Читать книгу Sinine ümbrik - Richard Janno - Страница 1

„S-o-n-n-y b-o-o-y!…” ümises Roger tasahilju endamisi viisi-leelutust, kobades pimedas trepikäsipuud. See oli täna erakordselt libe ja kippus sõrmede alt ära kaduma, hoolimata sellest, et seisis juba aastaid värvimata ja ajas pindu. Aga küllap peitus põhjus Rogeris eneses, sest trepiastmed tõrkusid samuti õiges joones jalatalla alla sattumast ja lõppesid ikka enne otsa, kui Roger arvas. See kõik ei rikkunud aga sugugi mehe tuju, laul muutus veelgi lõbusamaks.

Kui tullakse pulmapeolt, siis ei saagi teisiti. Roger polnud küll mingi alkoholisõber, kuid juba tervisejoomine ise sundis õige rohkete klaaside tühjendamisele ja lõi närvid loomulisest seisundist ripakile. Peale selle veel rida lisaannuseid, millest ei pääse ju mööda, kui ollakse lähema kolleegi pulmas ― ja nii olidki need kodutrepid muutunud libedamaks ning tõrksamaks kui tavaliselt. See polnud küll mingi purjusolek sõna tõsises mõttes, vaid rohkem lustiline lodevus, mille laskis meelega kehasse.

Ilma eriliste pingutusteta jõudis lõbus pulmamees siiski teisele korrale. Seal askeldas ta veidi ukse kallal, otsides võtmele sobivat panipaika, ja astus siis kergendatud sammul eestuppa. Keeras elektri põlema ja viskas palitu varna.

Suures peeglis kõverdus ta pikk ning sihvakas kogu viltusesse looka ja otsaesine tõmbus meetripikkuseks. „Ena mul antsakat!” naeratas Roger, kuid kummardus siiski näoga peegliklaasile lähemale ja uuris terava pilguga meelekohti. On tal siis tõega juba halle udemeid käharais juuksesalkades? Preili Uusen oli seda pidulauas kate­gooriliselt kinnitanud ja lubanud koguni ühe säärase karva välja kitkuda, et oma sõnadele tegelikku tõestust anda. Nii kaugele polnud küll asi läinud, sest preilil seisid kõige lähemal ajal kihlused ees ja oleks olnud sündmatu rahva juuresolekul võõrale mehele nii lähedale tikkuda. Kuid ta jäi oma sõnade juure ja palus esimesel võimalusel peeglist järele vaadata, kui teda ei usuta.

Peegel oli aga veidi ähmane ja silmad veelgi udusemad, mistõttu Rogeril ei õnnestunud suurtele pingutustele vaatamata eraldada juuksesasimikust ühtki erivärvilist karvalaiku. Ükskõik, mõtles ta, kaeme homme perra, ega nad ühe ööga kuhugi ikka ei kao. Ta ulatas käega elektrinupule, kuid sealsamas meenus talle, et oli tulnud koju ometi väikese ülesandega. Oli lubanud preili Uusenile, et kohe koju jõudes viib tervitusi õnnelikule peigmehele, preili tulevasele elukaaslasele, härra Robert Tensingule. Nad elasid kõrvuti tubades, Roger ja Tensing, ja seepärast ei valmistanud erilist raskust preili palvet täita.

Roger vaatas kellale, oli alles pool üks — Tensing võis väga hästi veel ärkvel olla. Ta koputas ettevaatlikult uksele, koputas teist korda ja kõvemini, kuid seestpoolt ei kostnud ühtki häält. Härra võis magada või sama hästi ka väljas olla, oli tal ju viimaseil ajul nii palju tegemist ja askeldusi, koosolek koosoleku otsa.

Jäävad homseks, mõtles Roger, need õrnad sõnad. „S-o-n-n-y b-o-o-y…” ümatas ta vaikse sordiini all ja astus ukse juurest eemale. Ta unarad silmad jäid aga sealjuures põrandale pidama, midagi neljakandilist sinetas kollasel vaibal. Teatud raskusi võites, küünitas Roger põrandani ja haaras sinise eseme pihku.

Kirjaümbrik.

Tavaline odavahinnaline, nagu neid poole sendi eest müüakse. Sinisel põhjal seisis tugevate punaste tähtedega: „Härra R. Tensing, siin.” Roger mõtles viivu ja lükkas siis ümbriku taskusse. On kindlam sedasi, mõtles ta, võib kaduma minna või pühkmeisse sattuda. Kustutas siis aeglaste liigutustega tule ja koheval vaibal paar korda komistades nõtkus oma tuppa.

Lahtiriietuminegi võttis seekord rohkem aega kui tavaliselt. Kuid lõppeks pehmesse voodi jõudes, milles alles eile vahetatud linad värskelt pesulõhna hajutasid, tundis ta enesel erakordselt mugava olevat. Peas surises rõõmsalt ja paitavalt, magus väsimus rändas mõnusalt kontides, südame all oli pehme ja hea.

Jajaa, see Tensing võib olla kõigiti õnnelik. Säärane tüdruk nagu see Uuseni preili ei lange igaühele ülle. Niisuguse too nagu päikese majja ― ilus ja õhetav, rõõmus ja tujuküllane, kuid sealjuures mitte põrmugi rumal, ei, liigagi arukas ja taipaja. Egas ta muidu neid peigmehi siiani nii kerge käega polnud lennutanud, enne kui lõppeks Tensingu juurde jäi paika pidama. Selle mehe man võis hakata elu elama ― küllap tüdruk seda juba taipas! Tuntud poliitikamees, paar korda ministergi olnud, üliheade sidemete ja tutvustega, kõigiti lugupeetud ja hinnatud ― säärasega maksab igaveseks kokku jääda. Ja vaevalt 50 aastat pole kah veel mingi vanadus, mis noorele tütarlapsele võiks muutuda masendavaks. Päris noor mees ― teisiti ei saanud ju keegi Tensingu kohta öelda.

Roger uneles endamisi, vaibudes ikka sügavamasse ja sügavamasse tukastusse. Kui jõuaks isegi kunagi nii kaugele… nii… igatpidi. Karjäärilt ja naisearmult, seltskondlikult ja poliitiliselt positsioonilt… Muidugi, kaevata pole põhjust praegusegi olukorra man — kogenud ajakirjaniku põlv polegi ju nii väga alahinnatav, ei, sugugi mitte… Kuid Tensingu seisukohani on siiski tükk maad, päris palju maad. Jõuab ju veel… muidugi… paar aastat üle kolmekümne on õieti alles poisikese vanadus ja kes teab… kui hakkaks just sihikindlalt vagusid ajama, kuhu veel lõpuks välja tõukad…

On ennegi ajakirjanikkude radadest tulnud ministreid ja teisi kõrgemaid võimukandjaid…

Kuid sealsamas muiatas Roger unest ja sirutas enese mugavamalt vaiba alla — millised mõtted võivad tekkida inimesel, kui ta ilmsi hakkab nägema unenägusid! Ei, ei, jäägu need ministrid ja muud kuulsad mehed ilusasti kõrvale, tema ajab enesega niigi läbi, on sedasigi küllalt hea ja sobiv olla, miks hakata ronima ja asjatult oma nahast välja pugema!

Selles mõnusas teadmises kadusid Rogeril kõik unenäod ja ta vaibus raskesse, pimedasse unne.

*

Teisel hommikul oli Roger varakult jalul. Esmaspäevane päev on ajakirjanikule harilikult kibedam ning töörohkem ja seepärast tuli olla aegsasti rakmetes. Pealegi oli eelmisel päeval olnud rida tähtsaid nõupidamisi valitsuse koalitsiooni püsimise või pragunemise üle ja kõigega tuli kiiresti tutvuda, et jõuda õigeks ajaks kõik tulemused ja otsused parajasse vormi valada.

Roger suhtus sisuliselt kõigisse poliitilistesse keerdkäikudesse ja võitlushaaretesse erapooletult. Polnud tahtmist ega mahti end siduda ühegi erakonna tõekspidemetega, kuid ta tundis siiski elavat huvi järjest käärivama ja pulbitsevama poliitikaelu vastu ja „Uue Eesti” poliitilise toimetajana tuli tal järjekindlalt vasemale või paremale oma teravaid artiklilööke jagada. See oli seda kergem, et „Uus Eesti” purjetas väljaspool kõiki erakondi neutraalses sõiduvees ja tema toimetajail olid kõigi erakonna­kombinatsioonide suhtes täiesti vabad käed.

Käesoleval silmapilgul tõotas poliitiline kääring õige tõhusat tormi. Kodanikkude Liit, kõige parempoolsem erakondade seas, oli tõstnud mässulipu koalitsiooni vastu ja ähvardanud oma esindaja valitsusest ära kutsuda, kui tema nõudeid sotsiaalseadustiku alal vastu ei võeta. Liidul polnud parlamendis küll kuigi arukat esindust, kuid tema eemalejäämine valitsusest oleks tähendanud möödapääsmatut kriisi ja sellest hoidumiseks panid muud erakonnad kõik rattad ja veed liikvele.

Roger hävitas kiiresti oma võileiva ja kohvi, mille perenaine juba varakult oli salakesi asetanud lauale, ja astus siis kärmesti eestuppa. Tensingu ukse taga kuulatas ta viivukese ja tegi siis paar ettevaatlikku koputust. Tensingul pidi olema kõige värskemaid andmeid eilsete nõupidamiste üle ― oli ta ju Kodanikkude Liidu juhtivamaid tegelasi ― ja nendega oli kasulik juba enne tööleminekut tutvuda.

Koputusele ei järgnenud ühtki häält.

„Halloo, magad või?”

Vaikus.

Roger vaatles lukuauku ― võtit polnud ees. Proovis ust, see oli lukus. Ena mul saksa, mõtles ta, kui vara juba jooksuhoo peale võtnud! Tegi veel paar põgusat lõgistust käerauaga, viskas siis palitu selga ja väljus.

Oli hilissügisene udusadu. Pilved olid majakatustes kinni ja alasti puuderaod tilkusid veest. Uimaselt ja tüdinult lösutasid majaderead. Raatuski oli kuidagi nukralt küüru vajunud ja vilgutas uniselt oma ainukest vesist silma — kellalauda, millel ähmatasid hallid veenired.

Nende veenirede taga näitasid kaks raskemeelset osutit parajasti üheksandat hommikutundi, kui Roger toimetusse jõudis. Reporterid rippusid juba telefonitorude otsas ja välispoliitika toas ragistas poolunine toimetaja raadiogrammide segases rägastikus.

Roger asus oma laua taha, süütas paberossi ja määras kindlaks teotsemisplaani. Kõigepealt tuli helistada radikaalide juhile Pärtelsonile, sest selle kui koalitsiooni peremehe meeleolu võis anda kõige otsemad niidid pihku; siis kõnelus Tensinguga, siis parlamendi esimehele väikene visiit, siis ettevaatlik maakatsumine sotsialistide hulgas…

Hüva, läheb lahti!

Pärtelson oli alles kodus ja nagu juba esimestest lausetest selgus, õige tusases tujus. Midagi selget ei olevat eile veepinnale tõusnud, Kodanikkude Liit on turris ja tõrkjas, ei anna ühelegi kompromissile alla, susi teda söögu. Muidu polevat ju häda, kuid see Tensing olevat niikui vanasarvik oma nõuetes kinni ega taganevat karvavõrdki. Lõplikku ei tea siiski midagi — eile õhtul hilja olevat Kodanikkude Liidul olnud kitsamas ringis veel nõupidamine ja, nagu kuulda, täna hommikul laiem erakonna tegelaste istung, eks näe, mis head või kurja sealt siis tuleb.

See teadaanne tegi Rogeri meeleolu rõõmsaks. Mida põnevamaks olukord muutub, seda soodsamad teed ajakirjaniku löögiveerele! Seepärast sel Tensingul olidki nii ägedad tuuled jalge all, et ei mallanud õieti undki magada ― kes teab, on vast avanemas mõningaid väljavaateid kõrgematele redelipulkadele… Nojaa, kui tuleb kriis, siis…

Trrr!

Roger haaras kuuldetoru.

„Halloo, siin „Uus Eesti”.”

„Palun kõnelda härra Rogeriga.”

„On telefoni juures.”

„Ahah, hästi. Tere hommikut. Siin kõneleb Viidik. Kuulge, kallis härra, mul oleks teile üks väike isiklik palve. Teie elate ju härra Tensinguga ühes majas?”

„On see au küll.”

„Nojah, vaadake, nüüd on niisugune hull lugu, et meie ei tea, mis härra Tensinguga on juhtunud. Eile õhtul hilja pidi olema Kodanikkude Liidu väikene nõupidamine. Tensing lubas kindlasti osa võtta, pidi ainult koju minema einetama ja kohe tagasi tulema. Ootasime teda aga asjatult — jäi tulemata. Arvasime, et on väsinud või midagi muud ette juhtunud. Täna varahommikuks oli määratud otsustav koosolek liidu tegelaste vahel ja keegi meist ei kahelnud, et Tensing siit kuidagi puududa võiks. Olid temal ju nii tähtsad ülesanded… Kuid nüüd ootame siin juba teist tundi ― Tensingust pole jälgegi. Ei aidanud muud, kui paluti mind teie poole pöörata ― elate seal ju lähestikku. Olete teda näinud või midagi kuulnud — on haigus mehele kallale tulnud või midagi muud?”

Roger vajutas kulmud kokku, midagi tumedat tungis ta südame alla. Veidi ebaledes andis ta vastuse:

„See on siis imelik küll, härra Viidik. Arvasin, et Tensing just teie koosolekutega nii seotud on, et pole aega kodukorteris paika pidada. Sest eile õhtul nii kella poole ühe paiku polnud teda kodus või magas raskesti ― igal juhul ei olnud mu koputustel mingit tagajärge. Täna hommikul polnud teda aga kindlasti kodus, sest uksevõtit polnud ees. Arvasin, et ta on juba varakult kuhugi nõupidamisele rutanud. Kui teda nüüd seal teie pool ei ole, siis on lugu tõega imeline…”

„Väga imeline. No me ootame veel veidikene ja siis peab järele vaatama. Andke andeks tülitamise eest. Head päeva.”

„Vabandust, muuseas ― on midagi uut koalitsiooni asjus?”

„Ei ole midagi lõplikku. Ilma Tensinguta ei taha me ühtki otsustavat sammu astuda ja seepärast… Tuleb veidi oodata. „Tänan. Head päeva.”

Roger vajus aegamööda tugitooli. Tõepoolest, natuke veider see lugu ju on. Muidugi ― Tensing on väga maias igasugustele kombi­natsioonidele ja kes teab, millised vigurid või keerdkäigud tal jälle on teoksil, kus pidi ära käima või kellega kõnelema… Kuid siiski, mine tea… Igal juhul oleks tarvilik nii või teisiti selgust tuua.

Kiiresti kokku seades lühikese linnulennulise ülevaate eilsete läbirääkimiste käigust ― milleks talle kui vilunud asjamehele nois asjus oli senisest informatsioonist küllalt ― ruttas ta peatoimetaja juurde, viskas sellele mõned olukorda iseloomustavad laused, andis paarile reporterile pisukesed ülesanded ja kiirustas siis välja.

Esijoones seadis ta sammud kohvikusse. See oli paigaks, kuhu jooksis kokku linnasündmuste intiimsem informatsioon, ja Roger lootis, et vast on Tensingugi suhtes kohvitassi man midagi olulisemat selgunud. Oli alles varane aeg ja kohviku püberikutoad polnud seetõttu veel oma kulminatsiooni saavutanud. Kuid inimesi istus laudade taga siiski õige tihedasti ja tagumises nurgatoas leidis Roger laudkonna, kelt võis saada kõige otsemaid andmeid — paar Kodanikkude Liidu keskkomitee liiget ja üks vanahärra, keda samuti nähti liidu meestega kõige lähemat tutvust pidavat.

Teated polnud aga kuigi rõõmustavad — Tensingut polnud silmapiirile ilmunud ja Viidik on läinud „kadunu” korterisse lähemaid andmeid saama. Koosolek on jäänud pidamata ja lükatud õhtuks edasi.

„Koalitsioon saab vähemalt ühe päeva veel taevavalgust näha,” sõnatas vanahärra salvavalt jutlemise lõpuks, millele teised härrad reageerisid iseteadliku naerumürinaga.

„Kulub ära, kulub ära,” ümatas Roger hajameelselt ja tõusis püsti. Viskas põgusa pilgu teistesse tubadesse ja kui leidis, et siit vaevalt keegi võiks midagi asjakohast teada, astus pikaldase ja mõtliku sammuga tänavale.

Iseenesest on ju naeruväärt, mõtles ta, et niisugusest pisukesest asjast võiks muutuda rahutuks. Keegi ei ilmu koosolekule ja on üheks hommikupooleks silmapiirilt kadunud ― mis erakorralist selles siis nii on! Seda juhtub ju nii tavaliselt ja oleks pentsik, kui hakataks alati säärastel kordadel tont teab mis mõtlema. Kuid samas tundis Roger, et oleks päris võimatu toimetusse tagasi minna ja töö juurde asuda ― mingi seletamatu ärevus kõpitses rinnas ja tõukas närvid laokile. Oli see ainult tühipaljas reporterlik uudishimu, mis aeg-ajalt end ikka veel tunda andis, või tõega millegi tõsisema eelaimus?

Ei, ei ― kodus tuleb ära käia. Pealegi on sinna ju ainult viieminutiline tee.

Ta tõmbas palitukrae üles, peitis näo uduvihma eest hõlmade vahele ja kiirustas sammu. Tänavad olid märjad ja ligased, inimesed ristlesid vihmavarjudega risti ja põiki, autod venisid ettevaatlikult nurgalt nurgani ja nende ägedad häälitsused panid nii mõnegi äkkiehmatanu järsu hüppega üle tänavate põikama.

*

Eestoas seisid Viidik ja perenaine nõututes poosides, kui Roger palituhõlmi raputades sisse astus.

„Noh, kuis on?”

„Kuradi lugu,” sajatas Viidik kõmiseva bassihäälega. See oli keskealine ümarik härra, liidu tarmukas ja ettevõtlik propagandajuht, kes erakonda „tegi” rohkem isiklikkudes palgahuvides kui põhimõtteliste veendumuste pärast. Kuid aastate kestel parteitegelaste keskel viibides ja nende ideoloogiaga järjest tegemist tehes, oli erakondlikku võõpa ta ajudesse kogunud niipalju, et vaevalt ta enam mõne teise „platvormi” järele mõelda ja talitada oskas. „Erakonna mees paratamatuse tõttu,” nagu ta ise kodusemas ringkonnas armastas määritleda.

„Tensingut pole ikka veel näha?” küsis Roger.

„Heldekest küll!” sõnatas perenaine hädatsevalt ukselävelt. „Teab, mis meie härraga on hullu juhtunud ― uks on kinni ja härrad ütlevad, et ta peab tingimata kodus olema. Aga ei ole ju, seda võib igaüks näha.

„See on tont teab mis,” lahutas Viidik käsi. „On selge, et Tensing pidi täna olema koosolekul või kui ta poleks miskipärast saanud tulla, siis oleks ta tingimata sellest teatanud.”

Roger muiatas lustliselt, kuigi tundis, et see päris loomuliselt ei õnnestunud. „Nonoh, ei maksa kohe nii päratu tõsiseks minna. Küllap saks ilmub kustki välja ja toob kriisituuled lagedale…”

„See ongi see värk, et nii võib kogu kriisitegemine luhta minna. Täna õhtul on parlamendi istung ja kui seks ajaks… Nojaa, on ju päris patutegu teile sellest nii avalikult juttu teha, kuid südame ajab täis…”

„Pole viga, pole viga,” naeratas Roger ja proovis veelkordselt ust, vaatas lukuauku.

„Ega’i ole kodus noh,” närvitses perenaine käsi põlle all krõmpsutades, „eile hommikust saadik pole näha olnud.

„Kas teie täna hommikul…?” küsitles Roger.

„Ei, ei!” põikas eidekene kärsitult vahele. „Mis te’nd peaks ajama! Juba hommiku kella kuue paiku katsusin ust — oli lukus ja võtit polnud kah ees. Härrat polnud öö otsa kodus, seda näeb ometi kõige lollemgi!”

„Pahur eit, hammustab nina otsast!” pomises Viidik hammaste taha.

Roger muutus mõtlikuks.

„Kas teie eile õhtul ei juhtunud kuulma, et härra Tensing kodus oleks käinud?”

„Heldeke ― ütlesin ju, hommikul nägin ja peale selle mitte kopsu ega kobinat!”

„Hm… hm…”

Roger vaatas veel kord lukuauku. Läbi nigeriku mulgu paistis kätte ainult tükk vastaspoolset seina — üks tool oli põrandal kummuli, neli lae poole küünitavat jalga olid selgesti nähtavad…

See lõi Rogeril silmad kibelema.

„Hea küll,” sõnas ta rutuliselt. „Ega muidu ei saa, uks tuleb lahti murda. Tundub tõega, et midagi kahtlast on käimas… Tuleb politseile teatada.”

„Ega teisiti ei saa,” kinnitas Viidik ja see oli kindlasti tingitud tagasihoitavast ärevusest, kui ta palitukrae järsu tõmbega alla lõi ja katkendlikkude liigutustega käed kindaist vallandas.

„Politsei!” ehmatas perenaine ja ta käed kukkusid nagu iseenesest põlle alt välja. „Sa armas Jumal, nüüd on hoopis…”

„Olge päris rahulik, maadam,” põikas Roger karmi otsustavusega vahele. „Ja minge nüüd minema. Küll ma hiljem proua Grünevaldiga kõnelen…”

Vastu kõiki ootusi tõmbas äge maadam enese kuidagi virilalt küüru ja kadus silmapilkselt ukse taha. Oli ainult kuulda, kuidas ta ärevate sammudega mööda kööki edasi-tagasi tatsutas.

Roger sammus oma toa poole. „Härra Viidik, vast astute siia,” sõnas ta, „ma telefoneerin kohe.”

Korrapidaja konstaabel laskis selgesti kuuldavale üllatusliku ahatuse, kui kuulis säärase mehe kui Tensingu kohta ebaharilikku teadaannet. Lubas kiires korras vastavate abimeestega kohal olla.

„Võtke istet, võtke istet,” kõneles Roger, telefonitoru haardeile langetades.

Viidik seadis enese rahutult istuma, köhatas paar närvitsevat prõginat, kavatses midagi pikemat kõnelema hakata, kuid põrkas siis tagasi ja sõnatas ainult segimeelselt:

„Hull lugu, hull lugu…”

Rogeril oli veidi ebamugav. Ühelt poolt pahurdas teda mõte, et see kõik on ainult naiivne ja põhjendamatu erutus: Lensing võib igal minutil ukse vahele ilmuda ja kõiki välja naerda! Kuid teisalt lõikles ta südames kummuli löödud tool, neli lae poole küünitavat jalga… Tensing pole säärane mees, kes üksipäini omaette mööblit lennutaks, ei, säärane tasakaalus ja rahumeelne härra!

„Too tige maadam on teil siin ümmardajaks?” algatas Viidik juttu juhuslikule teemale, et eemaldada piinlikuks muutuvat vaikust.

„Seda küll. Vana hea eidekene, ainult veidi käreda astumisega. On meid truult teeninud juba paar aastat. Korteri perenaine on keegi leskproua Grünevald, saksa soost ja peenemast tõust, nagu öeldakse. Ta ei ela aga ise siin, vaid on kogu korteri välja üürinud. Peale minu ja Tensingu elab teisel pool koridori veel üks professorihärra ― Mugur, olete vast kuulnud? — sama vaikne kui tõsine teadusemees, kes ainult kaks korda nädalas oma toapaarist lahkub. Grünevaldi-proua ložeerib aga ise oma tütre pool ― nii on sissetulekud suuremad. Korter on tema omandus, kunagi aastate eest majaperemehe käest ostetud.”

„Ja-ah, ja-ah!” sõnatas Viidik, nagu oleks midagi hoopis üllatavat kuulnud. Märkas aga sealsamas oma põhjendamatut vaimustust ja laskis tooni ükskõikseks: „Mul tuleb meelde, et Tensing on midagi säärast kunagi kõnelenud. Kas sel leskproual ei ole mitte üks poeg, kes…?”

Roger tõmbas huuled muiakile: „Nii, nii — perekonnast raasike viltu kasvanud. On suur pahempoolne tegelane, pidi kord parlamentigi pääsema. On enesele võtnud eesti mehe kooriku ja ajab nüüd neid asju päris tarmuka ettevõtlikkusega. Leskproua olevat ta kuuldavasti perekonnavande alla pannud ja pojasidemed katkestanud. Teie peaksite ju seda poissi tundma ― Peeter Grünevald.

„Tuleb meele, tuleb meele. Olen teda kuski koosolekul näinud ― suur kõnemees ta just ei ole, nagu mäletan.”

„Seda küll — ta on, nõnda öelda, rohkem terroristlikkude ja konspiratiivsete kalduvustega, pillub parema meelega pomme kui sõnu, ehee…” Roger lõi naerukile ja oli midagi üksikasjalisemat juurde lisamas, kui koridorist kõlas hele kellatilin.

„Tulevad!”

Konstaabel oli kiiresti talitanud. Sorus vurrudega lukussepp oli kaasa võetud ja veel üks kordnik, kelle auväärselt tugevaks paisunud keha mahtus vaevalt uksepoolest läbi. Vahetati mõningad selgitavad laused, kusjuures Roger püüdis võimalikult oma ärevust vaos hoida ja ukse vallavõtmist põhjendada ainult: „Igaks juhtumiseks, et sõprade südameid rahustada. Ega ju sellepärast midagi tõsisemat karta ei tarvitse.”

Lukussepp asus küll suure asjatundlikkusega oma võtmepuntraga luku kallale, kuid nii libedasti see töö siiski ei läinud, kui võis esialgu arvata. Kas oli lukk eriti tõrkjas, või ei olnud meister küllalt näpuosav — igal juhtumil olid lukussepal mõlemad vurrud päris ripakile ja otsaesisel nõrguvad higitilgad, enne kui suutis jonnaka lukuriivi eest ära nihutada. See kestis kaunis kaua ja Roger hakkas ilmselt närvitsema, heites koguni mõned tusased laused. Kui aga uks lõppeks siiski avanes, pidi ta peaaegu konstaabli kõrvale lükkama ja esimesena sisse tormama.

Sai aga parajal ajal aru oma ebataktilikkusest ja laskis ametivõimu üle läve astuda. Ootas koguni niikaua, kuni toekas kordnik enese tuppa surus ja lipsas siis tagant järele, peaaegu kõrvuti Viidikuga, kelle silmad juba koridoris olid paisunud rattaümmarguseks tulisest uudisjanust.

Juba esimene pilk üle toa oli küllaldaseks tõenduseks, et ukse vallamuukimine polnud asjatu. Keset põrandat lamasid kaks ümberpaisatud tooli, kolmas oli tõugatud kaugele aknapoolsesse nurka, kus nähtavasti oli tabanud lillelauakest ja selle upakile virutanud. Kaheks mõranenud lillepott kollendas põrandal, muld oli paiskunud laiali üle toapoole. Kirjutuslaud oli paigast nihutatud, kulumata värvinelinurk lõikas teravana silma. Laualt olid mõned paberid ja raamatud põrandale pudenenud, tindipott oli ümber läinud ja kattis tumesinaka laiguna lauakalevi helerohelist pinda.

Midagi erakordset oli sündinud, selles polnud kahtlust.