Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
LAHKUMINE. Richard
LAHKUMINE. Ellen ja tüdrukud
LAHKUMINE. Kalju
ROMANSS RIIAS. Richard
KODUMAA AEGLANE KAOTAMINE. Ellen ja tüdrukud
KES NEIST SAAVAD. Kalju
UUESTI TEEL. Richard
SAKSAMAAL. Ellen ja tüdrukud
HEIDELAAGRIS. Kalju
OOTAMATUS. Richard
OOTAMATUS. Ellen ja tüdrukud
OOTAMATUS. Kalju
PROUA MAGDA TEENISTUSES. Richard
SEKELDUSED TEEL. Ellen ja tüdrukud
UNUSTATUD. Kalju
ISEENDA HOOLEKS. Richard
UDUSTAJAD JA NUNNAD. Ellen ja tüdrukud
LAHING ELLUJÄÄMISE NIMEL. Kalju
ÜLE JÕE. Richard
PURUSTATUD KATEDRAAL. Ellen ja tüdrukud
JUHTUM NÜRNBERGIS. Kalju
ÖÖ PÜRJELIMAJAS. Ellen ja Kalju
ÄRAJÄÄNUD KOHTUMINE. Richard
LAHKUMINE NÜRNBERGIST. Ellen ja tüdrukud
LAHKUMINE SAKSAMAALT. Richard
SÕJA JULMAD JÄRELKAJAD. Kalju
HIRMU METS. Ellen ja tüdrukud ja Richard
PÕGENEMINE JA KINNIJÄÄMINE. Kalju
TEEKONNA LÕPP. Richard
TEEKONNA LÕPP. Ellen ja tüdrukud
ÜKS PÄEV KALJU ILLA ELUST
EPILOOG. Üksteist aastat hiljem. Kalju
Kolmkümmend aastat hiljem. Ellen ja teised
Nelikümmend aastat hiljem. Richard
Viiskümmend aastat hiljem. Julia ja Erlend
“Karola, jäta nüüd isaga hüvasti!” Need olid küll minu sõnad, aga neid lausus nagu kellegi teise suu, keegi võõras, minust väljaspoolne ja seejuures kuidagi tahtevastaselt. Ma oleksin pidanud olema ise see eeskuju andev, armastav naine, kes meest oma noorema tütrega üheaegselt oleks kaisutanud, nõnda meid kolme nagu ühte liites, oleksin pidanud talle midagi julgustavat kõrva sosistama, meie parimate intiimsete hetkede laadis kinnitama, kui väga ma teda armastan. Ent mind oli haaranud kui mingi tardumus ja ma lasin kõigel kulgeda oma rada, selles hüvastijätus vaid kõrvalisena osaledes. Ma olin juba too teine. Enneaegselt, kõike nagu ette teades. Vahtisin Rolandit kui kauget tuttavat, mitte kui oma laste isa, kellega kaheksateist aastat koos elatud. See oli midagi enneaegse šoki taolist. Arvan, et sel kõigel oli siiski üks põhjus – ta ei tulnud, ta ei saanud meiega kaasa tulla! Nüüd, sel nõnda otsustaval korral. Ja ma pidin üksi hakkama saama. Ei, siiski mitte üksi – mul olid ju mu tütred!
Nagu läbi udu sai mulle selgeks olukorra veidrus, kurbloolus. Roland saatis meid sõja jalust ära, mis oli igati mõistlik tegu, aga ise jäi veel maha, sest oli riigiteenistuja, metsakooli juhataja, mida tõestas kõige paremini kas või praegu ta seljas olev rohekas munder, aga me kõik lahkusime Eestist mitte enda pärast ja päriselt omast tahtest, vaid tema, minu abikaasa ja laste isa pärast, kes kartis, kes pidi muidugi kartma oma tuleviku ja elu pärast uutes aegades, millest me ei teadnud midagi, mida võisime vaid kaudselt, neljakümnenda najal aimata. Ehkki meis kelleski polnud saksa verd, isegi meie nimi on igieestilik ja Rolandi elukutsega nii kokkukäiv – Männik. Ometi polnud meile, see tähendab pereisale mingit valikut jäetud. Sest tal oli olnud ettevaatamatust torkida end poliitikasse. Ma ei tahtnuks olla tema asemel – ta oleks kindlasti soovinud lahkuda koos meiega, aga paraku oli see võimatu. Temataolised mehed pidid olema viimased – ja pealegi võis rindeolukorras viimasel hetkel tulla mingi muutus ning siis pidi teda, nagu teisigi temataolisi vaja minema.
.....
Ase mu kõrval, nagu võiski arvata, oli tühi. Ma polnud kuulnud, millal ta tõusis ja lahkus. Padjal lebas avatult mu rahakott, ema pildi nurk ja rahade servad demonstratiivselt sealt välja vaatamas. (Ta oli siiski uudishimulik olnud. Nagu kõik naised.) Jah, ta oli ise pidanud selle delikaatse toimingu sooritama. Kõik klappis, kõik oli kokkuleppekohane.
Tõusin aeglaselt, puhanud inimese tunne see just polnud, pigem teatud tühjusetunne. Meenus selles toas olnud naine, kriipiv kahjutunne ründas mind. Oleksin tahtnud teda ära saata. Ma polnud isegi ta nime teada saanud. Sest mida kirjutan kord nende fotode taha, mis ma olin siin toas võtnud ja mis loodetavasti välja tulevad. Kas “Tundmatu portree”? Ehkki fotograaf ei saa üheski tulemuses enne kindel olla, kui filmilint on ilmutustankist väljas, pestud ja kuivatatud. Kuid millal see ükskord võiks küll juhtuda?
.....