Читать книгу Forell. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid - Rein Truumets - Страница 1

Arvo Tuvikene

Meriforell (Salmo trutta morpha trutta) ja jõeforell (Salmo trutta morpha fario) on lõhilaste (Salmonidae) sugukonna lõhede (Salmo) perekonda kuuluva forelli (Salmo trutta) erinevad ökoloogilised vormid. Forelle portreteerib ihtüoloog, Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi limnoloogiakeskuse vanemteadur Arvo Tuvikene.

Meriforelli rahvapärasteks nimedeks on forell, iherus, lõhi (lõhega ühine üldnimetus), norjas, taimo. Jõeforelli rahvapäraste nimetustena on kasutatud järgmisi nimesid: forell, jõgiforell, hõrnas, eherus, tähnik, eerus, tähniklõhe, jõelõhe.

19. sajandil ja 20. sajandi alguses arvati veel, et tegemist on kahe erineva liigiga, kuid nüüdseks kinnitavad geneetilised analüüsid, et tegu on ühe ja sama liigiga.

Lisaks neile vormidele elab mujal maailmas veel mitmeid selle liigi alamliike ja ökoloogilisi vorme. Üks neist on näiteks järveforell (Salmo trutta morpha lacustris), järvevorm, mis on levinud Skandinaavias, Põhja-Venemaal, Briti saartel ja varasemalt Kesk-Euroopa Alpi-järvedes. Ta tõuseb kudema järve suubuvatesse jõgedesse ja ojadesse, kuid peamiseks toidulavaks on talle siiski järv.

FORELL VÕI LÕHE? Kuidas forelli lõhest eristada ja kuidas forellide ökoloogilisi vorme omavahel eristada? See küsimus on nii mõnegi kalamehe pannud pead murdma.

Täiskasvanud meriforelli on lõhest (Salmo salar) võimalik eristada, kuid see nõuab teatud vilumust. Meriforelli keha on pisut jässakam ja sabavars pisut jämedam kui lõhel. Suu ulatub tal silmast kaugemale. Seljauim on meriforellil tähniline, aga lõhel tähnid seljauimel puuduvad. Meriforelli kehal on rohkesti tähne ja neid on ka küljejoonest allpool, aga lõhel on vähem tähne ja need paiknevad valdavalt küljejoonest ülevalpool.

Meriforelli sabauime serv on tavaliselt sirge või kumer, lõhel nõgus. Meriforelli pulmarüü on võrreldes teiste lõhilastega tagasihoidlik. Nagu paljudel lõhilastel, tekib isastel alalõuale konksjätke, kuid erinevalt paljudest teistest sugulasliikidest on see väike. Samuti suureneb kehal roosakate tähnide arv. Emastel meriforellidel muutub välimus kudemisperioodil veelgi vähem.

Kui käes on ainult üks noorjärk, siis pole sageli lihtne öelda, kumb ta on. Vahel teeb määramise eriti raskeks see, et lõhe ja meriforell annavad omavahel ristandeid – neid on mõni protsent forellide ja lõhede hulgast.

Tähnikute laigud kipuvad kala vanuse kasvades kaduma. Isasel forellil on suhteliselt suurem pea kui emasel, aga emasel on suhteliselt suurem tagakeha.

KUIDAS ERISTADA MERIFORELLI JA LÕHET?

SOOME LAHES LEVINUD. Meie parimad meriforellijõed suubuvad Soome lahte ja neid on kokku neljakümne ringis.

MERIFORELL VÕI JÕEFORELL? Palju raskem või peaaegu võimatu on omavahel eristada meri- ja jõeforelli. Jões elavate 1–2-aastaste forellide puhul pole võimalik vahet teha, kes laskub merre ja muutub meriforelliks või kes jääb kogu eluks jõkke elama ja muutub jõeforelliks. Kirjanduses leidub viiteid tunnustele, mille abil saab meri- ja jõeforellil vahet teha, aga praktikas võib see väliste tunnuste põhjal osutuda pea võimatuks. Jõeforelli peetakse kehakujult meriforellist pisut jässakamaks, hambad sahkluul on tugevamad ja püsivamad kui meriforellil.

Äsja merest jõkke tulnud meriforell on hõbedase värvusega ja teda on lihtne jõeforellist eristada. Kala hõbedane värvus on tingitud kala nahas suurenenud guaniinikristallide sisaldusest, mis varjab teised, tumedamad pigmendilaigud. Kui aga kala on viibinud juba mõnda aega magevees, siis guaniinikristallide hulk nahas väheneb ja nende alt hakkavad välja paistma jões elavale forellile iseloomulikud mustad ja punased tähnid – siis on tema eristamine jõeforellist juba raskem.

KUIDAS ERISTADA JÕEFORELLI MERIFORELLIST?

Kuna tegemist on geneetiliselt ühe ja sama liigiga, siis sageli on nende kahe vormi kindel eristamine pea võimatu, kuid alljärgnevas tabelis on kirjeldatud mõned erinevused.

Jõe- ja meriforelli eristamine muutub keeruliseks ka seetõttu, et meriforell võib jääda pärast kudemist jõkke elama, jõeforell aga minna pärast kudemist merre, s.t nad võivad muutuda siirdekalast paikseks ja vastupidi ning seda ka korduvalt. Teadlased on märgistamis- ja asustamiskatsetega seda ka tõestanud.

Kui tahta päris kindel olla, kas tegu on isendiga, kes on mingi aja meres elanud, siis tuleks vaadata mikroskoobi all soomuste aastaringe. Nimelt kasvab siirdevorm meres parema toidubaasi tõttu kiiremini ja sellel ajal tekkinud aastaringide vahed on jões elatud aastate jooksul tekkinud aastaringidest palju suuremad.

Teadlaste arsenalis on veelgi täpsemaid meetodeid, kus soomuste ja kuulmekivide ehk otoliitide keemilise koostise järgi on võimalik täpselt öelda, millal kala elas meres, millal jões ja kas ta üldse on meres käinud. Nendeks keemilisteks „sõrmejälgedeks“ on näiteks keemiliste ainete strontsiumi ja kaltsiumi sisalduse suhe. Nimelt meres on strontsiumit palju rohkem kui jõgedes.

„Praktikas võib meri- ja jõeforelli eristamine väliste tunnuste põhjal osutuda pea võimatuks.“

MIS MÄÄRAB EDASISE ELU? Kas jões sündinud forellist saab merre rändav (anadroomne) meriforell või jääb ta jõkke elama ja saab temast jõeforell, sellele panevad aluse geneetilised eeldused, aga peamiselt siiski elutingimused. Kui jões on vähe toitu, siis enamik noori forelle otsustab merre parema ja rikkalikuma toidulaua juurde laskuda. Samuti otsustab suurem osa forelle merre laskuda siis, kui jões on vett vähe. Merre laskub just eriti palju emaseid forelle.

Arvatakse, et mere rikkalikum toidubaas on kalale vajalik selleks, et edaspidi jõkke kudema tulles oleks tal edukaks kudemiseks piisavalt energiat. Meriforellil nagu lõhelgi, on paikseid, nn kääbusisaseid, kes võivad järglasi anda merest kudema tõusvate emaste meriforellidega. Ka merest kudema tõusvad isased meriforellid annavad järglasi jões elavate emaste jõeforellidega, kuigi seda on siiski vähem täheldatud. Kui merrelaskumine mõne takistuse tõttu pole võimalik, jäävad forellid kogu eluks jõkke elama ja muutuvad seega jõeforellideks.

MILLEST RÄÄGIVAD SOOMUSED?

MERIFORELLI SOOMUS. Soomuse järgi võib öelda, et see meriforell elas kaks aastat jões ja siis laskus merre, kus tema kasvukiirus oluliselt kasvas.

JÕEST MERRE. Meriforelli soomus, kus on näha, et kala elas kaks aastat jões ja siis laskus merre. Esimesel mereaastal oli tema kasvukiirus väga suur, hiljem see langes.

LEVIK JA ELUPAIGAD. Algselt on forellid levinud valdavas osas Euroopast, Põhja-Aafrikas ja Lääne-Aasias. Põhjapoolne levila ulatub Barentsi mereni ja asustab ka Islandi saart. Ta asustab pea kogu Põhja-Euroopa rannikut ja kogu Läänemerd. Lõunas ulatub looduslik levila Vahemere rannikule, aga ka Vahemere suurematele saartele, nagu Korsika, Sardiinia ja Sitsiilia. Põhja-Aafrikas elab forell Atlase mäestikus, idas ulatub Uurali mäestikuni.

19. sajandi keskelt alates hakati forelli laialdaselt introdutseerima nii Ameerikasse, Aasiasse, Austraaliasse, Uus-Meremaale kui ka Lääne-Aafrikasse.

Võrreldes teiste lõhilastega talub forell kõrgemat temperatuuri ja see annab talle eelise soojemates veekogudes. Enamasti asustati jõeforelli, kuid kohtades, kus jõed olid meredega ühenduses, muutus osa jõeforellidest meriforellideks. Tänapäeval elab forell kõikidel kontinentidel, v.a Antarktises.

FORELLI LEVIK MAAILMAS

Punasega on tähistatud forelli (Salmo trutta) looduslik areaal, oranžiga introdutseeritud.

EESTIS TULEB MERIFORELL PEA 70 JÕKKE JA OJJA. Meie parimad meriforellijõed suubuvad Soome lahte ja neid on neljakümne ringis. Peamine osa meriforellide looduslikust järelkasvust tuleb suurema vooluhulgaga jõgedest, kus ränne jõkke on võimalik rohkem kui kümne kilomeetri ulatuses. Soome lahte suubuvate jõgede hulgas on sellised Vääna, Loobu ja Selja jõgi. Aga ka mitmes väiksemas jões, näiteks Pada ja Pudisoo jões ning Mustojas on meriforellide jaoks väga head kudemistingimused. Oluliselt vähem meriforellijõgesid suubub Liivi lahte – neid on teadaolevalt 16. Ka on meriforelli kudejõgesid Saaremaal (13) ja mõned Hiiumaal (3–5).

„Jõeforell elab Eestis kõikides suuremates jõgikondades, kokku umbes 200 vooluveekogus.“

Paljudes Soome lahte suubuvates jõgedes saab meriforell kudeda ainult lühikeses jõelõigus, sest inimesed on neile jõgedele juba mõne kilomeetri kaugusel merest rajanud tammid, mis on forellidele ületamatuks rändetõkkeks. Näiteks Kunda jõel on tamm vaid kahe kilomeetri kaugusel suudmest, Purtse jõel 4,5 km suudmest, Loobu jõel 10 km suudmest ja Pirita jõel 24 km suudmest.

Mõnes jões on rändetõketeks ka looduslikud joad, millest meriforellid ei ole võimelised üle hüppama – näiteks Keila juga, mis on suudmest 1,7 km kaugusel. Suured meriforelli isendid on võimelised hüppama veest välja umbes paari meetri kõrgusele – kui rändetõke ei ole kõrgem, siis on võimalik, et kalad suudavad seda teatud määral läbida.

Jõeforell elab Eestis kõikides suuremates jõgikondades ja tänapäeval kokku ligikaudu 200 vooluveekogus. 20. sajandil on teda asustatud paljudesse jõgedesse ja ojadesse, kus ta varem puudus.

Forell armastab jahedat ja hapnikurikast vett. Heades forellijõgedes on hapniku küllastusprotsent üle 80. Edukaks kudemiseks peab jões olema vähemalt 5 mg/l hapnikku. Vee väiksema hapnikusisalduse korral ei jõua kruusa sisse koetud marjani piisavalt hapnikku.

Peamine forelli levikutegur ongi sobivate kudemistingimuste olemasolu. Noored kalad hoiduvad rohkem kärestike lähedale, vähem kui 30 cm sügavusse vette, kus voolukiirus jääb vahemikku 20–50 cm/s, vanemad hõivavad sügavamad võrengud, kaldauurded ja muud varjekohad.

TAKISTUS. Hüdroelektrijaama pais Kunda jõel asub vaid kahe kilomeetri kaugusel jõe suudmest ega lase meriforellil liikuda sobivatele koelmutele paisust ülesvoolu. Paisu tulevik põhjustab vaidlusi looduskaitsjate, muinsuskaitsjate ja elektritootjate vahel.

ESNA JÕGI. Esna jõgi on Eesti üks paremaid jõeforellijõgesid, kus on nii looduslikke koelmuid kui ka rajatud kunstkoelmuid. Jões on jõeforelli erinevatele vanusegruppidele sobivaid varjepaiku.

Parim veetemperatuurivahemik forelli jaoks on 13–18 °C, kui aga vesi soojeneb üle 24 °C, võib see forellile saatuslikuks saada. Suhteliselt kõrge temperatuuri taluvuse tõttu on forell võrreldes teiste lõhilastega palju laiemalt levinud.

Vee kvaliteedi suhtes nõudlikku forelli kasutatakse paljudes maades indikaatorliigina, hindamaks veekogude puhtust. Tundlik on ta raskemetallide, eriti vase, kaadmiumi ja plii suhtes.

NOORTE FORELLIDE ASUSTUSTIHEDUS JÕES. Kala kasvades tema ruumivajadus suureneb. Et forellidel kujuneb välja tugev hierarhia, on nende asustustihedusel teatud piirid. Jõed, kus on palju varjepaiku, on palju forellirikkamad kui need, kus varjepaiku napib. Noorte forellide ehk tähnikute tihedus on kevadel enamasti 2–10 isendit 100 ruutmeetri kohta, kalade kasvades aga ruumivajadus suureneb ja asustustihedus langeb poole võrra. Noorjärkude kunstlikul asustamisel peab neid eripärasid jälgima. Pole mõtet asustada rohkem, kui antud jõelõiku noori kalu koos elama mahub. Arvatakse, et forellide kasvades ajavad dominantsed forellid jões nõrgemad liigikaaslased parematest varje- ja toitumiskohtadest ära ja need nõrgemad võivadki olla esimesed, kes merrelaskumise ette võtavad.

TOITUMINE JA KASV. Forell leiab toitu peamiselt oma väga hea nägemismeele abil. Ka haistmine on tal hea, kuid kuulmise poolest jääb ta tunduvalt alla karpkalalastele. Noored forellid söövad jõeelu perioodil alguses peamiselt putukate vastseid, väikseid limuseid, kirpvähke ja teisi selgrootuid, kuid hiljem lähevad nad üle röövtoidule.

Forell toitub meelsasti ka liigikaaslaste ja lõhe marjast. Jõeperioodil on kaladest tema menüüs põhiliselt lepamaim ja luukarits.

Tuleb ette ka liigikaaslaste söömist – kannibalismi – kuid mitte nii suures ulatuses kui näiteks haugil ja ahvenal. Forellil kujuneb välja tugev hierarhia ka toitumisega seoses. Domineeriv isend saab valida toitumiseks jões kõige parema koha ja aja. Parim aeg toitumiseks tundub forelli jaoks olevat päikseloojang ja vahetult pärast päikeseloojangut. Forellid, kellele on „koht“ kätte näidatud, peavad paratamatult toituma siis, kui toitu vähem liigub, näiteks päeval.

Jões veedab meriforell keskmiselt kaks aastat (võib jões olla 1–5 aastat), seejärel siirdub ta elama ja toituma merre. Meres on tema põhitoiduks kalad, Läänemeres peamiselt räim, kilu ning väike tobias. Kuna meres on enamasti rohkem toitu, siis kasvavad meriforellid palju suuremaks kui jõeforellid magevees. Eesti vetes kudevate meriforellide toitumisränded meres on palju lühemad kui lõhel. Enamasti toituvad nad üsna kodujõe suudme lähedal, põigates siiski ka kaugemale Läänemere keskossa.

Forell võib jões ise saagiks langeda, näiteks saarmale ja naaritsale, aga ka suurematele röövkaladele ja kalatoidulistele lindudele – jäälinnule ja haigrule. Läänemeres on ta heaks toidupooliseks tursale, hüljestele ning lindudest kosklale ja merikotkale.

„Forell leiab toitu peamiselt oma väga hea nägemismeele abil.“

KENA KALA. Forell teeb kalamehel meele heaks, ent eriti suurte isendite puhul võiks siiski kaaluda kala vette tagasi laskmist. Suur kala on viljakam ja temalt on oodata arvukamat järelkasvu.

REKORDFORELLID. Eesti vetest püütud kõige suurem meriforell saadi kätte Keila jõest – ta kaalus 11,4 kg ja oli 116 cm pikk. Teade pärineb 1938. aastast. Maailma teadaolevalt suurim meriforell kaaluga 19,3 kg püüti 1964. aastal Soome rannikumerest Loviisa lähedalt (Õngemees kalavetel 4).

Kalamehed võiksid kaaluda eriti suurte ja vanade meriforellide vette tagasi laskmist, sest vanemad kalad tõenäoliselt sisaldavad liiga palju mürgiseid rasvades lahustunud dioksiine. See tähendab, et eriti suurte Läänemere lõhilaste liialt sage söömine võib endas kätkeda terviseriske. Lisaks on just nende kalade absoluutne viljakus oluliselt suurem väikeste lõhede omast ja kui neil kudemine õnnestub, siis on ka järglasi palju rohkem – seega aitab suurte lõhilaste merre tagasi laskmine suurendada nende saake.

Jõeforelli kasvu- ja vanuserekordid Eestis ja mujal maailmas on ebaselged ja vastukäivad, kuna mõned jõeforellidele omistatud rekordid võivad kuuluda hoopis meri- või järveforellidele. Eestis võib kindlalt fikseeritud andmete põhjal jõeforelli rekordkaaluks lugeda 6,25 kg (L 78 cm, emane; püüdis 18. mail 1983 Vello Klemm Prandi jõest spinninguga). Maailmarekordiliseks kaaluks arvatakse olevat 9,07 kg jõeforellil, kes püüti 1866. aastal Inglismaalt. Arvatav vanuserekord – 49 aastat! – kuulub ühes Tšehhi allikatiigis elanud jõeforellile.

„Eesti vetest püütud suurim meriforell saadi kätte Keila jõest – ta kaalus 11,4 kg.“

KUDEMINE. Meriforellide jõkketõus võib alata juba augustis. Kudema hakkavad nad aga alles siis, kui jõe vesi on muutunud jahedaks (4–6 °C) ja enamasti leiab see aset oktoobris-novembris. Meriforelli kudemisseltskond koosneb ühest emaskalast ning ühest kuni viiest isasest. Isased kalad valivad välja sobiva paiga võimalikult kruusases ja suhteliselt kiirevoolulises jõelõigus ning jäävad emast ootama.

Forellile sobivad kudemiseks ka suhteliselt väikese vooluhulgaga jõed ja ojad. Saabunud emane meriforell kaevab isaste poolt valitud kohas valmis pikliku (1–1,5 m pika, laius 0,3–0,5 m laia) pesalohu, millesse ta marja koeb. Kui mari on koetud ja viljastatud, katab emane forell selle kuni 30 cm paksuse kruusakihiga ning siirdub järgmist pesalohku valmistama. Forelli marjaterade koguarv ehk absoluutne viljakus ühel kudemisperioodil on 3000–10 000.

„Emane forell valib kolmel juhul neljast suurema rasvauimega isased.“

Marjaterast koorub vastne alles järgmisel kevadel, aprillis-mais. Noor meriforell elab esimesed 1–5 aastat jões ja lahkub jõest staadiumis, mida kutsutakse laskujaks ehk smolt’iks – see on seisund, milles kala on valmis merre laskuma.

Mereelu kestab poolest aastast kuni viie aastani ja siis tuleb enamik forelle oma sünnijõkke tagasi kudema. Meriforellid võivad kudeda korduvalt. Kuigi kudemine tekitab neile tugevat stressi ja pärast kudemist on kalad kurnatud ja vastuvõtlikud haigustele, eelkõige seenhaigustele, paranevad nad mere rikkaliku toidulaua juurde tagasi pöördununa kiiresti. Osa meriforelle sureb, ent siiski on korduvalt kudejaid meriforellide hulgas palju rohkem kui lõhede hulgas.

Nii emastel kui isastel forellidel on võimalus kudemise ajal partnerit valida. Enamasti ajab tugevam isane konkureeriva isase agressiivse käitumisega, sageli otsese rammimisega eemale. Kui muidu ei saa, siis isegi hammustatakse konkurenti.

Teadlased on tõestanud, et emane forell valib kolmel juhul neljast suurema rasvauimega isased. Samas on katsetega kindlaks tehtud, et isaste omavaheline konkurents ja domineeriva isase väljakujunemine kaaluvad partneri valikul üles emase-poolse valiku rasvauime suuruse alusel. Kui emase valik oleks oluline, siis oleks rasvauime äralõikamise tehnika, mida rakendatakse kalakasvatustest pärit kalade eristamiseks looduslikest, täiesti lubamatu.

KOHASTUMUSED KESKKONNAVAHETUSEKS. Liikumine mereveest magedasse vette ja vastupidi on kaladele katsumus, milleks nad peavad valmistuma. Need on hormonaalselt juhitud protsessid. Näiteks kui forell hakkab mageveest merevette siirduma, siis tekivad tema lõpustesse juba enne merre laskumist kloriidrakud, mis aitavad tal mereveega kehasse sattunud liigsetest sooladest lahti saada, eritades neid lõpuste kaudu merevette tagasi. Noored forellid, kes otsustavad merre laskuda, teevad seda enamasti kevadel, märtsis-aprillis. Eelistatult toimuvad ränded öösel. Meriforellide värvus muutub meres nahas suurenenud guaniinikristallide sisalduse tõttu hõbedaseks, mis teeb nad röövloomadele vähem silmatorkavaks.

KUIDAS MERIFORELL LEIAB ÜLES OMA SÜNNIJÕE? Paljudel kalaliikidel, sealhulgas meriforellil on võime oma sünnijõgi üles leida, et sinna kudema minna. Meriforellid toituvad meres oma kodujõe suudmest mitte väga kaugel, kuid siiski kuni 150 km eemal. Võrdluseks: Vaikse ookeani idalõhed võivad toituda Korea ranniku lähedal ja kudema lähevad nad oma sünnijõgedesse Kamtšatka poolsaarele, mitme tuhande kilomeetri kaugusele.

See, kuidas meriforellid, tulles kaugelt merelt toitumast, leiavad üles oma sünnijõe piirkonna, ei ole veel teadlastel päris selge. Pakutakse, et nad oskavad orienteeruda maa magnetvälja suhtes: kalade peas on avastatud piirkond, mis on võimeline reageerima magnetvälja muutustele. Arvatakse, et kalad suudavad orienteeruda päikese ja isegi tähtede järgi teel suudmepiirkonda.

„Arvatakse, et forellid suudavad orienteeruda päikese ja isegi tähtede järgi.“

Kodukoelmu leiab ta seal üles juba oma hea haistmismeele abil – selles on teadlased üksmeelel. Nimelt arvatakse, et noortel meriforellidel on meeles kodujõe eriline „lõhnabukett“ ja pärast ühe- või mitmeaastast mereelu leiavad nad oma sünnijõe üles just tänu sellele. Arvatakse, et ühtedeks komponentideks selles lõhnabuketis on kalade endi väljaheidete kaudu vette eritatavad sapihapped (taurokoliinhape, litokoliinhape), mille suhtes on lõhilased eriti tundlikud, suutes neid tuvastada väga väikestes kontsentratsioonides – kuni 5 nanogrammi liitris (isegi väga moodsad keemilised aparaadid jäävad selliste väikeste kontsentratsioonide määramisega sageli hätta). Nendel ainetel on omadus adsorbeeruda kruusale ja kividele ning püsida seal pikka aega.

Kodujõe leidmisel võivad eksida rohkem need kalad, kes on kaua meres viibinud – arvatakse, et ninaepiteeli pideva uuenemisega on vanematel kaladel aega rohkem unustada kodujõe lõhn. On ka leitud, et suurema vooluhulgaga kodujõgi leitakse täpsemalt üles kui väiksema vooluhulgaga jõgi. Võrreldes lõhega eksib meriforell sünnijõe leidmisega sagedamini, kuigi haistmistundlikkusel neil suurt vahet ei ole.

TEE VABAKS! Õhne jõele rajatud kalapääs Tõrva linnas aitab tugevdada kohalikke jõeforellipopulatsioone.

FORELLI SAAGID JA KUNSTLIK KASVATAMINE. 2011. aastal püüti Läänemerest kokku ligi 480 tonni meriforelli, mida oli 200 tonni rohkem kui 2010. aastal. Suurem osa (60 %) meriforellist püütakse Läänemere avaosast, kust varem on saadud palju suuremaid saake (üle 1000 tonni). Umbes poole kogu meriforellist püüavad välja rannakalurid. Eesti vetes saadakse kõige rohkem meriforelli Soome lahest, kus aastatel 2007–2011 püüti keskmiselt 9,9 tonni meriforelli aastas. Oluliselt vähem saadi sellel perioodil meriforelli avamerest, Riia lahest ja Väinamerest, vastavalt 2,8; 0,6 ja 0,3 tonni.

Aastane meriforelli kogupüük maailmas aastail 2000–2011 oli 3391–4743 tonni. Suurimad püüdjad on Hispaania, Türgi, Poola ja Soome. Tänapäeval kasvatatakse forelli kalakasvatustes ja toodangumahud näitavad pidevat kasvutrendi, kuigi jäävad mitu suurusjärku alla lõhe kasvatamismahtudele. Näiteks 2007. aastal saadi kalakasvatustest ligikaudu 17 000 tonni meriforelli, suurimaks kasvatajaks on tänapäeval Venemaa. Jõeforelli püütakse Eestis spinningute ja lendõngedega ligikaudu paar tonni aastas.

Kuna forellil läheb maailmas laias laastus hästi ja ta kuulub vähe ohustatud liikide hulka, on mitmes riigis tema taastamisprogramme kärpima hakatud. Eesti mitmetes jõgedes aga tegeletakse siinsetest vajadustest tulenevalt lõhilaste rändetõkete kõrvaldamisega või kalapääsude rajamisega.