Оглавление
Richard J. Evans. Natsid ja vandenõuteooriad. Kolmas Riik ja paranoilised kujutelmad
Richard J. Evans. Natsid ja vandenõuteooriad. Kolmas Riik ja paranoilised kujutelmad
Sissejuhatus
I. KAS „PROTOKOLLID” OLI GENOTSIIDI LUBAKIRI? 1
2
3
4
5
II. KAS SAKSA RELVAJÕUDUDELE LÖÖDI 1918. AASTAL NUGA SELGA? 1
2
3
4
5
6
III. KES SÜÜTAS RIIGIPÄEVAHOONE? 1
2
3
4
5
IV. MIKS LENDAS RUDOLF HESS SUURBRITANNIASSE? 1
2
3
4
5
6
7
8
V. KAS HITLER PÕGENES BERLIINI PUNKRIST? 1
2
3
4
5
6
7
Kokkuvõte
Tänusõnad
Illustratsioonide loetelu ja fotode kasutusõigus
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
32
33
34
35
36
37
38
39
40
41
42
43
44
45
46
47
48
49
50
51
52
53
54
55
56
57
58
59
60
61
62
63
64
65
66
67
68
69
70
71
72
73
74
75
76
77
78
79
80
81
82
83
84
85
86
87
88
89
90
91
92
93
94
95
96
97
98
99
100
101
102
103
104
105
106
107
108
109
110
111
112
113
114
115
116
117
118
119
120
121
122
123
124
125
126
127
128
129
130
131
132
133
134
135
136
137
138
139
140
141
142
143
144
145
146
147
148
149
150
151
152
153
154
155
156
157
158
159
160
161
162
163
164
165
166
167
168
169
170
171
172
173
174
175
176
177
178
179
180
181
182
183
184
185
186
187
188
189
190
191
192
193
194
195
196
197
198
199
200
201
202
203
204
205
206
207
208
209
210
211
212
213
214
215
216
217
218
219
220
221
222
223
224
225
226
227
228
229
230
231
232
233
234
235
236
237
238
239
240
241
242
243
244
245
246
247
248
249
250
251
252
253
254
255
256
257
258
259
260
261
262
263
264
265
266
267
268
269
270
271
272
273
274
275
276
277
278
279
280
281
282
283
284
285
286
287
288
289
290
291
292
293
294
295
296
297
298
299
300
301
302
303
304
305
306
307
308
309
310
311
312
313
314
315
316
317
318
319
320
321
322
323
324
325
326
327
328
329
330
331
332
333
334
335
336
337
338
339
340
341
342
343
344
345
346
347
348
349
350
351
352
353
354
355
356
357
358
359
360
361
362
363
364
365
366
367
368
369
370
371
372
373
374
375
376
377
378
379
380
381
382
383
384
385
386
387
388
389
390
391
392
393
394
395
396
397
398
399
400
401
402
403
404
405
406
407
408
409
410
411
412
413
414
415
416
417
418
419
420
421
422
423
424
425
426
427
428
429
430
431
432
433
434
435
436
437
438
439
440
441
442
443
444
445
446
447
448
449
450
451
452
453
454
455
456
457
458
459
460
461
462
463
464
465
466
467
468
469
470
471
472
473
474
475
476
477
478
479
480
481
482
483
484
485
486
487
488
489
490
491
492
493
494
495
496
497
498
499
500
501
502
503
504
505
506
507
508
509
510
511
512
513
514
515
516
517
518
519
520
521
522
523
524
525
526
527
528
529
530
531
532
533
534
535
536
537
538
539
540
541
542
543
544
545
546
547
548
549
550
551
552
553
554
555
556
557
558
559
560
561
562
563
Отрывок из книги
Käsitus, et juhusel ei ole ajaloos kohta, et miski pole päris see, millena see paistab esmapilgul, et kõik toimuv on kulisside taga kogu maailmaga manipuleerivate ja kurja plaanivate inimrühmade salasepitsuste tagajärg, on sama vana nagu ajalugu ise. Ent 21. sajandil näikse vandenõuteooriad aina populaarsust koguvat ja üha laiemalt levivat, ammutades jõudu internetist ja suhtlusmeediast, kasutades ära selliste traditsiooniliste arvamusvalvurite nagu ajalehetoimetajate ja raamatukirjastajate kahanevat mõju ning saades kannustust tõe ja vale määramatusest, mis on kätketud väärastunud käsitlusse niinimetatud alternatiivsetest faktidest.1
Palju aastaid tagasi kirjutas Ameerika liberaalne intellektuaal Richard Hofstadter vandenõuteooriatest oma kuulsas artiklis „Paranoiline stiil Ameerika poliitikas”, mis avaldati esimest korda Harper’s Magazine’i 1964. aasta novembrinumbris. Hofstadter ütles, et ta ei nimeta vandenõuteoreetikuid kliinilises mõttes hälbinuks. Ta kirjutas: „Nimetan seda paranoiliseks stiiliks ainult seepärast, et ükski teine sõna ei väljenda nõnda täpselt säherdust lõõmavat liialdamist, umbusku ja vandenõuulma, mida ma silmas pean.” Ta märkis, et loomulikult pole selles midagi uut, vaid kirjandust niisuguste rühmade nagu vabamüürlaste ja illuminaatide teemal hakkas ilmuma juba 18. sajandil. Ent 20. sajandil elas see läbi taassünni, iseäranis pärast Teist maailmasõda makartismi kujul. Senaator McCarthy väändunud kujutelm Ameerika ühiskonnas igal nurgal varitsevatest salakommunistidest on klassikaline paranoilise stiili näide, maalides silme ette pildi kuritahtlikust varjatud vaenlasest, kes mõjutab toimuvat, et õõnestada ühiskondlikku ja poliitilist korda. Hofstadter jätkas:
.....
Nagu neist näiteist ilmneb, ei ole kõik vandenõuteooriad ühesugused. Selle žanri uurijad on jaganud need eri tüüpideks. On olemas kaks põhilist varianti. Esiteks süsteemne vandenõuteooria, mille kinnitusel korraldab üks vandeseltslaste rühmitis rohkesti erilaadilisi tegevusi ainsa sihiga allutada mõni riik, piirkond või suisa terve maailm oma võimule. Selle teooria kohaselt hautakse salanõu sageli pika aja, lausa sajandite vältel ning see levib väga suurel alal, mõnel juhul sõna otseses mõttes üle kogu maailma, ning seda kannab edasi ja põlistab mõni üleilmne organisatsioon nagu illuminaadid, vabamüürlased või kommunistid või rassi- või usurühm nagu juudid. Teiseks on olemas üksiksündmuste vandenõuteooriad, kus salajane organiseeritud rühmitis korraldab mõne konkreetse teo, näiteks USA presidendi John F. Kennedy mõrvamise või astronautide võltsitud Kuu-reisi. Sedasorti salanõu sepitsetakse harilikult lühikese ajaga, nädalate või kuude, äärmisel juhul paari aasta jooksul. Osa konspiroloogide mõtteis võivad need kaks vandenõu tüüpi olla teineteisega seotud – üksiksündmuse vandenõu võib pidada süsteemse vandenõu ilminguks –, aga see ei ole vältimatu.5 Tähtis on tõik, et mõlema vandenõuteooria tüübi kohaselt on ajalooliste (paljudel juhtudel ka praegusaegsete) sündmuste taga kellegi varjatud käsi. Ühine on veel hoiak, et mingi protsessi, sündmuste või sündmuste rea versioon, mida konspiroloogid nimetavad ametlikuks – teisisõnu üldtunnustatud käsitlus – on vale. Õigupoolest kätkeb juba mõiste ametlik iseenesest suhtumist, et valitsused või mõni mõjuvõimas eliidirühm on sundinud või eksitanud ajaloolasi, ülikooliõppejõude, ajakirjanikke ja teisi jutustama tõe varjamiseks välja mõeldud lugusid, mille abil säilitada olemasolevat korda ja hoida neid rühmi võimul. See omakorda tugevdab vandenõuteoreetikute veendumust, et ainuüksi neil on ligipääs päris tõele.
Loomulikult on vandenõud olemas ja kõik vandenõuteooriad ei ole valed. Päevselge näide on Watergate’i afäär, kus USA vabariiklasest president ja 1972. aasta presidendivalimiste kandidaat Richard M. Nixon korraldas sissemurdmise demokraatide valimiskampaania peakorterisse Washingtoni Watergate’i hotelli, et paigaldada sinna telefoniliinide pealtkuulamise seadmed. Aegade jooksul on sepitsetud veel arvukalt ehtsaid vandenõusid. Kõiki neid ühendab esiteks see, et kaasa lööb väga väike hulk inimesi. Kuna salanõu tuleb ellu viia tingimata salaja, et seda ei avastaks ega peataks need, kelle vastu see on sihitud, siis järelikult suureneb sedamööda, mida rohkem inimesi kaasatakse, vandenõu reetmise ja nurjumise tõenäosus. Teiseks on need kõik suuremal või vähemal määral ajaliselt piiratud. Põhjuseks on tõik, et neil on silme ees konkreetne eesmärk, mis saab kas täidetud või siis jääb paljastamise tõttu saavutamata (nagu juhtub enamasti). Samal ajal ei ole sugugi kõik, mida on nimetatud vandenõuteooriaks, tegelikult kätkenud salanõu sepitsemist. Vandenõuteooria ei ole seesama, mis levitada libauudiseid, väänata ja moonutada tõtt või juurutada „alternatiivseid fakte”, et mõnd sündmust selgitada, eitada või õigustada. Tõeline vandenõuteooria peab hõlmama inimrühma, kes haub salaplaani mingi keelatud tegevuse elluviimiseks. Säärane rühm peab taotlema oma tegudega kindlaid tulemusi – see arvamus järgib konspiroloogide veendumust, et ükski kaalukas ajaloosündmus ei toimu juhuslikult, asjaolude kokkusattumise tõttu ega omapäi tegutseva üksikisiku mõjul.
.....
