Salaroheline hiis

Оглавление

Reet Made. Salaroheline hiis

Eellugu

Esimene kohtumine

Nõupidamine ja protokoll

Tähtis otsus

Tammiku pole päris tavaline koht

Saladuseloor kerkib pisut

Mängu tuleb kaks erilist tegelast

Rajad metsas

Reio, kes sa selline küll oled?

Kaevu salakavalad peibutused

Suvevaheaeg algab tormiliselt

Murula

Maal ei olegi kõik alati hästi

Kärt Mirjam korraldab vastuvõtu

Linnulaulust ja võilillede koosolekust

Imeline jaaniöö

Kärdil on muresid

Kummituslik teekond

Vana Kõur

Nelja kuuse saladus

Suur

Järellugu

Отрывок из книги

Täiskuu lõõmas taevas kui tulitav oranž ketas. Kärt oli kindel, et midagi niisugust polnud ta oma elus varem näinud. Kas linnas võiks paista hoopis teine kuu? Täiesti võimatu, et seesama silmade, nina ja naerusuuga taevalamp, mis õhtuti teda kooliteel saadab, ripuks siin karjamaa kohal säärase hiiglasliku tulekerana. Kõik muu ümberringi oli samuti ebamaine ja võõras. Kadakad näisid hõbedased. Nende vahel maantee poole vonklev rada otsekui õhkus jäist külma. Kärt keeras teelt kõrvale ja asus kahlama pikas rohus. Suund oli teada: see oli kümneid kordi täpselt mõõdetud ja märgile pandud. Kaheharulise männi juurest pidi kergelt vasakule hoidma. Eksimist polnud karta, kuu valgustas ümbrust piisavalt.

Ühtäkki liikus üle niidu tugev tuuleiil. Põõsad paindusid looka ja sügise ootuses kolletama hakanud rohukõrred kahisesid. Kärt tõmbas kileka hõlmad koomale ning rühkis joonelt edasi. Ootamatult kaikus kadakate kohal kummaline heli. Nagu oleks kauguses puhutud kasetohust karjapasunat ja kohe seejärel võngutatud suurt plekitahvlit. Hääl tuli metsa poolt. Tüdruk vaatas üle õla ning tardus poolel sammul. Kasesalu ja selle kaenlas tukkuv tammik näisid eemal kui tihe must müür. Aga puude latvade kohal, üle terve põhjataeva, lainetasid ja värelesid valgusevihud. Need olid külmades toonides, kuid kümnetes eri varjundites: sinised, hõbehallid ja jäävalged. Hetkeks värvide värelus peatus, misjärel rippusid taevast alla hiiglaslikud kardinad, justnagu teatris lava varjavad rasked eesriided, mille liigahtusi publik ootusärevalt jälgib. Uuesti kajas kauge pasunahüüd ja sellele vastas kume kõmin. Taeva eesriie hakkas avanema. Valguselained voogasid kahele poole kõrvale, nende vahelt lahvatas välja erkpunane tulekuma. See lõõmas metsa tagant ja tõusis aeglaselt mööda taevalaotust ülespoole.

.....

Isa volksas silmanurgast pikka prahist perelauda, tõstis suunurga naerukurdu ja tähendas:

„No näete, mööbelgi paigas ja… Mine tea, vahest tasubki kohendamist. Ikkagi talu põline vara.”

.....