Оглавление
Rein Põder. Savimäe
ESIMENE OSA. MAJA
ESIMENE PEATÜKK. Õhtu
TEINE PEATÜKK. Hommik ja uus õhtu
KOLMAS PEATÜKK. Portfell
NELJAS PEATÜKK. Esimene külastaja
VIIES PEATÜKK. Ilmavärk
KUUES PEATÜKK. Väike looduseretk
SEITSMES PEATÜKK. Johannese kiri minule
KAHEKSAS PEATÜKK. Teine saabuja
ÜHEKSAS PEATÜKK. Meenutusi seitsme aasta tagant
KÜMNES PEATÜKK. Mapi sisu
ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK. Kiri eemalviibivale abikaasale
KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK. Suvistepühad Savimäel
KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK. Äike talu kohal
NELJATEISTKÜMNES PEATÜKK. Meile saabuvad uued külastajad
VIIETEISTKÜMNES PEATÜKK. Järgnevad päevad
KUUETEISTKÜMNES PEATÜKK. Baromeeter
SEITSMETEISTKÜMNES PEATÜKK. Väljakaevamised jätkuvad
KAHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK. Teine kiri eemalolevale naisele
ÜHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK. Teatud kõhklused
TEINE OSA. MINEVIKU VARJUD
KAHEKÜMNES PEATÜKK. Osvald
KAHEKÜMNE ESIMENE PEATÜKK. Elfriede
KAHEKÜMNE TEINE PEATÜKK. Minna
KOLMAS OSA. JÄRV
KAHEKÜMNE KOLMAS PEATÜKK. Ma ujun saarele
KAHEKÜMNE NELJAS PEATÜKK. Kolmandad tulijad, seekord täiesti ootamatud
KAHEKÜMNE VIIES PEATÜKK. Võõras naine ja tema tütar
KAHEKÜMNE KUUES PEATÜKK. Juba tuttavad külastajad, aga poolteist kuud hiljem
KAHEKÜMNE KUUES PEATÜKK. Kolmas kiri eemalviibivale abikaasale
KAHEKÜMNE SEITSMES PEATÜKK. Valge kapp
KAHEKÜMNE KAHEKSAS PEATÜKK. Öised külalised
KAHEKÜMNE ÜHEKSAS PEATÜKK. AYA
KOLMEKÜMNES PEATÜKK. Ootamatus
EPILOOG. Maja järve ääres
Ettevalmistamisel: KIVITOK. Romaan
Отрывок из книги
Nõlvakust laskumisel lülitus automootor iseenesest välja, justkui teada andes, et pikk sõit on lõpuks otsas, ja edasi veeres masin juba puhtast inertsist, jäädes pidama hämarale taluõuele, kus kõrge niitmata hein end aeglaselt rataste ümber mässis. Avasin autoukse ja astusin välja. Mu vastas süvenevas õhtupimeduses oli elumaja, massiivne kelpkatusega hoone, aknad nagu pimeda silmad otse mulle vastu kaemas. Muidugi ei saanud siin kedagi olla minu saabumist ootamas.
Mul tuli tükk aega seista, et selle harjumatu vaikusega kohaneda. Siis hakkasin kuulma puude kohinat õhtuvaikuses. Puid oli majaümbruses rohkelt, see lõi kohe usaldusliku tunde. Niipalju kui puude tõttu võimalik, ei näinud ma lähemas ega ka kaugemas ümbruses ühtki tulemärki.
.....
Sellest toast pääses teise, ilmselt aeda avanevate akendega tagatuppa, kus ma polnud küll kunagi viibinud. Toal oli kaks akent, ühe akna all seisis väike, ümarate servadega viiekümnendatest pärit kirjutuslaud, üks sahtel pärani lahti ja täiesti tühi. Tekkis tunne, nagu oleks sealt midagi otsitud ja võib-olla ka leitud. Kuid otsijal oli igatahes hästi kiire olnud. Siseseina ääres oli otsakuti kaks ühesugust kušetti, ühel neist hunnik vaipu, voodiriideid ja patju.
Korraga tabas mind kellegi pilk. Ja kerge ehmatus läbis mind nagu ennist trepil, kui küünivaremete taustale ilmus tolle tundmatu sõduri kuju. Küünla vaistlikult kõrgemale tõstnud, taipasin kohe, et kahe akna vahemikust vaatas mulle vastu Johannes ise, see tähendab – teda kujutav õlimaal. Kunstnik oli tema olemuse üsnagi loomutruult tabanud, niipalju kui mina oskasin öelda, ehkki tegemist oli mõnevõrra noorema Johannesega, keda mina ei saanudki mäletada.
.....
