Rekonstruktsioon
Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Оглавление
Rein Raud. Rekonstruktsioon
I. Kala jälg vees
1
2
3
4
II. Kaskedetaguse
5
6
7
8
9
Отрывок из книги
Rein Raud
Viimased kuus kuud minu elus on olnud erilised. Ma olen väga paljude asjade üle järele mõelnud, mis varem mind üldse ei puudutanud. Kui arst mulle ütles, et jah, mul on teile üks halb uudis, aga midagi pole parata, see on tõepoolest vähk, siis ma tegelikult juba teadsin. Ta ei andnud mulle erilist lootust, ütles, et ma pean ise otsustama, kas ma tahan operatsioonile — tõenäosus, et hästi läheb, ütles ta, on minu juhtumi puhul siiski suhteliselt väike. Ja pealegi ei ole mingit kindlust, et kasvaja veidi aega hiljem jälle vohama ei hakka. Ilma operatsioonita andis ta mulle aega kuuest kuust aastani.
.....
Aga see kõik oli siiski tegelikult palju rohkem papist kui väljastpoolt vaatajale tundus. Kogu sellest perest oli Maire õde Elo ainuke, kes perekonna ellusuhtumist omaks ei võtnud, aga isegi tema ei protestinud kunagi väga häälekalt. Praegu, kui ma sellele ajale tagasi mõtlen, siis näib, nagu oleks Maire emalt päritud tingimatu tahtmine elada ja olla nii, nagu tsiviliseeritud maailma rangeimad reeglid nõuavad, esmajoones sisendus iseendale, kompensatsioon selle eest, et võimalus nii elada on saavutatud võimu teenimise läbi, millest nad ise lugu ei pidanud. Keegi ei tahtnud ju olla kollaboratsionist. Seda meile kõigile hiljem nii tuttavat seestpoolt-õõnestamise juttu hakkasid nemadki ajama kohe, kui selgeks sai, et vana korra lips on läbi — aga mitte kübetki enne, ja veel 1988. aasta suvel, kui kogu Eesti oli vabanemispalavikus, käisid Maire vanemad Krimmis valitsuse puhkekodus ja vedasid ka Elo kaasa, kõigile tema protestidele vaatamata. Ehkki Maire isa oli isegi põgusalt mingis isemajandava Eesti põllumajandustöörühmas kaasa teinud, küll väga uskumata, et sellest kunagi asja saab.
Ometi, nende auks peab ütlema, et see käitumine ei olnud siiski ka mitte päriselt teesklus, võib-olla oli olnud seda alguses, aga aastatega harjunud omavaheliseski suhtlemises kehtivaks maneeriks. Ma tean, sest me elasime Maire perega koos ligi kümme aastat. Alguses käisime seal lihtsalt külas, aga kui Anni sündis, oli Maire alles kolmandal kursusel, see oli maikuus, ja tal jäid muidugi eksamid kõik tegemata. Sellegipoolest, suvega õnnestus tal kõik järele võtta, sest lapsega tegeles põhiliselt ta ema, ja sügisest oli ta uuesti ülikoolis tagasi. Siis üritasime end juba igaks nädalavahetuseks Sauele toimetada. Minul oli nüüd ka oma potisinine Žiguli, mis sest, et äia kaudu, aga ikkagi suvistest ehitusmalevatest teenitud täiesti oma rahaga ostetud. Pärast ülikooli lõppu asusime otsekui loomulikult nende juurde, nii-öelda ajutiselt, sest Maire vanematel oli teisel korrusel kaks täiesti vaba tuba ja mina pidin tööasjus niikuinii põhiliselt mööda Eestit ringi sõitma, ja väga suurt vahet polnudki, kas elasin Tallinnas, Tartus või Pärnus.
.....