Читать книгу Savimäe - Rein Põder - Страница 1

Nõlvakust laskumisel lülitus automootor iseenesest välja, justkui teada andes, et pikk sõit on lõpuks otsas, ja edasi veeres masin juba puhtast inertsist, jäädes pidama hämarale taluõuele, kus kõrge niitmata hein end aeglaselt rataste ümber mässis. Avasin autoukse ja astusin välja. Mu vastas süvenevas õhtupimeduses oli elumaja, massiivne kelpkatusega hoone, aknad nagu pimeda silmad otse mulle vastu kaemas. Muidugi ei saanud siin kedagi olla minu saabumist ootamas.

Mul tuli tükk aega seista, et selle harjumatu vaikusega kohaneda. Siis hakkasin kuulma puude kohinat õhtuvaikuses. Puid oli majaümbruses rohkelt, see lõi kohe usaldusliku tunde. Niipalju kui puude tõttu võimalik, ei näinud ma lähemas ega ka kaugemas ümbruses ühtki tulemärki.

Talu asus niisiis teistest eemal. See sobis mulle. Sealsamas tunnetasin kuidagi tabamatul moel ja juba neil esimestel hetkedel talu omaetteolekut, talu oli kui tumm, ent samas mõndagi talletav olevus. Sellest hoolimata, et siin kedagi ei elanud.

Nüüdsest oli see siis minu nimel, minu oma.

Õigupoolest polnud ma siin esimest korda, kuigi tollest esmakordsest käigust oli möödas seitse aastat ja mingit pilti sellest, mida praegu nägin ja tundsin, minus küll polnud. Pealegi oli too käik olnud põgus, ühe pidulikuma sündmusega seotud, mis iseenesest varjutas kõik teised muljed.

Jah, ma olin Savimäel. Ja mu sõit siia, kaasa arvatud peatus maakonnalinnas, oli kestnud üle viie tunni, mis polnud küll nii pikalt mõeldud. Sellest siis ka pimeda peale jäämine. Mingiks põhjuseks võis olla viimastel kilomeetritel mind tabanud udu, mis muutis maiöö harjumatult läbinähtamatuks ja ebamaiseks ning sundis ettevaatuse mõttes kiirust vähendama. Omamoodi harjumatu oli mulle kui pealinlasele ka Lõuna-Eesti kupliline maastik, kus iga käänaku või languse järel võis järgneda mingi ootamatus.

Võtsin Volvo kõrvalistmelt oma reisivarustuse, raske presendist poolkoti, ning lükkasin autoukse lihtsalt kinni, sest siin üksildases paigas, Eestimaa serval polnud mul põhjust seda lukustada. Liikusin läbi niiske rohu elumaja ukse poole, kobades taskus võtmekimpu.

Madalal trepil vaatasin millegipärast ümber. Seal küünivaremete juures oleks keegi nagu seisnud, üsna pikka kasvu mees, pealegi pikas sõjaväemundris, mis tegi teda veelgi pikemaks. Tõstsin käe ja hõõrusin silmi. Järgmisel hetkel oli kuju hajunud, kuid mõttesse jäi see viirastus ometi püsima.

Pagan küll, aga ükski võtmetest ei sobinud, vähemalt esimesel katsel, ehk oli see halb enne, kuigi ma ennetest eriti ei pidanud. Võtmed olid kahtlemata õiged, nähtavasti olid mu sõrmed kanged. Siis aga andis üks võti teistkordsel katsel lootust, kuid järgnevalt tõrkus omakorda uks. See oli selgelt punsunud.

Esikus võttis mind vastu sumbunud õhk. Kirusin end, et polnud taskulampi taibanud kaasa võtta. Teisisõnu – ma olin kogu olukorda pisut teisiti ette kujutanud. Klõpsisin esikulülitit ja sain teada, et elekter on majas välja lülitatud. Ilmselt polnud Johannes suutnud viimasel ajal selle eest maksta või oli valgus talle juba täiesti ükskõik.

Pidin otsima taskust tulemasina, mis mul kui suitsumehel alati kaasas. Olin selle kord Veneetsiast ostnud. Köögiuks jäi mäletatavasti vasakule. See polnud lukus, ehkki seal kimbus oli ilmselt sellelgi omaette võti. Ümmargusel köögilaual, niipalju kui silm tulemasina tulukese valgel seletas, seisis vaas kuivanud põllulilledega ja keset lauda alustassil oli ärapõlenud küünal, jäme steariinisaba küljes. Sealsamas kõrval oli tikutoos. Õnneks laskis üks tikkudest end tõmmata. Köök täitus kohe varjudega. Seal polnud vist aastaid midagi muutunud, mingitki remonti tehtud. Üks ehtne vana taluköök.

Küünla järgi sai mulle aga selgeks, et siin oli viimati pikka õhtut peetud. Võimalik, et see oli nõnda jäänud peietest saadik? Millal just neid võidi pidada, seda ma ei osanud arvata. Johannese ärasaatmise koha ja isegi kuupäeva suhtes polnud mul mingit teadmist. Mis oli pisut veider, kui arvestada, et olin nüüd ta pärija.

Võib-olla tõesti olid mõned ümberkaudsed inimesed siia kokku tulnud, sest Johannes oli siin kaua elanud. Ta ei saanud ju olla mingisuguse suhtluseta. See oli minu põgus arvamus, ma ei teadnud ta lähemast elust, eriti just üksijäämise järel kuigi palju. Sealhulgas ta sugulastest, kes olid kindlasti siin käinud. Sel juhul pidid ju kellelgi veel Savimäe võtmed olema!

Igatahes kõik muud viimase riituse jäljed peale lillede ja küünla olid ära koristatud. Ei, siiski mitte – seina ääres paistsid mõned tühjad viinapudelid.

Jah, maja sisemine plaan polnud mul tollest esimesest ja ainsast käigust kuigi hästi meelde jäänud. Aga ilmselt pääses köögist kõigisse tubadesse. Avasin vasakpoolse ukse, mis avanes kahetseva kääksuga – ja justkui minu sisseastumisest täitis kevadöö toa oma tuhmi piimja kumaga, millest polnud küll suurt abi, et toas olevaid esemeid paika panna. Aga seda aitas mõnevõrra küünlatuli, mille köögist tuppa tõin. Küünlarasv põletas korraks pöialt, pidin alustassi peaaegu maha pillama. Üht seina varjasid raamaturiiulid.

Sellest toast pääses teise, ilmselt aeda avanevate akendega tagatuppa, kus ma polnud küll kunagi viibinud. Toal oli kaks akent, ühe akna all seisis väike, ümarate servadega viiekümnendatest pärit kirjutuslaud, üks sahtel pärani lahti ja täiesti tühi. Tekkis tunne, nagu oleks sealt midagi otsitud ja võib-olla ka leitud. Kuid otsijal oli igatahes hästi kiire olnud. Siseseina ääres oli otsakuti kaks ühesugust kušetti, ühel neist hunnik vaipu, voodiriideid ja patju.

Korraga tabas mind kellegi pilk. Ja kerge ehmatus läbis mind nagu ennist trepil, kui küünivaremete taustale ilmus tolle tundmatu sõduri kuju. Küünla vaistlikult kõrgemale tõstnud, taipasin kohe, et kahe akna vahemikust vaatas mulle vastu Johannes ise, see tähendab – teda kujutav õlimaal. Kunstnik oli tema olemuse üsnagi loomutruult tabanud, niipalju kui mina oskasin öelda, ehkki tegemist oli mõnevõrra noorema Johannesega, keda mina ei saanudki mäletada.

„Tere, Johannes! Ma olen nüüd siis kohal,” oskasin vaid sellele pildile öelda. Aga portree vaikis nagu kõik portreed maailmas.

Muidugi polnud mul enam tahtmist mingiks pikemaks revisjoniks. Köögist otse edasi pidi olema veel kaks tuba, üks neist too, kus tol mälestusväärsel õhtul oli peetud Johannese juubelit. Ma istusin ühele kušetile ja asetasin küünlakontsuga alustassi põrandale. Teistmoodi varjud ruttasid tuba täitma. Kiskusin sellest hunnikust endale vaiba ja padja ja heitsin kõigi riietega pikali. Majas oli üksjagu jahe ja sellest rõivahunniku liigutamisest oli tuppa pääsenud midagi unustusesegust, et mitte öelda kopitushõngu. Korraga meenus mulle üks täitmata kohustus, tõusin uuesti istukile ja kobasin taskutest oma mobiili. Pidin ju helistama Irisele, oma naisele sinna linna, et öelda… Mida ma tahtsin öelda. Nojah, et olen lõpuks kohal ja… Leidsingi varsti mobiili üles, kuid avastasin, et olin jätnud aku laadimata. Aga laadija olin kindlasti kaasa võtnud ja see oli vist kusagil kotipõhjas. Kuid sellest ei oleks nüüd mingit abi, meenus mulle – elektrit ju polnud. Algul taskulamp ja nüüd mobiil, kaks mõtlematust minu poolt. Selline ma olen. Kuid helistamiseks olekski juba liiga hilja – Iris kindlasti magab, ta on õhtuse unega, taipasin siis ja kiskusin end uuesti kerra.

Tuli põrandal põles edasi, nii oli kuidagi seltsim. Olen lapsepõlvest peale pimedusekartlik, mis teha. Midagi tukastusetaolist vajus mulle peale, kui kuulsingi summutatud häält.

„Kuidas siis kohale jõudsid?”

„Hästi,” pomisesin selles poolunes. Olen tähele pannud, et pooluni ongi kõige tõotuslikum ja ühenduslikum tabamatu maailmaga. Ja portree oli justkui kõnelema hakanud. Dorian Gray portreest oli see muidugi kaugel, kuidagi tume ning kontrastne.

„Seda ma arvasin. Aga ma olen sind juba mõnda aega oodanud…”

„Tõsi või…” vastasin.

„Puhka nüüd ennast teekonnast välja. Küll homme tutvud majaga ja kõige muuga edasi… Aga kustuta küünal ära, muidu juhtub õnnetus,” ütles portree ja ma kuuletusin ning puhusin küünla ära. Kirbus kustunud tahist jäi tuppa tükiks ajaks püsima. Kuid saabunud pimedus oli suhteline. Aeg võis juba olla üle kesköö, ühtki kella polnud ma majas veel märganud. Aknast tungis nüüd sisse teistsugust öövalgust, ilmselt oli udu hajunud ja tähed sirasid üle Savimäe talu, niisamuti nagu üle kogu ilmamaa ning üks neist torkis kardinapilust mu silmigi.

Korraga polnudki mul enam und. Ning seni vaikuses viibinud maja aitas sellele omamoodi kaasa. Jah, kohemaid ärkasid mingid hääled. Kusagil üleval, laepapi vahel ajas keegi kedagi taga, kostis kiitsumist. Korraks see vaibus, siis algas kõik otsast peale.

Ma ei olnud neis asjus kindel, aga mu kujutlus joonistas, et seal võis mürgeldada nirk, väike kodukiskja, kes jahtis hiiri või rotte. Järelikult polnud maja päriselt asukateta ja minu tulek polnud piisav põhjus, et midagi selle iseseisvas ja teisases elus peaks muutuma.

Sellestsamast tõusis mulle silme ette teel juhtunud õnnetus, mida olin siiamaani püüdnud unustada. Kümmekond kilomeetrit enne kohalejõudmist, põldudevahelisel teel oli mu auto laternavihku sattunud jänes. Ta ei põika ju nii kergesti teelt kõrvale. Ja siis see äkitselt juhtuski, vaene loom sööstis teeservast uuesti selle keskele ja auto põrkeraud riivas teda, sest ma justkui tundsin mingit müksu. Mis jänesest edasi sai, seda ma ei tea – ei söandanud autot peatada ega tahtnud vaatama minna. Olen neis asjus kaunis hell. Nõnda siis sõitsin edasi, endal halb tunne kuni Savimäeni peas keerlemas.

Nüüd keset ööd, selle tundmatu öölooma tralli peale tõusis see uuesti silme ette…

Too möll üleval kestis ligi pool tundi, siis saabus vaikus. Seejärel hakkasin kuulma naksatusi. Seletasin endale, et küllap on seinapalkidesse kogunenud pinged, mil on harjumus just öös, temperatuuri muutumisel järele anda. Olin seda muidugi lugenud, mis pinged saavad olla linnamajas, need ju kivist või betoonist. Võimalik, et seda häält oli kuulda ka päevaajal, aga siis varjutavad seda teised hääled. Nii et kuuldavaks saab see ikkagi täielikus vaikuses. Ja siis täitis mu mõtet teistsugune kujutlus. Et kõik elumajad muutuvad kurvaks, kui neist kaob ühel hetkel elu saatev soojus ja liikumine. Ning seda tunnet on raske sinna jälle tagasi tuua. See saabub järkhaaval. Ning minu ees seisiski just säärane ülesanne…

Vatitekk, mille ma endale lõpuks tavalisele tekile peale kiskusin, oli raske ja niiskust täis. Ma olin seda esimest ööd siiski kuidagi mõnusama ja mugavamana ette kujutanud. Nõnda siis magasin esimese öö Savimäel halvasti, virgusin iga natukese aja järel ega saanud kordagi aru, kus ma viibin.