Hullumeelsed ja geniaalsed aastad «Top Geari» telgitagustes
Описание книги
13 aastat, 22 seeriat ja 175 saadet oli Richard Porter „Top Geari” toimetaja, alates esimesest nõrgukesest pilootsaatest 2002. aastal kuni 2015. aasta maikuus salvestatud viimase saateni, mida juhtisid Jeremy Clarkson, Richard Hammond ja James May. Koos veedetud aja jooksul hävitasid nad autosid, algatasid diplomaatilisi intsidente, süütasid haagissuvilaid, peaaegu hukkasid ühe oma saatejuhi ning suutsid imekombel muuta viletsa BBC Two autosaate Emmyga pärjatud ja rekordeid purustavaks publikumagnetiks. See raamat pajatab lugusid ühe läbi aegade edukaima telesaate telgitagustest: murtud luudest, lendavatest autodest, vihastest maakatest ning Jeremy Clarksoni salajasest hüüdnimest. Richard Porter paljastab ekraanitaguseid katastroofe, mis olid koomilisemad kui mis tahes ekraanile jõudnud palad, ning selgitab, mida tähendas töötamine isehakanud „jõulises autosaates”, millest kogemata sai üleilmne fenomen. Richard Porter töötas koos Jeremy Clarksoni, Richard Hammondi ja James Mayga 13 aastat toimetajana BBC saates „Top Gear” ning toimetuse kaastöötajana ajakirjas Top Gear. 288 lk
Оглавление
Richard Porter. Hullumeelsed ja geniaalsed aastad «Top Geari» telgitagustes
Sissejuhatus
Vana „Top Gear”
Samasugune lips
Erakordselt suur nägu
Motomaailma Paddy Ashdown
Seltskond koguneb uues kuues
Algusajad
Kehv pilootsaade
Veel kehvem pilootsaade
1. seeria
The Stig
Õigele lainele jõudmine
Autod
Kääbus kohvris
Teisipäev
Staarid …
… mõistliku hinnaga autos
Head uudised!
Ideed
Koer
Autod II
Jälle Stig
Õnnetus
Majesteetlik Leyland
Lahedate autode sein
NASCAR sakib
Hiigelmenu tulek
Heategevuslik žest
Veel üks heategevuslik žest
Mõned väidavad, et …
Wilman
Erisaated
Kõik on skriptis kirjas
Seda telekast ei näe
Nagu üliõpilase uberik
Mängusaade
James May raev
Viis moodust, kuidas Boliivias surma saada
Stigmacher
BBC
Lora ajamise tund
Arukas suhtumine
Naan
Edu saladused
Hüpe üle hai
Lootuse ja aupaiste kujutamine
Purjuspäi televisioonis
Halb aasta
Lõpp
Tänan kõiki teid, …
Отрывок из книги
Julesile ja Dylanile
Kui hakkasime 2002. aastal uues formaadis „Top Geari” tegema, alustades paari katastroofilise pilootsaatega, polnud meil aimugi, et meie siirad, ehkki sageli ebapädevad jõupingutused saavad terves maailmas sedavõrd populaarseks. Tahtsime lihtsalt teha enneolematut autosaadet. BBC2 kostis, et see on piisavalt auahne plaan ja kui me suudame koguda kolm miljonit vaatajat, oleksid nemad väga rahul. 2015. aastaks oli meil televisiooni ja iPlayeri peale kokku juba ainuüksi Ühendkuningriigis ligi kümme miljonit vaatajat ning üle maailma umbes kolmsada viiskümmend miljonit vaatajat.
.....
Kujutasime ette, kuidas kunagised saatejuhid istuvad oma kodudes – minu vaimupildis olid neil mõlemal väga kaunid tammepaneelidega toad ning wingback-tugitoolid – ja satuvad väsinud pilgul klõpsima teleripuldiga „Top Geari” peale, ehkki nad on iseenesele kinnitanud, et nad ei tohiks seda teha, ning loodavad ometi kordki kuulda infot pakiruumi mahutavuse kohta või siis lisavarustuses oleva kald- ja liugavanemisega katuseluugi kohta, aga kõik, mida nad eest leiavad, on kolm täielikku klouni, kes jaburdavad mesinikukostüümides või täidavad üksteise kindalaekaid koogiga – sellessamas saates, mis kunagi oli nende saade. Kujutasime ette, kuidas nende hambad krigisevad, peod tõmbuvad rusikasse, ja meeleheitehoos virutavad nad seejärel teleripuldi vastu põrandat, ehmatades tule paistel loosklevat labradori.
Mul ei ole mitte mingeid andmeid, et midagi niisugust tegelikult oleks toimunud. Ma olen päris kindel, et William Woollardil ja Chris Goffeyl, kes mõlemad said „Top Geari” karjääri järel väga edukateks ärimeesteks, oli oma pühapäevaõhtutega oluliselt etematki peale hakata. Aga kui nad tõepoolest saadet vaatama sattusid, lootsin ma vähemasti, et tegelikult neile saade meeldib, või vähemasti et nad austavad vastumeelselt meie vaatenurka. Sest teatud mõttes võib öelda, et ilma vana „Top Geari” pärandita ei oleks saatest hiljem saanud seda, mis ta oli.
.....