Sõjaväeluure erukolonelleitnant RÄIMO SIIG ja teised Väikelinna kangelased
Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Оглавление
Rögiwald Pääbo. Sõjaväeluure erukolonelleitnant RÄIMO SIIG ja teised Väikelinna kangelased
EESSÕNA
SISSEJUHATUS: VÄIKELINNA PLOOMIMETS
PIPETIMEISTER HARALD
KONDOOMIMEISTER KONRAD-STIINA
LOOMAAIAVESTJA
SÜGEETIKA JA KRATSIOLOOGIA
VЁMBØ JA NOSSU
VANAVANAVANAVANAEMA TARETARETARETAREKE
SÕJAVÄELUURE ERUKOLONELLEITNANT RÄIMO SIIG
ÖKÖKÖÖK
VÄIKELINNA PIIRIVALVUR
KOOSOLEKUL LOEB IGA HÄÄL
ENNUSTAJA
ÜÜRIVUPLID: ÜHE PEREFIRMA EDULUGU
SOPASE SIILI SUUDLUS SODISE SOLKME SUULE
Отрывок из книги
Ennemuistsel ajal, veel enne, kui Väikelinn oli üldse mingisugusedki asumi mõõtmed omandanud, asus selsamal künkal või ehk paarkümmend sülda vasakul vaid mõnest osmikust koosnev mudakülake. Loomulikult ei nimetanud seda mülgast siis veel keegi Väikelinnaks. Põlisasukad, väisavad korilased või muidu eksinud vandersellid kutsusid toigashüttidest koosnevat kogumit suupäraselt Syxorykieks. Rändureid sattus siiakanti üllatavalt sageli, sest paarikümneliikmeline syxorykielaste kogukond oli tuntud erakordselt külalislahke hõimuna. Võõrastele kaela saadetav kivirahe oli kohati nii hõre, et obaduste ja tabamuste vahel oli mõnikord võimalik isegi päevavalgust näha. Elusalt kätte saadud võõra karja kütid hukati juba pärast kümnepäevast ihunuhtlust. Oli ju üldteada, et paljudes teistes kohtades topiti kutsumata külalistel kõrvad kive täis ja tambiti seejärel lihtsalt tiigimutta. Ilma pikema jututa. Ent sõbralik tervitus, mahe kivirahe või turgutav leige sõõm poolselgest laukaveest polnud peamised põhjused, miks Syxorykiest kujunes nii rändkarjade kui ka üksikhuntide seas menukas peatuspaik.
Ürgkuurordiks kujunes Syxorykie suuresti hoopis seetõttu, et tuldi kaema ilmaimet, millest pajatasid kõik tolleaegsed kuulujuttudest kollaseks võidunud koopamaalingud. Misjuures, viimane võis olla tingitud pigem piirkonna savikivi värvusest, ent kollased need seintele kratsitud sirgeldused kokkuvõttes olid ja ilmestasid ühtlasi vägagi tabavalt, seejuures võib-olla isegi tahtmatult seda muistset ürgkumu. Nimelt said Syxorykie meesisendid hea tahtmise korral mööda maad lohistada mitte ainult oma äärmisi jalgu. Nii kujutab näiteks üks tuntumaid koopamaalinguid meessyxorykiede keskmise ihuliikme üüratut ulatust. See võimaldab selle kõrval mitu minutit täiel kiirusel joosta, enne kui visand lõpeb. Võib-olla lihtsalt lõppes selles punktis hoogsa sirgeldaja jaks? Või ründas kunstnikku verejanuline ürgkiskja ja viimased kriipimised on hoopis võikad jäljed võitlusest elu ning surma peale? Ent võib-olla oli see pikkus väga täpselt välja mõõdetud. Selles ei ole Väikelinna ajaloolastel, antropoloogidel ja kunstiteadlastel veel kauaihaldatud üksmeelt. Kahtlemata oli sellistes seinakritseldustes omajagu kunstipärase anatoomiaga liialdamist, ent teisalt sisaldus neis üksjagu sulatõtt. Sestap on Väikelinna Ajaloomuuseum koopamaali paremaks nautlemiseks rajanud selle kõrvale kõvakattega jooksuraja. Finišis ootab sportlikku muuseumikülastajat laia lindiga vineermedal. Nii on ühildatud linlaste piiritu ajaloo-, kunsti- ja tervisespordihuvi. Avatud on ka väike suveniirikiosk – siit saab muistsete kodukandimeeste mõõtmeid kaunite meenetena lunastada niidirulle meenutavate tünnide kaupa. Aga siit tagasi eespool alustatud ajastukesksete sündmuse kirjeldamise juurde.
.....
See oli Pvbtmklhhgg. Tol ajal vaid kolmest hurtsikust koosnev rahvasuu teadis pajatada, et just vapper Pvbtmklhhgg rajaski Syxorykie künkale esimese okstest, koprasõnnikust ja soomülgastest kokkutassitud väätidest onni. Omaaegne maadeavastaja, asumiasutaja ja valitseja – tõenäoliselt oli ta üks esimesi inimtsivilisatsiooni juhte. Miks ka mitte, sest keegi pidi ju olema see esimene külavanem inimajaloos. See võis täiesti vabalt olla just Pvbtmklhhgg. Tal olid selleks kõik eeldused. Igatahes kujutavad teotahtelist Pvbtmklhhggi paljud algelised koopakritseldused nii Väikelinna ümbruses kui ka kaugemal, sest tema karjajuhi ambitsioon ei piirdunud ometi kolme laukaäärse toikahunnikuga. Kuigi kõik teada-tuntud ajaloolased ei ole veel täielikult ühel meelel, sest nii kaugeid fakte on mõnevõrra keeruline ideaalilähedaselt taastada, on suurem osa neist ometi seda meelt, et Pvbtmklhhggi kontrolli all olnud territoorium võis selle kõrgperioodil laiuda kuni ühe koma kuue ruutkilomeetri suurusel maalahmakal. Ilmselt aitas teda seejuures Sepa kurikuulus mõrutõrumõdu, mille kraadid süstisid teatava annuse kartmatust ja pealehakkamist, samal ajal tagasihoidlikkust nüristades ja hirmu peletades. Sellistel öistel vallutusretkedel liaanidelt rippumast leitud naised võttis ta loomulikult kõik kaasa. Öö hajudes, olles eelnevalt pannud juhendavaid hallutsinatsioone tekitava oa ao valgel põske, tegi vapper sõdalane valiku, millised naised kõlbavad külje alla ladustamiseks, millised sobivad ainult supikoguks. Uute naishõimlaste kaudu laiendas Pvbtmklhhgg mõjuvõimu veelgi, ühtlasi paisus tema rauarohke vere najal karja populatsioon. Nii rajas ta ühel päeval esikosmiku kõrvale veel kaks hütti. Neist ühte koliski mõni aeg hiljem tusane lühikoonuline Sepp, kes sai onni kingiks pärast Pvbtmklhhggi kuuenda naise lahkumist parematele jahimaadele. Kusjuures kolimispäeval oli koopaesises õnaruses uut kambriomanikku ootamas eriti tummine supp. See oli Pvbtmklhhggi salajase retsepti järgi valmistatud kodukana uhhaa, nagu ta ise tavatses öelda. Igal juhul on kõnealune metsploomikivi allaneelamine üks levinumaid muistseid stseene, mida kajastavad rohkemal või vähemal määral peaaegu kõik Väikelinna kandis teadaolevad koopamaalingud.
Öhösönaga, Pvbtmklhhgg reageeris kiiresti. Ta tagus oma kuulsa, ent valusa toikaga keset muldrada visklevat ja lämbuvat võõrast otse selga. Ktbptbkmwstrtpk ahmis silmi pööritades õhku. “Või ainult ühte silma pööritades,” jõudis Sepp kiirelt mõelda, samas oma laialivalguvat tähelepanuvõimet kirudes. Isegi keset kõige äkilisemat köhahoogu või pöörasemat valu ei suutnud Ktbptbkmwstrtpk oma imestusest kokku liimitud uudishimulikku pilku peita. See oli otsekui nähtamatute naeltega kinni taotud, mis pendeldas kordamööda Sepa ja Pvbtmklhhggi niuete vahele Emakese Looduse ja Isakese Saatuse poolt heldelt jagatud hästiistuva varustuse vahel. Viimases hädas kobas Ktbptbkmwstrtpki harali kämmal mööda mulda. See otsis Sepa kivisse uuristatud toopi, kus loksus kurikuulus mõdu. Leidnud kivinõu, kummutas ta allesjäänud tõrunire otsejoones ülespaistetanud hambutusse kurku. Valju röögatusega suutis ta puuviljaseemne alla neelata ja seejärel kaotas vandersell teadvuse. Või vähemalt pooleldi. Sepp ja Pvbtmklhhgg vahetasid madalalaubalisi, tugevas eeshambumuses habetunuid pilke. “Ktbptbkmwstrtpkist tuleb enne lahti saada, kui see hirmus ploomikivi teisest otsast seedimata kujul välja hakkab tulema,” mõtlesid mehed omavahel. Tegelikult mõtlesid nad seda hoopis poolvaljult ja üldse mitte ainult omavahel. Õnnetu puuviljakivineelajast toibuja kuulis liigagi selgelt, mida temast räägitakse. Esimene tagaselja rääkimise ohver olla? See oli väga alandav.
.....