Читать книгу Verevanne. Vampiiride akadeemia 4. raamatu 2. osa - Richelle Mead - Страница 1

ÄRKASIN PEAVALUGA, MIS POLNUD KA ÜLLATAV.

Paar segast sekundit polnud mul aimugi, kus ma viibin. Unisus kadus, tänaval toimunud sündmused meenusid mühinal. Tõusin istukile, vaatamata kergele uimasusele hakkasid kaitsemehhanismid täie võimsusega tööle. Oli aeg välja mõelda, kus ma olen.

Istusin pimendatud toas tohutu suures voodis. Ei – mitte lihtsalt toas. Pigem sviidis või stuudios. Olin arvanud, et hotell Sankt-Peterburgis on toretsev, kuid see siin ületas kõik. Selles stuudiopooles, kus mina istusin, oli voodi ja tavalised magamistuppa kuuluvad mööbliesemed: tualettlaud, öökapid jne. Teine pool koos diivani ja teleriga nägi välja nagu elutuba. Seintesse olid ehitatud riiulid, kõik raamatuid täis. Minust paremale jäi lühike sein, mille lõpus oli uks. Arvatavasti vannituba. Teisele poole jäi terve seina suurune aken, varjutatud, nagu moroide aknad tihti olid. Aken oli peaaegu must, sellest läbi näha oli sama hästi kui võimatu. Ainult asjaolu, et ma suutsin eristada taevast ja silmapiiri – olles kõvasti silmi kissitanud – ütles mulle, et väljas oli päev.

Lipsasin voodist välja, meeled ülimalt ergud, kui püüdsin hinnata hädaohtu. Mu süda ei olnud paha; läheduses ei olnud strigoisid. Aga see ei välistanud kedagi teist. Midagi ei saa endastmõistetavaks pidada – just see oli mind tänaval hätta saatnudki. Ent mõtisklemiseks ei olnud aega. Veel mitte. Kui ma seda teen, lööb mu otsusekindlus kõikuma.

Libistasin end voodilt ja pistsin käe jopetaskusse, et vaia võtta. Loomulikult oli see kadunud. Ma ei näinud käeulatuses midagi, mida relvana kasutada, see tähendas, et pean võitluses lootma ainult oma kehale. Silmanurgast märkasin seinal lülitit. Klõpsasin seda ja kangestusin, oodates mida – või keda – laetuled mulle näitavad.

Mitte midagi ebatavalist. Mitte kedagi. Otsekohe tegin kõige loogilisema liigutuse ja katsusin ust. Nagu arvatud, oli see lukus, ja ainuke viis seda avada oli koodipaneelil õige number valida. Lisaks oli uks raske ja tehtud mingist terasetaolisest metallist. See meenutas mulle tuletõkkeust. Sellest on võimatu läbi pääseda, seega pöördusin ja jätkasin uurimist. Selles oli isegi omajagu irooniat. Paljud minu tunnid akadeemias olid pühendatud asupaiga detailsele ülevaatusele. Olin neid tunde alati vihanud; tahtsin õppida võitlema. Nüüd paistis, et noil minu arvates nii kasututel tundidel on eluline eesmärk.

Valgus tõi sviidi sisemuse teravalt esile. Voodi oli kaetud vandlikarva satiinist tekiga, mis oli viimse võimaluseni sulgi täis topitud. Hiilisin elutuppa ja nägin, et teler oli tõega lahe – ülilahe. Suure ekraaniga plasma. Paistis uhiuus. Diivanid olid ka lahedad, mati rohelise nahaga üle löödud. Naha jaoks ebatavaline värv, kuid sobilik. Kogu mööbel – lauad, kirjutuslaud, tualettlaud – oli tehtud siledast, poleeritud mustast puidust. Elutoa nurgas silmasin väikest külmikut. Põlvitasin ja avasin ukse, mulle vaatasid vastu veepudelid ja mahl, suur valik puuvilju ja kotikesed täiuslikult lõigatud juustudega. Külmiku peal oli veel näkse: pähkleid, kreekereid ja mingisuguseid glasuuriga kaetud küpsetisi. Mu kõht korises toitu nähes, aga ma ei kavatsenud selles kohas midagi süüa.

Vannituba oli samas stiilis nagu ülejäänud stuudio. Dušš ja suur mullivann olid mustast lihvitud marmorist ja tillukesed seebid ning šampoonipudelid seisid riiulil reas. Kraanikausi kohal rippus suur peegel, kuid… tegelikult ei rippunudki. See oli nii tugevasti seina sisse kinnitatud, et seda poleks kuidagi võimalik sealt eemaldada. Materjal oli ka imelik. Nägi rohkem metalli kui klaasi moodi välja.

Alguses arvasin, et see on imelik, kuni tormasin tagasi elutuppa ja vaatasin ringi. Siin polnud absoluutselt midagi, mida saaks relvana kasutada. Teler oli liiga suur, et seda paigast liigutada või purustada, kui just mitte katki lüüa ekraan, mis nägi välja, nagu oleks tehtud mingist kõrgtehnoloogilisest plastist. Mitte üheski lauas polnud kasutatud klaasi. Riiulid olid ehitatud seina sisse. Pudelid külmikus olid kõik plastist. Ja aken…

Tormasin akna juurde, libistasin käega üle äärte. Sarnaselt peegliga oli seegi seina sisse paigutatud. Aknaraame polnud. See oli üks sile tükk. Tõmbasin silmad uuesti pilukile ja viimaks sain välja vaadates üksikasjaliku pildi ümbritsevast maastikust ja… ei näinud midagi. Oli ainult üks suur rulluv lagendik, mõne üksiku puuga siin ja seal. See meenutas mulle samasugust puutumata, metsikut loodust, mida olin kohanud reisil Baiasse. Nähtavasti ei ole ma enam Novosibirskis. Ja allapoole vaadates nägin, et olin üsna kõrgel. Võib-olla neljandal korrusel. Mis iganes see on, on see ikkagi liiga kõrgel, et jäsemeid murdmata alla hüpata. Siiski, ma pean midagi ette võtma. Ei saa ju siin lihtsalt istuda, käed rüpes.

Võtsin kirjutuslaua tagant tooli ja virutasin sellega aknasse – midagi ei juhtunud akna ega ka tooliga. „Jessas,“ pomisesin. Proovisin veel kolm korda – sama edutult. Justkui oleksid need terasest. Aknaklaas võis ju olla mingist kuulikindlast tööstuslikust materjalist. Ja tool… noh, kurat seda teab. See oli ühes tükis ega olnud märkigi, et mõni kild oleks ära tulnud, isegi pärast seda, mida olin sellega teinud. Aga kuna olin kogu elu teinud asju, mis ei olnud eriti mõistuspärased, siis püüdsin ikkagi aknaklaasi puruks lüüa.

Olin viienda katseni jõudnud, kui mu kõht teatas strigoi lähenemisest. Kiiresti koos tooliga ümber pöörates ründasin ust. See avanes ja sööstsin toolijalad ees sissetungijale kallale.

See oli Dimitri.

Samad juba tänaval kogetud vastuolulised tunded olid tagasi – hirmuga segunenud armastus. Seekord surusin armastuse alla ega kõhelnud rünnates. Ega sellest nüüd suurt kasu olnud. Teda lüüa oli sama mis aknaklaasi purustada. Ta lõi mu tagasi ja tuikusin, endiselt tooli hoides. Tasakaalu kaotamata ründasin uuesti. Seekord haaras ta kokku põrgates toolist ja rebis selle mu käest. Ta viskas tooli vastu seina, nagu see polekski midagi kaalunud.

Ilma selle hädise relvata olin olukorras, kus pidin lootma omaenda jõule. Olin strigoisid üle kuulates seda niikuinii viimased paar nädalat teinud, praegune olukord poleks pidanud erinev olema. Muidugi, siis oli mul olnud neli inimest toeks. Ja ükski noist strigoidest polnud Dimitri. Isegi dampiirina oli teda olnud raske võita. Nüüd oli ta sama osav – ainult kiirem ja tugevam. Pealegi tundis ta kõiki mu võtteid, kuna oli ise neid mulle õpetanud. Teda on peaaegu võimatu üllatada.

Aga täpselt nagu aknaga, ei suutnud ma ka nüüd jääda tegevusetuks. Olin lõksus ühes ja samas ruumis strigoiga – asjaolu, et see oli suur, luksuslik ruum, ei olnud oluline. Strigoiga. Pidin seda endale pidevalt kordama. Ruumis on strigoi. Mitte Dimitri. Kõik, mida olin rääkinud Denissile ja teistele, käis ka antud olukorra kohta. Ole tark. Ole valvas. Kaitse ennast.

„Rose,“ ütles ta, otsekui mängeldes mu hoopi tõrjudes. „Sa raiskad aega. Lõpeta.“

Oh, see hääl. Dimitri hääl. Seesama hääl, mida kuulsin õhtuti uinudes, seesama hääl, mis kunagi oli öelnud, et armastab mind…

Ei! See pole tema. Dimitrit ei ole enam. See siin on koletis.

Püüdsin meeleheitlikult mõelda, kuidas saaksin siin võita. Mõtlesin isegi vaimudele, mida olin reisil olles välja kutsunud. Mark ütles, et suudan seda meeletus tundepuhangus teha ja et nad võitlevad minu eest. Mul polnud tõega aimu, kuidas ma olin varem seda teinud, ja kogu maailma soovid ei suutnud praegu viirastusi esile kutsuda. Kurat. Mis kasu on kohutavast väest, kui ma ei saa seda enda kaitsmiseks kasutada?

Selle asemel tõmbasin DVD-mängija riiulilt, nii et juhtmed seinast välja tulid. See ei olnud just kõige parem relv, kuid nüüd olin juba meelt heitmas. Kuulsin veidrat, ürgset võitlushüüdu ja sügaval sisimas teadsin, et see tuli minust endast. Uuesti tormasin Dimitrile kallale, vehkides DVD-mängijaga nii kõvasti, kui suutsin. Arvatavasti oleks see talle veidi haiget teinud – kui see oleks teda tabanud. Mida ei juhtunud. Ta tõrjus jälle hoobi, võttis DVD- mängija mu käest ja viskas maha. See purunes kildudeks. Sama liigutusega haaras ta mul käsivartest, et takistada mind hoope jagamast või midagi muud haaramast. Tema haare oli nii tugev, et võinuks mul kondid murda, kuid ma rabelesin edasi.

Ta püüdis uuesti mind veenda. „Ma ei tee sulle haiget. Roza, palun lõpeta.“

Roza. See vana hellitusnimi. Nimi, millega ta mind esimest korda kutsus, kui olime olnud Viktori ihaloitsu mõju all, mõlemad alasti teineteise embuses…

Ta ei ole seesama Dimitri, keda sa tundsid.

Mu käed olid kinni, seetõttu lõin jalgadega nii hästi, kui sain. Sellest polnud suurt kasu. Kuna mul polnud võimalik kogu keha tasakaalu hoidmiseks kasutada, ei olnud mu jalahoobid jõulised. Dimitri paistis rohkem ärritunud kui tõsiselt mures või vihane. Valju ohkega haaras ta mul õlgadest ja keeras ringi, surus vastu seina ning muutis mu kogu oma keha jõuga liikumisvõimetuks. Rabelesin veidi, kuid olin paigale naelutatud nagu strigoid, kui ma neid koos teistega jahtimas käisin. Universumil on haiglane huumorisoon.

„Ära võitle minuga.“ Tema hingeõhk oli mu kaelal soe, tema keha minu keha vastu surutud. Ma teadsin, et ta suu oli vaid paari sentimeetri kaugusel minu omast. „Ma ei tee sulle haiget.“

Tõukasin teda veel kord tulutult. Hingeldasin kurnatult õhku ahmides ja mu pea valutas saadud hoobist. „Sa pead aru saama, et mul on raske seda uskuda.“

„Kui ma oleksin tahtnud sind tappa, oleksid sa surnud. Igatahes, kui sa võitled edasi, pean su kinni siduma. Kui sa lõpetad, lasen sul vabalt olla.“

„Kas sa ei karda, et ma põgenen?“

„Ei.“ Tema hääl oli täiesti rahulik ja külmajudinad jooksid mul selga mööda alla. „Ei karda.“

Seisime peaaegu minuti ummikseisus. Mõtted tormasid mu peas ringi. See on tõsi, et ta oleks mu ilmselt juba tapnud, kui oleks tahtnud, ja ometi ei andnud see mõte mulle põhjust uskuda, et ma pole ohus. Sellele vaatamata olime selles võitluses ummikseisus. Hea küll, ummikseis ei ole päris täpne. Mina olin ummikus. Tema mängis minuga. Mu pea tuikas kohast, kus Dimitri antud hoop oli mind tabanud, ja mõttetu kähmlus mõjus halvasti. Ma pean koguma jõudu, et leida võimalus põgeneda – kui ma üldse nii kaua elan. Ja veel pidin lakkama mõtlemast, kui lähedal meie kehad olid. Pärast seda, kui olime kuude kaupa püüdnud nii hoolikalt teineteist mitte puudutada, oli isegi niisugune kontakt joovastav.

Lasin end ta haardes lõdvaks. „Hea küll.“

Ta kõhkles enne mu vabastamist, arvatavasti mõtles, kas võib mind usaldada. See hetk meenutas mulle aega, kui olime olnud kahekesi koos akadeemia territooriumi teises otsas tolles väikeses vahimajakeses. Mina olin olnud vihane ja endast väljas, tulvil vaimuväe tumedat jõudu. Ka siis oli Dimitri mind kinni hoidnud ja rääkinud mind sellest kohutavast olukorrast välja. Me olime suudelnud, siis oli ta kergitanud mu särki ja – ei, ei. Mitte siin. Ma ei suuda sellest siin mõelda.

Dimitri oli lõpuks haaret lõdvendanud, vabastades mu seina äärest. Ma pöördusin ja kõik mu instinktid tahtsid teda tümitada, uuesti rünnata. Ütlesin endale karmilt, et pean aega võitma ja jõudu ning infot koguma. Kuigi ta oli mu lahti lasknud, ei astunud ta eemale. Meie vahel oli vaid mõni sentimeeter. Tahtmatult leidsin end taas teda uurimast, nagu olin seda tänaval teinud. Kuidas ta saab olla samasugune ja ometi teistsugune? Püüdsin kõigest väest mitte keskenduda sarnasustele – tema juustele, erinevusele meie pikkuses, tema näokujule. Selle asemel pöörasin tähelepanu tema strigoilikele näojoontele, punastele silmadele ja kahvatule nahale.

Olin oma tegevusega hõivatud ja mul kulus mõni hetk, kuni taipasin, et ka tema ei lausunud sõnagi. Ta uuris mind tähelepanelikult, nagu saaks minust läbi vaadata. Ma värisesin. Tundus peaaegu – peaaegu! –, otsekui oleksin teda kütkestanud samamoodi, nagu tema kütkestas mind. Aga see oli võimatu. Strigoidel ei ole selliseid tundeid ja, pealegi, mõte, et tal on minu vastu tunded, on arvatavasti soovunelmate hellitamine. Tema näost oli alati raske midagi välja lugeda ning nüüd varjas ta end veel kavaluse ja külmuse maski taha, mistõttu oli tõsiselt võimatu teada, mis tal mõttes on.

„Miks sa siia tulid?“ küsis ta viimaks.

„Sellepärast, et sa lõid mind pähe ja tirisid mu siia.“ Kui ma pidin surema, siis kavatsesin seda teha Rose’ile omasel bravuursel kombel.

Endine Dimitri oleks naeratanud või ohanud ärritatult. See jäi ükskõikseks. „Mitte see ei olnud minu mõte ja sa tead seda. Miks sa oled siin?“ Ta hääl kõlas vaikselt ja ähvardavalt. Olin arvanud, et Abe on hirmutav, kuid siin ei olnud mingit konkurentsi. Isegi Zmei oleks taganenud.

„Siberis? Tulin sind otsima.“

„Mina tulin siia, et sinust eemale pääseda.“

Ma olin nii šokeeritud, et ütlesin midagi täiesti naeruväärset.

„Miks? Kas sellepärast, et ma võin su tappa?“

Minu poole saadetud pilk kinnitas, et tema arvates oli see tõesti naeruväärne ütlemine. „Ei. Selleks et me ei satuks sellesse olukorda. Nüüd aga oleme ja valik on möödapääsmatu.“

Ma ei olnud päris kindel, mida see olukord endast kujutab. „Noh, sa võid mul minna lasta, kui tahad seda vältida.“

Ta astus eemale ja läks tagasi vaatamata elutoa poole. Mul oli kiusatus teda salamisi rünnata, kuid miski ütles, et ma ei jõua temast meetri kauguselegi, kui saan tagantkäehoobi. Ta seadis oma kahemeetrise keha ainult talle omase graatsiaga ühte luksuslikku nahktugitooli. Jumal küll, miks ta pidi olema nii vastuoluline? Temas olid segunenud endise Dimitri kombed koletise omadega. Ma jäin sinna, kus olin, seina najale kössitama.

„Enam pole võimalik. Mitte pärast seda, kui olen sind nüüd näinud…“ Ta puuris uuesti mind pilguga. See oli imelik tunne. Osa minust vastas tema jõulisele pilgule erutusega, mulle meeldis, kuidas ta mu keha pealaest jalatallani uuris. Teine osa tundis end räpasena, nagu voolaks löga või muda üle mu keha, kui ta mind silmitses. „Sa oled endiselt sama kaunis, nagu ma sind mäletan, Roza. Ega ma polekski midagi muud oodanud.“

Ma ei osanud selle peale midagi öelda. Ma polnud kunagi varem strigoiga vestelnud, välja arvatud võitluse käigus solvangute ja ähvarduste vahetamine. Kõige lähemal sellele olin olnud siis, kui Isaiah mind vangis hoidis. Tegelikult olin siis olnud kinni seotud ja suurem osa vestlusest puudutas seda, kuidas ta mu tapab. See… noh, see ei olnud niisugune, kuid oli ilma igasuguse kahtluseta jube. Panin käed rinnal risti ja taganesin vastu seina. See oli ainuke kaitsepositsioon, mida ma suutsin võtta.

Dimitri kallutas mind tähelepanelikult jälgides pead. Vari langes ta näole selliselt, et ta punaseid silmi ei olnud näha. Need paistsid tumedatena. Lõputute ja imelistena, täis armastust ja vaprust nagu varem…

„Sa võid istuda,“ ütles ta.

„Mul pole siin ka häda midagi.“

„Kas sa tahad veel midagi?“

„Et sa mul minna laseksid.“

Viivuks arvasin ta näos nägevat sedasama iroonilist ilmet, mis alati ilmutas end, kui ma naljatasin. Teda lähemalt uurides jõudsin otsusele, et olin seda endale ette kujutanud.

„Ei, Roza. Ma pidasin silmas seda, kas sa vajad siin midagi? Teistsugust toitu? Raamatuid? Meelelahutust?“

Vaatasin teda uskmatult. „Sinu jutu järgi oleks siin nagu midagi luksushotelli taolist!“

„Mingil määral ongi. Ma võin Galinaga rääkida ja ta muretseb sulle kõik, mida sa soovid.“

„Galinaga?“

Dimitri huuled kõverdusid naeratuses. Noh, mingil moel. Ma arvan, et ta mõtted olid meeldivad, kuid naeratusest seda välja ei paistnud. Naeratus oli hirmutav, sünge ja saladuslik. Ainult minu keeldumine tema ees nõrkust näidata takistas mul ennast hirmunult kössi tõmmata.

„Galina on mu endine õpetaja sellest ajast, kui ma koolis käisin.“

„Ta on strigoi?“

„Jah. Ta äratati mitu aastat tagasi Prahas ühe võitluse käigus. Ta on strigoi jaoks üsna noor, kuid omab juba palju võimu. Kõik see kuulub talle.“ Dimitri viipas käega ümberringi.

„Ja sina elad koos temaga?“ küsisin tahtmatult uudishimu tundes. Mind huvitas, mis suhted neil täpselt olid, ja endalegi üllatuseks tundsin… armukadedust. Mitte et mul oleks selleks põhjust olnud. Dimitri on strigoi, seega minule kättesaamatu. Ja see ei oleks esimene kord, kui õpilasest ja õpetajast paar saab…

„Mina töötan tema heaks. Tema on teine põhjus, miks ma siia tagasi tulin, kui mind äratati. Ma teadsin, et ta on strigoi ja ma tahtsin temalt nõu küsida.“

„Ja sa tahtsid minust eemale saada. See oli teine põhjus, eks ole?“

Ainuke vastus oli peanoogutus. Ei mingit muud selgitust.

„Kus me oleme? Novosibirskist üsna kaugel, eks?“

„Jah. Galina maavaldus on linnast väljas.“

„Kui kaugel?“

Ta huuled kõverdusid veidi. „Ma tean, mida sa teed, ja ma ei kavatse sulle sedasorti infot anda.“

„Mida sa siis teed?“ nõudsin ma, kogu allasurutud hirm paiskus vihapurskena välja. „Miks sa mind siin kinni hoiad? Tapa mind või lase mul minna. Kui sa paned mu luku taha ja kavatsed mind mõttemängude või millegagi piinata, siis parem juba tõesti tapa mind.“

„Julged sõnad.“ Ta tõusis ja hakkas uuesti edasi-tagasi kõndima. „Ma peaaegu usun sind.“

„Ma mõtlen seda tõsiselt,“ vastasin trotslikult. „Tulin siia sind tapma. Kui ma ei saa seda teha, siis ma pigem suren.“

„See ebaõnnestus sul, kas tead. Tänaval.“

„Jah. Ma sain sellest ise ka aru, kui siin üles ärkasin.“

Dimitri pööras järsult ringi ja, liikudes strigoiliku välgukiirusega, seisis äkitselt mu ees. Strigoid kuulutav iiveldus ei olnud kusagile kadunud, kuid mida rohkem ma temaga olin, seda enam see hajus millekski tasaseks taustamüraks, mida mul õnnestus rohkemal või vähemal määral eirata.

„Ma olen veidi pettunud. Sa oled nii hea, Rose. Nii väga-väga hea. Põhjustasid koos sõpradega ringi käies ja strigoisid tappes päris korraliku ärevuse, kas tead. Mõned strigoid hakkasid isegi kartma.“

„Aga sina mitte?“

„Kui ma kuulsin, et see oled sina… hmm.“ Ta muutus mõtlikuks, silmad tõmbusid pilukile. „Ei. Olin uudishimulik. Ettevaatlik. Kui keegi olekski mind tapnud, oleksid see sina olnud. Aga nagu ma juba ütlesin, sa kõhklesid. See oli minu õppetundide ülim test ja sa kukkusid läbi.“

Mu näos ei liikunud ükski lihas. Sisimas nahutasin ennast siiani nõrkushetke pärast seal tänaval. „Järgmisel korral ma enam ei kõhkle.“

„Järgmist korda ei tule. Ja kuigi ma pettusin sinus, olen loomulikult õnnelik, et olen elus.“

„Sa ei ole elus,“ sõnasin hambaid kiristades. Jumaluke, ta oli jälle nii lähedal. Ehkki ta nägu oli muutunud, tema sale ja lihaseline keha oli sama. „Sa oled surnud. Loomuvastane. Sa ütlesid mulle kaua aega tagasi, et sa pigem sured, kui muutud selliseks. Sellepärast ma su tapangi.“

„Sa ütled seda ainult seetõttu, et ei tea, millest sa räägid. Tollal ei teadnud minagi.“

„No tead, ma mõtlen seda tõsiselt. Ma ei tee sinu mängu kaasa. Kui ma ei pääse siit välja, siis tapa mind, ja kõik.“

Pikemalt hoiatamata sirutas ta käe ja silitas mu nägu. Ma ahmisin kuuldavalt õhku. Käsi oli jääkülm, kuid ta puudutus… oli jälle sama nagu enne. Täpselt sama, nagu ma mäletasin. Kuidas on see võimalik? Nii sarnane… ja ometi nii erinev. Äkki tuli mulle meelde veel üks Dimitri õppetundidest, kuidas strigoi võib tunduda väga sarnane inimesega, keda sa oled kunagi tundnud. Sellepärast oligi nii kerge kõhelda.

„Sind tappa… noh, see ei ole niisama lihtne,“ ütles ta. Tema hääl tasanes jälle sosinaks, tundus, nagu uss oleks mööda mu nahka roomanud. „On veel kolmas võimalus. Ma võiksin sind äratada.“

Ma tardusin ja mu hingamine peatus.

„Ei,“ suutsin ainult öelda. Mu aju ei suutnud midagi keerukamat välja mõelda, ei midagi vaimukat ega tarka. Ta sõnad olid nii jubedusttekitavad, et ma ei tahtnud neile mõeldagi. „Ei.“

„Sa ei tea, mis tunne see on. See on… hämmastav. Üle mõistuse. Kõik su meeled on ergud, maailm on kirgas…“

„Ja, aga sa oled surnud.“

„Olen või?“

Ta haaras mu käe ja pani oma rinnale. Ma kuulsin ta rinnus rütmilist tuksumist. Mu silmad läksid pärani.

„Mu süda lööb. Ma hingan.“

„Ja-ah, aga…“ Püüdsin meeleheitlikult mõelda kõigele, mida mulle oli strigoide kohta õpetatud. „See ei ole tegelikult elusolek. See on… see on must maagia, mis sind uuesti ellu äratab. See on illusioon elust.“

„See on parem kui elu.“ Ta tõstis mõlemad käed ja pani mu näole. Tema süda võis lüüa kindlas rütmis, kuid minu oma peksles. „See on selline tunne, nagu oleksid jumal, Rose. Jõud. Kiirus. Võime tajuda maailma, nagu sa ei suuda eales ette kujutada. Ja… surematus. Me võiksime igaveseks kokku jääda.“

Kunagi oli see olnud mu ainuke unistus. Ja sügaval sisimas soovis mingi osa minust seda ikka veel, soovis meeleheitlikult jääda temaga igaveseks kokku. Ja siiski… niimoodi ma seda ei tahtnud. See ei ole selline elu, nagu enne oli. See on hoopis midagi muud. Kuidagi väär. Ma neelatasin.

„Ei…“ Ma kuulsin vaevu oma häält, suutsin vaevu sõnu välja öelda, kui ta mind niimoodi puudutab. Ta sõrmed olid nii kerged ja õrnad. „Me ei saa seda teha.“

„Võiksime küll.“ Üks sõrm libistas mööda mu lõuga allapoole ja jäi peatuma arteril kaelal. „Ma võiksin teha seda kiiresti. Valutult. Enne, kui sa arugi saad.“ Küllap tal on õigus. Kui sind sunnitakse strigoiks pöörduma, lastakse sind verest tühjaks. Siis mõni strigoi lõikab endale sisse ja tilgutab vere su suule. Kujutasin ette, et võin minestada juba enne, kui olen pooleldi verest tühi.

Igavesti koos.

Maailm ähmastus veidi. Ma ei tea, kas selle põhjustas peatrauma või kabuhirm, mis minust läbi sööstis. Kui ma Dimitrit otsima asusin, olin kujutanud ette sadu stsenaariume. Strigoiks saamine ei olnud nende seas. Surm – kas tema või minu oma – oli olnud mu ainuke kinnismõte, mis oli minust üsna rumal.

Minu pikaldased mõtted katkesid, kui uks äkitselt avanes. Dimitri pöördus, lükates mind tugevasti kõrvale, nii et ta seisis kaitsvalt mu ees. Kaks inimest tuli sisse ja pani ukse nii kiiresti kinni, et ma ei jõudnud põgenemisele isegi mõtlema hakata. Üks uustulnukatest oli strigoi, mees. Teine oli inimene – naine, kes hoidis käes kandikut ja kõndis, pea maas.

Ma tundsin strigoi kohe ära. Polnud ka raske, ta nägu kummitas mu unenägudes. Blondid juuksed, peaaegu sama pikad kui Dimitril, langesid näole, mis paistis olevat samasugune nagu siis, kui ta oli veidi üle kahekümne ja kui ta ära pöörati. Ilmselt oli ta kohanud mind ja Lissat, kui olime nooremad, aga mina olin teda vaid paaril korral näinud. Üks kord oli siis, kui ma võitlesin temaga akadeemia territooriumil. Teist korda kohtasin teda koopas, mida teised strigoid kasutasid kogunemiskohana.

Tema oligi hammustanud Dimitrit ja ta ära pööranud.

Kutt ei vaevunud mulle pilkugi heitma ja suunas kogu oma viha Dimitrile. „Mis kurat siin toimub?“ Ma sain temast suurepäraselt aru. Ta oli ameeriklane. „Kas sa oled siia oma kallikesele pesa teinud?“

„Pole sinu asi, Nathan.“ Dimitri hääl oli jäine. Varem arvasin, et ta sõnades puudub emotsioon. Nüüd taipasin, et seda oli lihtsalt raskem tabada. Nüüd oli ta sõnades selge väljakutse, hoiatus teisele kutile tagasi tõmbuda. „Galina andis mulle loa.“

Nathani pilk pöördus Dimitrilt minule. Tema viha muutus vapustuseks. „Tema?“

Dimitri nihkus veidi, seistes nüüd otse minu ees. Mingi mässuline osa minust tahtis nähvata, et ma ei vaja strigoi kaitset, aga… noh, tegelikult ikka vajasin küll.

„Tema oli seal Montana koolis… Me võitlesime…“ Ta kõverdas huuled, näidates kihvu. „Ma oleksin ta verd maitsnud, kui poleks olnud seda tulekasutajast moroi-nolki.“

„Sellel ei ole sinuga mingit pistmist,“ vastas Dimitri.

Nathani punased silmad olid suured ja õhinas. „Nalja teed või? Ta võib meid Dragomiri-plika juurde viia! Kui me sellele suguvõsale lõpu peale teeme, saavad meie nimed legendaarseks. Kui kaua sa kavatsed teda siin hoida?“

„Mine minema,“ urises Dimitri. „See ei ole palve.“

Nathan viipas minu poole käega. „Ta on väärtuslik. Kui sa mõtled teda siin pidada nagu mingit verehoorast mängukanni, siis võiksid vähemasti jagada. Kui oleme info kätte saanud, siis teeme talle otsa peale.“

Dimitri astus sammu ettepoole. „Käi siit minema. Kui sa talle käe külge paned, hävitan su. Rebin paljaste kätega pea otsast ja vaatan, kuidas see päikese käes kõrbeb.“

Nathani raev kasvas. „Galina ei luba sul selle tüdrukuga siin perekonda mängida. Isegi sind ei soosita nii palju.“

„Ära vii mind nii kaugele, et ma pean sul veel korra käskima siit kaduda. Ma ei ole täna just kannatlikus meeleolus.“

Nathan ei öelnud midagi ja kaks strigoid seisid ning põrnitsesid teineteist. Ma teadsin, et strigoide jõud ja võimsus olid osaliselt seotud vanusega. Nathan oli ilmselgelt esimesena pööratud. Ma ei teadnud kui palju varem, kuid neid jälgides oli mul tunne, et Dimitri võib olla tugevam või vähemalt tuleb sellest ülimalt tasavägine võitlus. Oleksin võinud vanduda, et nägin Nathani punastes silmades hirmuvälgatust, kuid ta pöördus kiiresti ja ma ei saanud korralikult vaadata.

„See ei ole veel läbi,“ nähvas ta, suundudes ukse poole. „Ma räägin Galinaga.“

Ta lahkus ja keegi ei liigutanud ega rääkinud mõnda aega. Siis vaatas Dimitri inimsoost naise poole ja ütles midagi vene keeles. Naine oli seisnud hirmust kangena.

Ta kummardas ja asetas kandiku ettevaatlikult lauale diivani kõrval. Ta tõstis hõbedase kaane, tuues nähtavale taldriku peperoonipitsaga, millel lösutas suur juustukuhi. Igal teisel juhul oleks asjaolu, et mulle tuuakse strigoi kodus pitsat, olnud naeruväärne ja naljakas. Praegu aga, kui Dimitri oli ähvardanud mind strigoiks pöörata ja Nathan tahtis mind ära kasutada, et Lissani jõuda, ei olnud miski naljakas. Isegi Rose Hathawayl olid piirid, kui naljatamiseks läheb. Pitsa kõrval oli suur šokolaadikook, paks suhkruvaap peal. Just selline, mida ma armastan, nagu Dimitri hästi teadis.

„Lõunasöök,“ ütles ta. „Ei ole mürgitatud.“

Kõik, mis oli kandikul, nägi ahvatlev välja, aga ma raputasin pead. „Ma ei hakka sööma.“

Ta kergitas kulmu. „Kas sa tahad midagi muud?“

„Ma ei taha midagi, sest ma ei kavatse mitte midagi süüa. Kui sina mind ei tapa, siis ma teen seda ise.“ Mulle torkas pähe, et relvade puudumine sviidis võis arvatavasti olla nii minu kui ka nende kaitseks.

„End surnuks näljutades?“ Tema silmist paistis sünge lõbusus. „Ma olen su ammu enne seda äratanud.“

„Miks sa seda siis kohe praegu ei tee?“

„Sellepärast, et ma pigem ootan, kuni sa ise seda tahad.“ Jessas, ta kõlas täpselt nagu Abe, ainult et põlvekedra purustamine näis sellega võrreldes üsna leebe ähvardusena.

„Sa pead kaua ootama,“ ütlesin.

Dimitri puhkes selle peale valjusti naerma. Dampiirina oli ta harva naernud ja see oli mind alati erutanud. Nüüd puudus naerust see sügav soojus, mis oli ümber minu mähkunud. See oli külm ja ähvardav. „Eks me näe.“

Ma ei jõudnud vastama hakatagi, kui ta juba seisis mu ees. Ta käsi liikus välgukiirusel mu kaela taha, tõmbas mu enda vastu, ja siis ta kergitas mu näo ning surus huuled mu suule. Need olid külmad nagu kogu ta keha… ja ometi oli selles ka midagi sooja. Üks hääl mu sees karjus, et see on haige ja õudne… aga suudeldes kadus maailm mu ümbert ja ma oleksin võinud teeselda, et me olime koos metsaonnis.

Ta tõmbus sama kiiresti tagasi, kui oli lähenenud, jättes mind pärani silmi õhku ahmima. Ta viipas hooletult naise poole, otsekui poleks midagi juhtunud. „See on Inna.“ Naine tõstis oma nime kuuldes pea ja ma nägin, et ta oli minuvanune. „Tema töötab ka Galina juures ja heidab sulle aeg-ajalt pilgu peale. Kui sa vajad midagi, siis ütle talle. Ta ei oska eriti palju inglise keelt, aga küll ta aru saab.“ Ta ütles naisele veel midagi ja naine järgnes talle alandlikult ukseni.

„Kuhu sa lähed?“ küsisin.

„Mul on tegemist. Pealegi on sul vaja mõtlemisaega.“

„Pole siin millegi üle mõelda.“ Sundisin oma sõnadesse nii palju trotsi, kui sain.

Ilmselt ei kõlanud see eriti raevukalt, sest ta saatis mulle pilkava naeratuse ja siis lahkus koos Innaga, jättes mind üksi sellesse luksuslikku vanglasse.