Оглавление
Richard P. Feynman. Te ju naljatate, hr. Feynman!
Eessõna. Selle raamatu lood on kogutud kord-korralt ja mitteametlikult seitsme aasta jooksul Richard Feynmani väga nauditava trummimängu saatel. Ma arvan, et iga jutt siin on lustlik ja kogumik tervikuna hämmastav: vahel on raske uskuda, et ühe inimesega on elu jooksul juhtunud nii palju imelisi, pööraseid asju. Et üks inimene võib leiutada nii palju süütuid tempe, on kahtlemata inspireeriv
Sisukord. Sissejuhatus (Albert R. Hibbs) 9. Eluloolised andmed 11
Ta parandab raadioid mõtlemisega! 15. Türgi oad 27. Kes varastas ukse? 32. Kas ladina või itaalia keel? 45. Alati pääseteed otsides 48. Metaplasti firma peakeemik 57
„Te ju naljatate, hr. Feynman!“ 67. Minaaaaaaa! 75. Kassi skeem? 79. Vaimuhiiglased 88. Värve segades 93. Erinevad tööriistakastid 96. Mõtetelugejad 100. Harrastusteadlane 103
Susisevad sütikud 113. Verekoerte testimine 119. Los Alamos, altpoolt 122. Seifimuukija kohtab seifimuukijat 156. Onu Sam ei vaja sind! 178
Auväärt professor 189. Küsimusi on? 200. Ma tahan oma dollarit! 206. Sa lihtsalt küsid neilt? 210. Õnnenumbrid 219. O Americano, outra vez! 227. Tuhande keele mees 250. Muidugi, hr. Big! 251. Pakkumine, millest tuleb keelduda 264
Sissejuhatus. Ma loodan, et need ei saa olema ainsad Richard Feynmani memuaarid. Kindlasti annavad siinsed mälestused tõepärase pildi tema karakterist – tema peaaegu pidurdamatust vajadusest lahendada mõistatusi, tema provokatiivsetest vempudest, tema nördinud kannatamatusest pretensioonikuse ja silmakirjalikkuse suhtes ning tema andest trumbata üle igaüht, kes üritab teda üle trumbata! See on suurepärane lugemine: pöörane, šokeeriv, ometi soe ja väga inimlik
Eluloolised andmed. Mõningaid ajalisi viiteid: ma sündisin 1918. aastal ühes väikelinnas nimega Far Rockaway, mis asub mere ääres, New Yorgi äärealal. Elasin seal, kuni sain 17, aastani 1935. Siis läksin neljaks aastaks Massachusetts’i tehnikaülikooli (MIT*) ja seejärel Princetoni, umbes 1939. aastal. Princetonis olles asusin tööle Manhattani projekti** juures, mille lõpptulemusena asusin 1943. aasta aprillis Los Alamosesse, kus töötasin 1946. aasta oktoobri või novembrini, misjärel siirdusin Cornelli
Ta parandab raadioid mõtlemisega! Kui olin üheteist- või kaheteistkümnene, seadsin kodus üles labori. See koosnes ühest vanast puust kastist, millesse panin riiulid. Mul oli ka elektripliit, millel praadisin alalõpmata friikartuleid. Lisaks üks akulaadija ja lampide patarei
Türgi oad. Võisin olla seitsmeteist- või kaheksateistkümne aastane, kui töötasin ühe suve hotellis, mida juhtis mu tädi. Ma ei mäleta täpselt, palju ma teenisin – arvan, et kakskümmend kaks dollarit kuus –, asendasin seal üksteist tundi ühel ja kolmteist tundi teisel päeval hotelli registraatorit või kelneriabi restoranis. Ja õhtupoolikuti, kui töötasin registratuuris, pidin viima piima pr. D-le, kes oli invaliid ega andnud mitte kunagi jootraha. Selline see maailm juba kord on – töötad pikad päevad ega saa selle eest midagi. Ja nii päevast päeva
Kes varastas ukse? MIT-is olid kõigil korporatsioonidel värbajad, kes püüdsid uustulnukatelt saada tõotust nende vennaskonnaga liitumiseks. Suvel enne MIT-i astumist kutsuti mindki New Yorki juudi korporatsiooni Fii-Beeta-Delta koosolekule. Neil päevil ei olnud juudil või kellelgi, kes oli üles kasvanud juudi perekonnas, mingitki šanssi mõnes teises korporatsioonis. Keegi teine ei vaadanud sinu poolegi. Ma ei otsinud tingimata teiste juutide seltsi ja Fii-Beeta-Delta mehed ei tundnud ka huvi, kui juudimeelne ma olen – tegelikult ei uskunud ma üldse nendesse asjadesse ega olnud ka mitte mingil määral usklik. Igatahes, korporatsioonimehed küsisid minult mõned küsimused ja andsid mulle ka veidi nõu – nimelt et tehku ma kohe ära esimese kursuse algebraeksam, et ei peaks seda ainet üldse võtma – see osutus heaks soovituseks. Mulle meeldisid need noored mehed, kes tulid korporatsioonist suisa New Yorki. Kahest neist, kes mu ära rääkisid, said hiljem mu toanaabrid
Kas ladina või itaalia keel? Brooklynis oli üks itaalia raadiojaam, mida olin poisipõlves kogu aeg kuulama harjunud. Mulle MEELdis, kui LAINjad HELid mind haarasid, justkui oleksin ookeanis ja lained pole väga kõrged. Olin harjunud istuma ja laskma end veega üle ujutada, KAUnis iTAAlia KEEles. Itaalia programmides olid alati mõned perekondlikud stseenid, kus ema ja isa arutlesid ja pidasid sõnasõda:
Alati pääseteed otsides. MIT-i tudengina olin ma huvitatud ainult teadusest, milleski muus ma hea ei olnud. Koolis kehtis aga reegel: tuleb osa võtta ka mõnest humanitaaria kursusest, et olla „kultuursem“. Lisaks keelele ja kirjandusele tuli läbida veel kaks valikkursust. Vaatasin kursuste nimekirja ja leidsin kohe algusest astronoomia – kui h u m a n i t a a r a i n e! Nii et tol aastal pääsesin astronoomiaga. Järgmisel aastal uurisin nimekirja edasi ning leidsin prantsuse kirjanduse ja muu taolise hulgast filosoofia. See oli minu meelest teadusele lähim kursus
Metaplasti firma peakeemik. Pärast MIT-i lõpetamist tahtsin suveks tööd saada. Ma olin kahel või kolmel korral kandideerinud Bell Lab’i ja käinud neil mõned korrad ka kohal. Bill Shockley, kes teadis mind MIT-i laborist, korraldas iga kord ringkäigu. Need külastused meeldisid mulle kohutavalt, kuid ma ei saanud seal tööd
”Te ju naljatate, hr. Feynman!“ Mulle meeldis väga olla üliõpilane MIT-s. Leidsin, et see on suurepärane koht ja tahtsin loomulikult jätkata seal ka kraadiõpinguid. Aga kui läksin professor Slateri juurde ja rääkisin talle oma kavatsusest, siis ütles ta: „Me ei lase teid siia.“
Minaaaaaaa! Kolmapäeviti toimusid Princetonis mitmesugused külalisloengud. Lektoriteks olid sageli huvitavad inimesed ja loengutele järgnenud mõttevahetustel sai palju nalja. Nii näiteks oli üks meie kooli poiss rangelt katoliikluse-vastane ja ta jagas eelnevalt inimestele välja küsimused, mida usklikule lektorile esitada. Tegime ta elu raskeks
Kassi skeem? Princetoni kolledži sööklas olid kõik harjunud istuma oma rühma juures. Mina istusin koos füüsikutega, kuid mõne aja pärast mõtlesin: oleks ju kena teada saada, mida ülejäänud maailm teeb, võib-olla istuks nädal või paar koos iga teise rühmaga
Vaimuhiiglased. Kui ma olin veel üliõpilane Princetonis, töötasin assistendina John Wheeleri juures. Ta andis mulle ühe probleemi lahendada. See oli raske ja ma ei jõudnud kuidagi edasi. Siis pöördusin tagasi idee juurde, mida olin kasutanud juba varem, MIT-i päevil. Idee seisnes tõdemuses, et elektronid ei toimi iseenesest, vaid ainult vastastikmõjus
Värve segades. Põhjus, miks ma ütlen enda olevat „kultuuritu“ või „anti-intellektuaalse“, ulatub tõenäoliselt tagasi kaugesse aega, kui käisin keskkoolis. Mul oli piinlik olla memmepoeg. Ma ei tahtnud olla liialt peenetundeline. Minu arust ei pööranud ükski t õ e l i n e mees mingit tähelepanu luulele ja teistele sellistele asjadele. Kuidas üldse kõik luuletused k i r j u t a t u d said, sellest ei suutnud ma kuidagi aru saada! Nii kujunes mul tõrjuv suhtumine poistesse, kes õppisid prantsuse kirjandust või kes tegelesid liiga palju muusika või luulega – kõigi nende „toretsevate“ asjadega. Ma imetlesin pigem metallitöölisi, keevitajaid või masinaehitajaid. Mõtlesin alati, et kes töötab masinatööstuses ja oskab asju teha – vaat’ t e m a on t õ e l i n e m e e s. Selline oli mu seisukoht. Praktiline inimene oli minu jaoks alati midagi positiivset, „kultuurne“ või „intellektuaalne“ seda ei olnud. Esimene oli normaalne, teine – poolearuline
Erinevad tööriistakastid. Princetonis kasutasid füüsika ning matemaatika osakonnad sama puhkeruumi ja iga päev kell neli oli seal teejoomine. See oli pärastlõunane lõõgastumisviis, mis lisaks jäljendas ka inglise kolledžit. Inimesed istusid, mängisid lauamängu Go või arutasid teoreeme. Neil päevil oli oluliseks teemaks topoloogia
Mõtetelugejad. Mu isa tundis huvi maagia ja karnevalitrikkide vastu ning tahtis alati teada, kuidas neid tehakse. Üks asi, mida ta veidi tundis, oli mõtete lugemine. Kui ta pisikese poisina elas väikeses Patchogue linnas keset Long Islandit, kuulutati kord, et järgmisel kolmapäeval tuleb linna mõtetelugeja. Kuulutusel seisis, et mõned auväärsed linnakodanikud – linnapea, kohtunik, pankur – võiks kuhugi peita viiedollarilise rahatähe ja mõtetelugeja otsib selle üles
Harrastusteadlane. Lapsena oli mul „labor“. See ei olnud laboratoorium, kus oleks saanud teha mõõtmisi või tähtsaid katseid. Ma mängisin seal: tegin mootori, meisterdasin seadeldise, mis lülitus sisse, kui keegi möödus fotoelemendist, katsetasin seleeniga – nokitsesin kogu aeg millegi kallal. Arvutasin lampide patareid – lülitite ja lambipirnide kogu, mida kasutasin takistina pinge muutmiseks. Kõik see oli rakendamiseks. Ma ei teinud kunagi teaduslaboratooriumi-väärilisi eksperimente
Susisevad sütikud. Kui Euroopas algas sõda, aga Ühendriikides polnud see veel välja kuulutatud, arutleti palju valmisoleku ja isamaalisuse teemadel. Ajalehtedes olid suured artiklid ärimeestest, kes läksid vabatahtlikult sõjaväelistele õppustele Plattsburgi, New Yorki jm
Verekoerte testimine. Los Alamoses olles, kui oli vähegi võimalus aeg maha võtta, külastasin oma naist, kes oli Albuquerque’i haiglas, mõnetunnise sõidu kaugusel. Ükskord külla minnes ei saanud ma kohe palatisse siseneda ja nii läksin haigla raamatukokku lugema
Los Alamos, altpoolt* Kui ma ütlen „Los Alamos, altpoolt“, siis ma nii mõtlengi. Ehkki praegusel ajal olen ma omal alal veidi kuulus, ei tundnud noil aegadel mind keegi. Kui alustasin tööd Manhattani projektiga**, siis polnud mul isegi teaduskraadi. Paljud, kes jutustavad teile lugusid Los Alamosest – inimesed kõrgematest instantsidest –, muretsesid tähtsate otsuste pärast. Mina ei tundnud muret millegi pärast. Mina vehkisin alati kuskil allpool
Seifimuukija kohtab. seifimuukijat. Ma õppisin lukkude muukimist mehelt nimega Leo Lavatelli. Tuli välja, et harilikke trummellukkusid, nagu Yale’i lukk, on lihtne avada. Sa proovid lukku pöörata, pannes kruvikeeraja avasse (peab küljelt lükkama, et ava jääks lahti). Lukku ei saa keerata, kuna seespool on mõned tihvtid, mida peab tõstma teatud kõrgusele (võtmega). Kuna see ei ole valmistatud perfektselt, siis hoiab lukku enim kinni vaid üks tihvt. Kui sa lükkad nüüd sinna ühe väikese traadist asjanduse – võib-olla kirjaklambri, mille otsas on väike kühm – ja jõnksutad seda luku sees edasi-tagasi, siis lükkad tõenäoliselt tihvti, mis kõige rohkem kinni hoiab, üles. Lukk annab veidi järele, see esimene tihvt jääb üles, ääre taha. Nüüd on kogu koormus järgmisel ja sa kordad sama juhuslikku protsessi veel mõned minutid, kuni kõik tihvtid on ülesse lükatud
Onu Sam ei vaja sind! Pärast sõda sõelus armee jääke, leidmaks mehi okupatsioonivägedesse Saksamaale. Kuni selle ajani lükati sõjaväkke võtmine edasi eelkõige mõnel m u u l, mitte füüsilisel põhjusel (mina olin kõrvale jäetud, kuna töötasin aatomipommiga), nüüd aga, vastupidiselt eelnevale, loeti esmaseks füüsilist vormi
Auväärt professor. Ma ei usu, et saaksin tegelikult hakkama ilma õpetamiseta. Põhjus on selles, et kui mul napib ideid ja miski ei laabu, saan endale öelda: „Vähemalt elan, vähemalt t e e n midagi ja minust on m i n g i t k i kasu“ – see on psühholoogiline värk
Küsimusi on? Cornellis oleku ajal paluti mul kord nädalas lugeda loenguid aeronautika laboratooriumis Buffalos. Cornell oli sõlminud laboratooriumiga kokkuleppe, mille kohaselt luges keegi ülikoolist seal õhtuti füüsikaloenguid. Üks mu kolleegidest oli seda juba teinud, kuid tema kohta olla esitatud kaebusi, mistõttu füüsikaosakond pöördus minu poole. Ma olin sel ajal noor professor ega saanud lihtsalt ära öelda, nii pidin pakkumisega nõustuma
Ma tahan oma dollarit! Cornellis töötades külastasin sageli oma lapsepõlvekodu Far Rockaways. Ükskord seal olles helises telefon: KAUGEKÕNE Californiast. Noil päevil viitas kaugekõne millelegi v ä g a tähtsale, eriti kui see tuli sellisest imekaunist kaugest kohast nagu California, miljon miili eemal
Sa lihtsalt küsid neilt? Kui olin esimest korda Cornellis, oli mul kirjavahetus ühe tütarlapsega, keda olin kohanud New Mexicos, kui töötasin aatomipommi kallal. Ta jutustas mingist teisest poisist ja ma arvasin, et peaksin kooliaasta lõppedes võimalikult kiiresti sinna minema, et suhet päästa. Kuid kui kohale jõudsin, oli juba hilja. Ma jäin peatuma ühte motelli Albuquerque’is, ees vaba suvi ja tegevust ei mingisugust
Õnnenumbrid. Ühel päeval istusin Princetonis puhkeruumis ja kuulsin tahtmatult pealt kahe matemaatiku juttu ex astmereast 1+x+x2+x2/2!+x3/3! Iga liige selles on saadav eelmise korrutamisel x-ga ja jagamisel järgmise arvuga. Näiteks, et saada x4/4-le järgnevat liiget, tuleb seda korrutada x-ga ja jagada 5-ga. Ei midagi keerulist
O Americano, outra vez! Ükskord võtsin auto peale hääletaja, kes jutustas, kui huvitav oli Lõuna-Ameerikas ja et ka mina peaksin sinna minema. Kurtsin, et seal on teine keel, tema soovitas seepeale kohe keelt õppima asuda – pole ju suurt probleemi. Leidsin, et see on hea idee: ma lähen Lõuna-Ameerikasse
Tuhande keele mees. Brasiilias olles ma nägin vaeva kohaliku keele õppimisega ning otsustasin anda oma füüsikaloengud portugali keeles. Varsti pärast Caltech’i naasmist kutsuti mind ühele peole, kus oli võõrustajaks professor Bacher. Enne minu kohalejõudmist oli ta külalistele öelnud: „See Feynmani-tüüp mõtleb, et on üks terane sell, kuna on õppinud veidi portugali keelt. Mängime talle õige vingerpussi. Siin on pr. Smith (täiesti heledanahaline), kes on üles kasvanud Hiinas. Las ta tervitab Feynmani hiina keeles.“
Muidugi, hr. Big! Mul oli tavaks igal suvel autoga läbi Ühendriikide reisida, üritades jõuda Vaikse ookeanini. Kuid, erinevatel põhjustel, jäin alati kuhugi toppama – harilikult Las Vegasesse
Pakkumine, millest tuleb keelduda. Cornellis oli igasuguseid teaduskondi, mis mulle eriti huvi ei pakkunud. (See ei tähenda, et neil midagi viga oleks, minu jaoks ei olnud nad lihtsalt huvitavad.) Oli kodundus, filosoofia (selle teaduskonna mehed olid eriti tühised), olid ka mõned kultuursed asjad, nagu muusika jms. Muidugi oli ka inimesi, kellega vestlemist ma nautisin. Matemaatikateaduskonnas olid nendeks professorid Kac ja Feller, keemias – professor Calvin, ja tore mees zooloogia teaduskonnast, doktor Griffin, kes avastas, et nahkhiired navigeerivad kaja järgi. Kuid raske oli leida piisavalt inimesi, kellega juttu ajada, paljud ajasid lihtsalt madalatasemelist jama. Ja Ithaca oli väike linn
Kas Teie lahendaksite Diraci võrrandi? Aasta lõpupäevil Brasiilias olles sain kirja professor Wheelerilt, kes teatas, et Jaapanis on tulemas rahvusvaheline teoreetilise füüsika alane nõupidamine ning uuris, kas ma tahaksin osa võtta. Jaapanis oli enne sõda mitu nimekat füüsikut – Nobeli preemia laureaat professor Yukawa, Tomonaga ja Nishina –, kuid see nõupidamine oli esimene märk Jaapani sõjajärgsest tagasitulekust ja me kõik arvasime, et peaksime neile abikäe ulatama
7–protsendiline lahendus. Ülesandeks oli leida õige beetalagunemise seadus. Ilmnes, et on kaks osakest, mida kutsuti tauks ja teetaks. Neil paistis olevat peaaegu sama suur mass, kuid üks neist lagunes kaheks piooniks ja teine kolmeks. Neil mitte ainult ei tundunud olema sama mass, vaid ka sama eluiga, mis on kummaline kokkusattumus. Kõik olid sellest huvitatud
Kolmteist korda. Kord tuli üks füüsikaõpetaja minu juurde küsimusega, kas ma ei oleks nõus kohalikus linnakolledžis üht loengut pidada. Ta pakkus mulle viiskümmend dollarit, kuid ma ütlesin, et raha pärast ma ei muretseks. „See on l i n n a kolledž?“
Kõlab nagu kreeka keel! Ma ei tea miks, kuid ma olen reisile minnes alati väga hooletu mind külla kutsunute aadresside ja telefoninumbrite või mistahes muu osas. Ma arvan, et küllap mulle tullakse vastu või teab keegi teine, kuhu minna, küll kõik kuidagimoodi laabub
Kuid kas see on kunst? Ükskord mängisin peol bongosid ja mul läks päris hästi. Mu trummimäng inspireeris eriti ühte meest, kes läks tualettruumi, võttis särgi seljast ja joonistas rinnale habemeajamiskreemiga kummalisi kujundeid. Siis tuli ta tagasi saali ja tantsis metsikult, endal kirsid kõrvade küljes rippumas. Loomulikult saime mina ja see pöörane hull headeks sõpradeks. Ta nimi on Jirayr Zorthian ja ta on kunstnik
Kas elekter on tuli? Varajastel viiekümnendatel kannatasin ajutiselt keskea kriisi all: ma pidasin filosoofilisi jutlusi teadusest – kuidas teadus rahuldab uudishimu, kuidas see annab uue maailmavaate, kuidas see annab oskuse asju teha, kuidas see annab võimu – ja küsimus on, pidades silmas hiljutisi arenguid aatomipommi alal, kas on mõistlik anda inimese käsutusse nii suur võim? Ma arutlesin ka teaduse ja religiooni seoste üle, ja samal perioodil kutsuti mind New Yorki konverentsile, kus diskuteeriti „võrdsuse eetika“ üle
Otsustades välimuse järgi. Pärast sõda paluti füüsikutel sageli tulla Washingtoni nõustama mitmesuguseid valitsusasutusi, eriti sõjaväge. Ilmselt oli asi selles, et kuna teadlased olid valmis teinud niivõrd olulised pommid, siis adusid sõjaväelased, et me oleme millekski kasulikud
Alfred Nobeli teine viga. Kanadas on üks suur füüsikaüliõpilaste ühing. Nad peavad koosolekuid, koostavad ettekandeid jne. Ükskord kutsus ühingu haru Vancouveris mind esinema. Vastutav tütarlaps korraldas koostöös mu sekretäriga reisi Los Angelesse, ilma et mina oleksin sellest midagi teadnud. Ta lihtsalt jalutas mu kontorisse. Väga armas, ilus blondiin. (See tuli kasuks, poleks tohtinud, aga tuli.) Ja ma olin meeldivalt üllatunud, et Vancouveri tudengid rahastasid kogu ettevõtmist. Nad võtsid mind nii kenasti vastu, et nüüd tean, kuidas pidada loenguid ja saada tõeliselt poputatud: tuleb vaid oodata, et tudengid sind kutsuvad
Kultuuri füüsikutele. UCLA* professor Nina Byers sai millalgi varajastel seitsmekümnendatel füüsika kollokviumi juhiks. Kollokvium on tavaliselt see koht, kuhu erinevate ülikoolide füüsikud kokku tulevad ja arutavad puhtalt tehnilisi küsimusi. Kuid osaliselt selle ajaperioodi erilisest atmosfäärist tingituna tekkis tal mõte, et füüsikud vajaksid rohkem kultuuri. Nii mõtles Byers korraldada midagi sellist: kuna Los Angeles asub mitte kaugel Mehhikost, siis teeme maiade – vana tsivilisatsiooni – matemaatika ja astronoomia alase kollokviumi
Pariisis saime teada. Ma pidasin sarja füüsikaloenguid, millest Addison-Wesley kirjastus pani kokku raamatu. Ühel lõunasöögil arutlesime selle üle, milline peaks välja nägema selle raamatu kaas. Mina arvasin, et kuna loengud ühendasid endas reaalset maailma ja matemaatikat, siis oleks sobilik kujutada esikaanel trummi ja selle otsas mõnd matemaatilist diagrammi – ringe ja jooni, mis kujutavad raamatus kirjeldatud võnkuva trumminaha sõlmpunkte
Ümber tehtud seisundid. Igal kolmapäeval pidasin loengu Hughes’ lennukompaniis. Ükskord jõudsin natuke varem kohale ja flirtisin veidi, nagu alati, administraatoriga, kui ruumi sisenes umbes pool tosinat inimest – üks mees, üks naine ja veel mõned teised. Ma ei olnud neid varem näinud. Mees küsis: „Kas siin toimub professor Feynmani loeng?“
Kargokultuse teadus* Keskajal tekkis kõikvõimalikke hulle mõtteid, näiteks et ninasarviku sarv tõstab potentsi. Siis avastati meetod ideede eristamiseks – nimelt katsetamine, kas töötab. Kui ei, siis heita kõrvale. See meetod kandus, loomulikult, teadusesse ja arenes nii jõudsalt, et nüüd elame teaduslikul ajastul. Suisa nii teaduslikul, et meil on raske mõista, kuidas posijad ü l d s e võisid eksisteerida, kui miski nende poolt soovitatust iial päriselt ei töötanud – või siis väga väike osa sellest
Nimeloend
