Отрывок из книги
Koletis seisis nii lähedal, et oleks võinud meid keelega puudutada, pilk meie kõridele suunatud, krimpsus aju täis mõrvafantaasiaid. Tema nälg meie järele täitis õhu elektriga. Hingetud on sündinud verejanulistena ebatavaliste hingede järele ning siin olime me tema ette ritta seatud nagu rootsi laud: pisike Addison vapralt mu jalge ees, saba püsti; Emma toe saamiseks minu vastu nõjatudes, kokkupõrkest ikka veel liiga nõrk, et enamat kui tikku süüdata; meie seljad toetusid kõvasti vastu lõhutud telefoniputkat. Ümber meie sünge ringi nägi metroojaam välja nagu oleks ööklubis pommitamine toimunud. Lõhkenud torudest vilises kummitusliku kardinana auru. Laest rippusid väändunud seinakinnituste küljes purunenud monitorid. Klaasikillumeri ulatus rööbasteni, helkides hüsteeriliselt vilkuvate punaste ohutulede valguses nagu aakrilaiune diskopall. Me olime lõksus, ühel pool kivisein ning pahkluuni ulatuv klaasikildudest vaip teisel pool – paari sammu kaugusel olendist, kelle ainus instinkt oli meid lõhki rebida, kuid kes ei üritanudki meieni jõuda. Ta tundus olevat põrandasse juurdunud ning kõikus edasi-tagasi nagu joodik või kuutõbine, surmatoov pea norgus, keeled kui ussipesad, mille olin magama loitsinud.
Mina. Seda olin teinud mina. Jacob Portman, poiss Eikusagilt, Floridast. Ta ei olnud meid tapnud – see õudus, mis tehtud pimedusest ja magavatelt lastelt kogutud luupainajatest – sest mina käskisin tal seda mitte teha. Käskisin tal täiesti ühemõtteliselt oma keele minu kaela ümbert lahti rullida. Mine tagasi, ütlesin ma. Seisa, ütlesin keeles, mis koosnes häälitsusest, mida ma inimese suust tulevana võimalikuks ei pidanud – ja imekombel ta kuulas, väljakutsuvalt mind silmitsedes, kuid keha kuuletus. Kuidagimoodi olin ma luupainaja taltsutanud, talle loitsu peale pannud. Kuid magajad ärkavad ning loitsud kaovad, eriti sellised, mis on kogemata peale pandud, ning ma tundsin, kuidas hingetu pulbitseb rahuliku pealispinna all.
.....
„Hoidke rongi kinni!“ hüüdis tont. Kuid uksed juba sulgusid.
Ta pistis käe uste vahele. Nood põrkusid taas lahti. Ta astus vagunisse, meie oma kõrvale.
.....
