta. Minevikuta mehed on su hävitanud!”
„Sa oled ainus, kes mulle kaasa tunneb,” tahtis mees tuvile hüüda, aga ei jõudnud, sest akna alla ilmusid vanakesed, kes vadistasid midagi arusaamatut, visates lindudele seemneid otse Karli rõdule. Tuhanded terad hakkasid öötaevas särama uusaasta tulevärgina, suurem osa langes mehe jalge ette, nagu polekski ta tuvide kaitseks lahtisele rõdule aknaid ette pannud. Valge tuvi noka vahel oli tohutu ümbrik, mis kasvas üha suuremaks ja varjas varsti kogu linnupüramiidi. Karl teadis, et sõnumis on midagi kohutavat, aga ta ei suutnud õudustunde põhjust meenutada. Pingutus muutis ahastuse veel suuremaks. Tuvi asemel piilus teda äkki vigase tiivaga harakas, kellel oli linnaametniku pea ja parastav ilme, kui ta kätsatas: „Te poleks tohtinud ilma meie loata rõdule aknaid ette panna. Te ei tohi ilma meie loata midagi teha! Te ei tohi ilma meie loata mõelda, tunda ega armastada, te ei tohi ilma meie loata elada… Meie oleme igavesed ja meie käest te ei pääse!”
.....
See kõik oli olnud sama kaval bolševistlik lõks nagu ka eelnevate rahvamässude ajal – alates oktoobritevolutsioonist ja siis neljakümnendatel ja lõpuks kaheksakümnendatel… Mida oli ta ometi oodanud neilt, kelle esivanemad tervitasid kord vaimustunult Stalini vägesid? Miks nad olid Lauluväljakul kommareist rahvajuhtidele sama tobeda innukusega plaksutanud nagu töölisrahvas Johannes Lauristinile? Tema, kes ta oli nutika leiutajana marksismi alati alavääristanud, oli just nende pseudoteadlaste poolt narriks tehtud.
Karl virutas jalaga vastu veokiratast ja vandus valust. Missugune tobu ta oli olnud, et oli Lauluväljakul kaasa hõisanud ja rõõmustanud, kuni oli hilja! Jälle trügiti võõrasse kodusse elama! Jälle võeti inimestelt väevõimuga nende kalleim vara! Olgu põhjendus nii õilis kui tahes, aga tegutsemisviis oli sama – rahvas aeti ilma kohtuta kodust ja kodumaalt välja! Bolševikud olid… alati valmis! Alati valmis kahjurõõmsalt itsitama, kui tuhandeid süütuid inimesi siia-sinna väntsutati, olgu kaubavagunites või ilma! Vägivald oli niisuguste ilukõnelejate lemmikhobi ja parastav itsitamine pidanuks kõlama kirglike võitluslaulude igavese refräänina. Endised kommarid külvasid ka pärast Nõukogude impeeriumi lagunemist kaost ja kurjust, nimetades selle ümber heastamiseks ja korra loomiseks.
.....
