Päevakord

Оглавление

Éric Vuillard. Päevakord

Salajane koosolek

Maskid

Viisakusvisiit

Heidutamine

Kohtumine Berghofis

Kuidas mitte otsustada

Meeleheitlik katse

Päev telefonitoru otsas

Hüvastijätulõuna Downing Streetil

Blitzkrieg

Tankiummik

Pealtkuulamised

Kostüümilaenutus

Helisev muusika

Surnud

Kes kõik need inimesed ometi on?

Saateks

Отрывок из книги

ÉRIC VUILLARD

Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff

.....

Kõik kakskümmend neli siluetti läbisid tõsise moega esimese trepivahe ning vallutasid siis aste astme järel ka järgmised trepid, tehes aeg-ajalt peatuse, et oma vana südant mitte ülearu koormata, ja nõnda astusid nad vaskkäsipuust kõvasti kinni hoides ülespoole, silmad vidukil, imetlemata ei elegantset balustraadi ega võlvkaari, just nagu roniksid nähtamatu sügislehehunniku otsa. Nad juhatati paremal pool paiknevast väikesest uksest sisse ning kõndinud veel mõne sammu üle maleruudulise põranda, tõusid nad veel umbes kolmkümmend astet ülespoole ja jõudsid kolmandale korrusele. Ma ei tea, kes oli rivis esimene, ja tegelikult pole see ka tähtis, kuna kõik kakskümmend neli pidid tegema täpselt sama, läbima sama teekonna, pöörama paremale, kaarega ümber trepisüviku, ning sisenema seejärel vasakul pool pärani lükatud ustest salongi.

Öeldakse, et kirjanduses on kõik lubatud. Mis tähendab, et ma võiksin lasta neil lõputult mööda Penrose’i treppi keerutada, nii et nad ei saaks enam minna ei üles ega alla, vaid peaksid igavesti mõlemat tegema. Ja umbes selline mulje raamatutest sageli jääbki. Sõnade aeg – kompaktne või voolav, läbimatu või kohev, tihke, veniv, granulaarne – kivistab liikumised, halvab. Meie tegelased jäävad paleesse alatiseks, nagu nõiutud lossi. Nad on sisenemise hetkest peale just nagu välgust rabatud, kangestunud, tardunud. Uksed on korraga kinni ja lahti, lünetid kulunud, purustatud, hävitatud või üle värvitud. Trepisüvik särab, kuid on tühi, lühter sätendab, kuid on kustunud. Me oleme ühekorraga kõigis aegades. Albert Vögler näiteks läks trepist üles esimesele mademele, katsus seal oma kraed, ta higistas, lausa tilkus higist ja tundis kerget peapööritust. Treppi valgustava suure kuldse laterna all kohendab ta vesti, teeb ühe nööbi lahti, sätib krae õigeks. Võimalik, et ka Gustav Krupp peatus seal mademel ja ütles Albertile midagi lohutavat, mõne väikese mõttetera vanaduse kohta, ühesõnaga, näitas üles solidaarsust. Seejärel läks Gustav edasi ja Albert Vögler jäi veel natukeseks paigale, seisis seal üksi, pea kohal lühter, suur kullatud taim, mille keskel säramas tohutu valguskera.

.....