Tontide linn. Miss Peregrine’i ebatavalistest lastest
Описание книги
10 ebaharilikku last põgenevad ohtlike koletiste väe eest. Ainult üks isik võib neid aidata – kuid too on lõksus linnukehas. Erakordne seiklus, mis algas raamatus „Miss Peregrine’i kodu ebatavalistele lastele” jätkub Jacob Portmani ja tema uute sõprade teekonnaga Londonisse, maailma ühte omapäraseimasse pealinna. Sealt loodavad nad leida arstirohtu lastekodu juhatajale miss Peregrine’ile. Selles sõtta kistud linnas luuravad iga nurga taga õudustäratavad üllatused ja Jacob peab ebaharilikud lapsed väljapoole ohtu toimetama. „Tontide linn” viib lugejad fantaasia¬maailma, kus toimib telepaatia ning tuleb ette ajasilmuseid, kus kohtab ebaharilikke ja peletislikke elukaid. Nii nagu esimene, ühendab ka teine raamat põneva fantaasia varem avaldamata vanade fotodega, et luua ainulaadne lugemiselamus. Pinev, liigutav, imeväärselt kummaline lugu, kus suurepärases kooskõlas fotod ja tekst annavad unustamatu lugemiselamuse. Ransom Riggs kasvas üles Floridas, kuid nüüd elab ebatavaliste laste kodukandis Los Angeleses. Ta lapsepõlv möödus tondilugude ja briti komöödiate vaimutoidul, mis arvatavasti seletab tema raamatute temaatikat. Ransom Riggsi võid alati leida twitter@ransomriggs. Raamatu esimesest osast „Miss Peregrine’i kodu ebatavalistele lastele“ on Tim Burtonil („Charlie ja šokolaadivabrik“, „Alice Imedemaal“, „Frankenweenie“ jpt), valmimas mängufilm.
Отрывок из книги
Sadamast välja, möödudes külgedelt roostepuru poetavatest laevukestest ja vee alla vajunud nuivähke täis kaijäänustest, millel kükitas parvede kaupa meid vaikselt vaatavaid merelinde. Aerutasime mööda võrke vette laskvatest kaluritest, kes meid üksisilmi tardunud pilguga vahtisid ega olnud kindlad, kas oleme päriselt olemas või kujutavad nad vaid ette veevaime või siis peatselt veevaimudeks saavaid inimesi. Kolmes väikeses kipakas paadis oli kokku kümme last ja üks lind. Sõudsime vaikselt ja otsustavalt otse avamerele, jättes miilide ulatuses ainsa, kaljuse ja sinikuldses loojanguvalguses nõiduslikuna paistva turvapaiga kiiresti selja taha. Sihtkohaks valitud Walesi sakiline rannajoon meie ees oli vaevu nähtav hägune triip kaugel silmapiiril.
Aerutasime mööda ka eemalt vaadates nii rahumeelsest vanast majakast, kus eelmisel õhtul nii palju hirmsat oli juhtunud. Just seal plahvatasid me ümber pommid ning oleksime peaaegu uppunud või kuulirahe all surma saanud. Seal võtsin ma relva kätte, vajutasin päästikule ja tapsin inimese. See tegu käis mul praeguseni üle mõistuse. Seal kaotasime miss Peregrine’i ja kiskusime ta allveelaeva raudlõugade vahelt endale tagasi. Ainult et päästetud miss Peregrine oli viga saanud ja vajas niisugust abi, mida meie ei osanud anda. Nüüd kükitas ta meie paadi vööris ja vaatas, kuidas tema loodud turvapaik iga aerutõmbega üha kaugemale maha jäi.
.....
Emma tõusis püsti. „M i n a ütlen sulle, mismoodi,” alustas ta ning kõigi pilgud pöördusid temale. „Me k õ n n i m e.” Tüdruk rääkis nii enesekindlalt, et mul jooksis judin üle selja. „Me muudkui läheme ja läheme edasi, kuni jõuame linna.”
„Ja mis siis saab, kui viiekümne kilomeetri ulatuses pole ühtegi linna?” küsis Enoch.
.....