Читать книгу Dessant - Riikka Ala-Harja - Страница 1

Inglise õmblejad teevad kotiriidest nukke, millel on lamepea, peenikesed käed ja lühikesed jalad. Nukul ei ole suguelundeid ega silmi.

Ülemjuhatus ristib nuku Rupertiks.

Rupert täidetakse liiva, õlgede, kaltsude ja lõhkeainetega.

Selga pannakse Rupertile valge langevari.

Sõdurid ootavad õmblustöökoja ukse taga, nad tahavad nukud võimalikult kiiresti kätte saada.

Sõdurid viivad nukud lennukitesse, viskavad nad lennukist alla ja lasevad valjuhäälditest lahingulärmi. Rupertid lõhkevad ja neist lahvatab tulekeeli ja sakslased ei saa aru, et tõeline lahing on alanud tegelikult mujal.

Kuuenda juuni varahommikul vaatavad sakslased binoklitega punkritest merele. Laevu nad horisondil ei näe.

Vahetan seda kuuenda juuni lugu. Tänahommikune on mõeldud sõja ajal sündinud sakslastele, kes ei mäleta lapsepõlve sõjast midagi, ehkki arvavad, et teavad sellest kõike. Vormin oma juttu turistide järgi, ometi pean alati kinni ajaloolistest faktidest. Räägin ka sakslaste ülemjuhatusest, aga ei räägi alati Hitlerist ja Rommelist, ei kasuta sõna „natsionaalsotsialism”.

Viisteist sakslast seisavad minu ees ja kuulavad keskendunult. Emma ootab jäätisekioski pingil, näen Emmat kogu aeg, Emma sööb šokolaadijäätist ja ootab, kuni ma dessandiga ühele poole saan.

Liitlasvägede sõdurid võõpavad näod mustaks ja kerivad võrgu kiivrite peale. Pommitajad tõstavad purilennukid õhku.Luurajad märgistavad langevarjurite maandumisalad lõketega. Kas sakslased juba kahtlustavad?Veel mitte, veel mitte. Kell on üks ja mehed hüppavad pimedusse. Sakslased avavad tule, lennukid üritavad kõrvale põigelda. Langevarjureid langeb Orne’i jõe suurveealale, nad upuvad mutta. Sõduritele on jagatud pardiviled, et nad üksteist pimedas üles leiaksid. Nad puhuvad vilesid, aga heli ei kosta piisavalt kaugele.

Kuuesajast sõdurist jõuab kohtumispaika ainult sada kuuskümmend.

Sõjaajaloo kõige suurem dessant on alanud.

Emma tahab, et teda rünnataks ja piinataks, Emma karjub ära tee, Emma naerab hüsteeriliselt, Emma istub kaksiratsa minu otsa ja hoiab kätest kinni, me veereme voodi peal, mina hakkan vastu, Emma veereb, mina ründan vastu.

Emma istub seljas, me võitleme, kuni Emma võidab.

Emma särgi alt vilksatab sinikas.

Rahune nüüd maha, palun.

Tõstan Emma särgisaba üles.

Selle all on suur sinikas.

Tõmban Emmal särgi seljast.

Emma rinna peal on sinikad, neid on külgedel ja käsivartel.

Küsin Emmalt, kust ta need sinikad sai.

Mina ei tea, vastab Emma ja tahab edasi võidelda.

Võtan Emma käsivarrest kinni, aga Emma rabeleb end lahti. Mina haaran uuesti ta käe, natuke liiga kõvasti.

Palun, et Emma veel riideid seljast võtaks. Emma teeb vöö lahti ja laseb teksadel demonstratiivselt põrandale kukkuda.

Reitel, pahkluudel, kannikatel, sääremarjadel on sinikad.

Palun, et Emma selja keeraks.

Ka selja peal on sinikad.

Jooksen trepist alla ja helistan Duvalile, kes on kümme aastat meie perearst olnud.

Või mis pere see enam on.

Vastuvõtuõde ütleb, et poole tunni pärast on üks tühistatud aeg.

Vastan, et me tuleme kohe.

Emma kuuleb ja hakkab mossitama. Olin jõudnud lubada, et läheme täna veel ujulasse, aga sinna nüüd enam ei jõua.

Luban, et läheme pärast arstilkäimist merivähke püüdma.

Emma seisab Henri töölaua juures ega vasta. Tema särgi rinnaesisele on tomatikastet tilkunud. Palun, et ta puhta särgi selga paneks. Emma poriseb vastu, aga läheb ülevalt uut tooma. Ta valib hevisärgi, mille ma pika mangumise peale turult ostsin. Henri kaebab, et ma riietan kaheksa-aastast tüdrukut nagu poissi, süüdistab, et mind ei huvita tema riided ja nende kokkusobitamine, et tegelikult ei hooli ma enam millestki, et minu suhtumine on juba kogu aeg ükskõikne.

Võtan Emmal käest kinni, me astume tänavale, teeme jalgrattad lukust lahti, mõtleme, kas praegu on tõusuvõi mõõnaaeg, kas merivähke saab veel püüda. Kinnitan, et saab ikka.

Duval teeb vastuvõtukabineti ukse lahti, tervitab kättpidi ja palub sisse astuda. Võtan jakid ja koti, tõusen kohmakalt püsti, tunnen end aeglasena, ehkki olen Duvali täiskasvanud patsientidest üks nooremaid.

Vanainimesed kolivad kohe Pariisis pensionile pääsedes rannikule, vanainimesed helistavad Duvalile iga päev, nii et telefon ja vastuvõtuajad on kogu aeg kinni – nii Alice rääkis, kui ta asendas eelmisel sügisel Duvali vastuvõtuassistenti.

Emma kutsub Duvali Mesimeheks, sest Duval naeratab kogu aeg, Duvalil on leebe hääl, Duvalil on pehmed juuksed ja pehmed kulmukarvad, mina olen Duvali vastuvõtul käinud nelikümmend üks aastat ja Emma kaheksa aastat, Duval on küla kõige popim arst, kõik käivad Duvali juures.

Duval palub Emmal riidest lahti võtta. Duval vaatab sinikaid ja mina üritan Duvali näoilmet tõlkida, aga ei saa sellele pihta. Duval mõõdab vererõhku, uurib kurku ja kõrvu, loeb pulssi ja katsub lümfisõlmi. Oleme seal üle tavalise vastuvõtuaja ja ooteruum hakkab täis saama.

Mina ei vaata Emmat, mina jahin Duvali pilku.

Duval saadab Emma analüüsidele.

Kas saate kohe anda, küsib ta.

Saame, vastan mina.

Proovin Duvali ilmet mõista, aga ei loe sellest midagi välja.

Üks aeroobika laiskadest tagumise rea naistest võtab Emmalt kuus katseklaasitäit verd.

Emma käib vetsus ja toob naisele purgitäie sooja uriini.

Küsin, mis proovid Emmale määrati. Naine ütleb, et need on perearsti tavalised proovid. Duval on selle poolest tuntud, et saadab vähimagi kaebuse peale laboratooriumisse. Duval tahab kindel olla. Duval ei hoia proovide pealt kokku.

Kodus ütlen Emmale, et vesi juba tõuseb ja vähke pole enam mõtet püüdma minna. Vesi hakkab alles kahe tunni pärast tõusma, ütleb Henri ja pakub, et läheb ise. Emma rõõmustab. Mina ei ütle midagi, aga küllap Henri naudib seda, et Emma mind vale pealt kinni sai.

Henri ei käi kunagi Emmaga rannas. Henri on Pariisis kasvanud, ta ei ole liivaga harjunud. Mina olen terve lapsepõlve siin rannas mänginud, kogu oma elu siin külas elanud. Henrile liiv ei meeldi, see ronib Henri meelest igale poole. Kui me Emmaga rannalt koju jõuame, higised ja punased põsed peas, ootab Henri esikus, hari ja kühvel käes.

Istun diivanile ja ootan.

Täna õhtul peaksin perega koos ühepajatoitu nautima ja selle punase veiniga alla loputama, peaksin puhastes triigitud rõivastes naeratama ja perekonna üle uhke olema. Ajakirjanik ja dessandigiid ja nende kaheksa-aastane sporditüdruk nautimas mererannaküla ja selle rahu, nautimas seda, mis on jõutud üles ehitada, mis on pere oma ja väärtuslik, rõõmustamas sügava, jagamatu, tõelise armastuse pärast, mis aastate jooksul on pereliikmed ühte sõlminud.

Telefon heliseb.

Võtan vastu.

Duval saadab Emma edasistele uuringutele.

Kuhu?

Ülikooli keskhaiglasse.

Millal?

Kohe praegu.

Kus siis kohe praegu, on õhtu ja Emma on rannas.

Kas Duval ei saa aru, mis olukord meil kodus on, kas ta ei saa aru, et ühe pere elus ei saa hullemat aega olla kui meil praegu?

Küsin, mis proovidega valesti on.

Hemoglobiin on madalavõitu ja vereliblesid ebatavaliselt vähe, eriarst peab veel proove tegema, ütleb Duval ja ta hääles ei ole mett.

Istun, vaatan lauda, vaatan elutoa paljast põrandat. Emma mängib rannas koos kõigi nendega, kes tahavad seal olla enne kui pimedaks läheb ja õhtusöögiaeg kätte jõuab, tavaliste inimestega tavalise aprillikuu teisipäevaõhtul, kui vesi hakkab tõusma, liiva kõvaks uhub, karbid merre kannab, vetikad asemele toob, lössiläinud plastmasspudelid toob, karbid sirisevad, kui vesi neist läbi voolab.

Tõstan kohvitassi laualt, panen tagasi, panen telefoni käest, võtan telefoni kätte, võtan telefoni laualt, panen telefoni käest, võtan telefoni, võtan tassi, vaatan telefoni, neelatan. Emmal on midagi, tõusen püsti, istun maha, sõrmitsen käsivarre sünnimärki, köögilaual tühjad kohvitassid, põrandal Asterix, tantsukingad, buutsad, valin Henri numbri, tuut tuut, Henri ei vasta, pagan võtaks, ei vasta, läheb automaatvastajasse, võtan kohvitassi, minu tütrel ei ole midagi, sinikad on kadunud, panen kohvitassi lauale, helistan Henrile, Henri ei võta vastu, Henri ei ole aus. Mina olen rahulik ja järeleandmatu, helistan, Henri ei võta vastu, Henri ei ole mõistlik, haigus ei ole mõistlik, kas see tungib sisse, kas see levib, kas Emma sureb, Emma tuleb haiglasse viia, kus see Henri on, ma pean Emma otsekohe viima haiglasse, kus öeldakse, et mu tütrel ei ole viga midagi, et hemoglobiin on normaalne ja vereliblesid nii palju kui vaja, et see on arusaamatus, ikka juhtub, arusaamatus ajab juba naerma, laisa laborandi viga.

Võtan nõudekapist uue kruusi, valan sinna kuuma vett. Teepaki on Henri Frankfurdi hotelli hommikusöögilauast pihta pannud. Rüüpan, tee kõrvetab keelt. Marina oli eelmisel nädalal Henriga koos Frankfurdis, nad olid Islandi vulkaani pärast seal kaks päeva kauem, ehkki Saksamaalt Prantsusmaale oleks rongigagi saanud. Aga rongid oli Henri sõnutsi täis ja kiirteed ka. Muidugi oli Marina kaasas, nad olid tööreisil, nad on samas ajalehes tööl, Marina teeb pilti ja Henri kirjutab. Lennud jäid ära, Euroopa lennuväljad pandi kinni, tuhapilv, eriolukord, ja Henri ja Marina ajalehes pilt sellest, kuidas kõigisse suurtesse Saksamaa lennujaamadesse olid sõjaväe välivoodid üles pandud, nüüd leidsid sõjaväe suurepärased välivoodid päriselt ka kasutust. Aga Henri ei maganud sõjaväevoodis, vaid Marinaga koos tööandja kinnimakstud lennujaamahotellis.

Samal ajal pikutasime Alice ja mina rannaspaa lavatsitel ja vahtisime väikseid ümmargusi katuseaknaid. Naine hõõrus meid kordamööda pehme nuustikuga. Alice oli mõelnud, et mul on seda vaja. Pikutasime vahu sees. Pesija viskas pangetäie vett selga ja vaht kadus. Pesija määris keha valge võidega kokku. Pikutasime ja ootasime, et see hakkaks keha peal kirvendama. Emma ja Léa olid koolis.

Kass astus üle katuseakna, nisad pungil. Poeg jooksis järele ja näkitses ema. Kassiema lükkas poja kiuslikult minema.

Pärast pesemist palus naine meil duši alla minna, pesi võide maha ja pani veerand tunniks lebama. Pikutasin Alice’i kõrval. Hea oli vait olla, olime kolm kuud ainult Henrist rääkinud, tundus juba, et midagi uut ei ole enam öelda.

Helistan Henrile uuesti. Ta ei vasta ikka veel.

Kas Marina on nüüd Henri ja Emmaga koos rannas, kas neil on seal kohting kokku lepitud, kas sellepärast Henri tahtiski minna, Henri ja Marina kohtuvad paarisaja meetri kaugusel meie kodust, Emma on nendega koos, uus pere muretult ilma minuta, ja ainult mina tean, et Emmal on midagi.

Teen arvuti lahti ja otsin sinikate kohta infot. Otsin hemoglobiini ja vereliblesid, otsin fakti, haigused on keemia, need on meditsiin, puhas loodusteadus, kohe sõidame autoga haiglasse ja arst ütleb, et Emma on terve.

Võtan telefoni ja näen samal hetkel, kuidas Emma ja Henri tänava teises otsas kõnnivad. Jooksen neile vastu, proovin joostes rahuneda, ja kui nendeni jõuan, olen tüüne, olen täiesti rahulik, ja küsin Emmalt naeratades, kas rannas oli tore.

Emma näitab ämbrit, kus väiksed krabid oma sõrgu klõbistavad.

Ütlen, et me peame haiglasse minema.

Kes meie, küsib Henri.

Mina ja Emma.

Miks, küsib Henri.

Edasistele uuringutele.

Mille uuringutele?

Sinikate, igaks juhuks, ütlen rahulikult.

Palun Emmal seeliku selga panna ja käed pesta.

Panen auto käima, me läheme.

Emma võetakse kohe haiglasse.

Helistan Henri kohale.

Luuüdipunktsioon tehakse õhtupoolikul, enne seda ei maksa midagi arvama hakata, ütleb peaarst. Alles punktsioon näitab, milles asi. Kõigepealt antakse Emmale punaliblesid ja vereliistakuid.

Peaarst ütleb, et praegu ei ole midagi öelda, praegu tehakse analüüsid ja hommikul oskavad nad juba natuke rohkem rääkida.

Istun Emma voodi kõrval ebamugaval toolil. Arst paneb Emma käeselja külge tilguti kanüüli. Võtan Emma teisest käest kinni. Emma on tõsine, liikumatu ilmega,

Emma saab tervete inimeste verd soontesse.

Ei ole midagi hullu, ütlen.

Kanüül näeb imelik välja, kas see peabki selline välja nägema, nii imelik, kas see võib lahti tulla. Ma ei ole selliste asjadega harjunud. Kutsun õe kohale, aga Henri astub enne õde palatisse, jääb Emmast kahe meetri kaugusele seisma ega oska kanüüli kohta midagi öelda.

Henri seisab, kahvatu, täiesti vait.

Võtan Emma käest kinni.

Õde tuleb ja ütleb, et kanüül on täitsa õigesti, see peabki täpselt niimoodi olema.

Lähen õega koos toast välja.

Lähen vetsu, panen ukse kinni ja hakkan nutma.

Kui ma Emma palatisse tagasi tulen, annab õde mulle öösärgi ja hambaharja.

Jään ööseks haiglasse, Henri läheb koju või kuskile, kust mina tean.

Olen Emma asjatundjatele üle andnud.

Kas arstid ja õed teevad oma parima, kui nad on täna juhuslikult väsinud, kui peaarst on eile naisega tülitsenud või natuke liiga palju joonud või kehvasti maganud ega jaksa sellepärast täna eriti hoolida, kõige vähem veel mingi tundmatu kaheksa-aastase haigusest, kui juba on selline väsitav ja ahistav päev?

Kas oleks parem, kui me oleksime eile tulnud?

Keeran külge, on kesköö, uni ei tule. Linad lõhnavad pesupulbri järele, kraabivad vastu külge, ja ma kardan rohkem kui kunagi varem.

Kui Emmat enam ei olegi.

Kui Emma sureb, kui kaotan oma ainsa lapse.

Ühte mererannakülasse mahub väga hästi kaks surnud tüdrukut. Emma maetakse Anna kõrvale, küla surnuaial seisab kaks väikest hauakivi, Alice käib kuuekuuselt surnud tütre haual, aga mina jään koju, mina ei suuda.

See on surma küsimus, ehkki keegi seda kõva häälega välja ei ütle.

Kui Alice kirikuõpetajalt küsis, miks Jumal väiksel tüdrukul surra lasi, nokutas preester ebakindlalt, oskamata seda viieaastastest teoloogiaõpingutest hoolimata seletada, viitas vaid Jumala tahtele, mingile varjatud tähendusele.

Ma ei tea, kuidas Jumalaga räägitakse. Panen käed risti, silmad kinni, ära lase Emmale kurja haigust kallale, anna puhtad proovid. Muud ma paluda ei oska, ma ei oska isegi palveid peast, pühapäevakoolist on liiga kaua möödas. Ma ei tea, kuidas abipalumine lahendada. Abi meil vaja on, kas Jumal ei võiks aidata, kas ta ei võiks juba öelda, et Emmal ei ole midagi tõsist. Kas maksabki Jumalat uskuda, kui lõpuks tuleb ikka leppida jubetu kaotusega? Alice usub, ehkki Anna suri. Alice usub, ehkki papp ei osanud selgitada, miks Jumal lasi Annal surra, ja mina ei saa aru, kuidas Alice suudab enam üldse millessegi uskuda.

Proovin magada, aga uni ei tule. Võtan peaarsti kirjutatud rahustit ja jään korraks magama. Ärkan, proovin uuesti magama jääda. Pesen teist korda hambaid, aga need tunduvad ikka mustad. Vaatan kella, pool tundi on mööda läinud. Joon klaasi vett ja lähen voodisse tagasi.

Keeran külge. Hoian kätt jalgevahel, hoian kätt niisama, ei liiguta.

Võib-olla on Henri Marina täna ööseks koju toonud, kui ta teab, et mina magan haiglas. Marina mahub meile hästi. Marina on väike ja vaikne. Marina ei karju ega aja kiusu. Marina võtab Henri sülle ja paitab Henri pruune juukseid. Nemad magavad teineteise kaisus sügavat und, mina olen siin üleval.

Peaarst kutsub Henri ja minu proovide tulemusi kuulama. Emma peab palatisse jääma, ma ei tea, miks, ega julge küsida, äkki on Emma alles liiga noor.

Istume Henriga kahekesi peaarsti vastas.

Ta taskus piiksatab, ta palub vabandust ja helistab kuskile.

Me ei vaata Henriga teineteist. Istume, ühepikkused ja hirmunud, istume kõrvuti, ootame vaikselt, et kõne otsa saaks, kõne, mille sõnadest me suuremalt jaolt aru ei saa.

Siis vaatab peaarst meie poole.

Leukeemia, ütleb ta rahulikult.

Vaatan peaarsti, ta räägib minule, ta ütleb leukeemia.

Emmal on äge leukeemia, ütleb peaarst. Verevähk.

Emmal on vähk, Emma on kaheksa, Emmal on verevähk.

See muudab kõike. See muudab absoluutselt kõike.

Siin me oleme.

Kuulan peaarsti, ei vaata Henrit. Olen tasa, lihtsalt kuulan.

Luuüdi toodetud valgelibledest saavad pahaloomulised vähirakud. Meie töö on nüüd vähirakkude arengut takistada, ütleb peaarst.

Akuutse leukeemia paranemisprotsent Emmavanustel patsientidel on üle kaheksakümne protsendi, jätkab peaarst.

Kui palju üle? Sajandiku võrra või peaaegu saja protsendi kanti? Kui täpne võib selline ennustus üldse olla?

Ma ei suuda midagi küsida.

Peaarst selgitab, et karantiinipalatisse ei lasta kedagi peale Henri, minu ja õdede. Esimene haiglatrett kestab mitu nädalat. Pärast seda pääseb Emma ehk natukeseks koju, aga miski ei ole kindel. Vähemalt kaks aastat tuleb regulaarselt haiglas käia, selle ütleb arst kohe praegu ära. Ravi ajal tuleb infektsioone vältida, sellepärast ei pääse ta kooli enne kui minimaalselt kuue kuu pärast.

Külalisi ei tohi koju kutsuda, reisida ei tohi, sest organismi vastupanuvõime kaob. Tuleb pesta käsi ja vältida tänavaid, busse, kauplusi, kooli, klassikaaslasi, tantsu- ja jalgpallisõpru, tuleb vältida tavapärast elu inimeste keskel. Terved sõbrad võivad mingil ajal tulla koju mängima.

Tsütostaatikumid teevad patsiendi nõrgaks, juuksed langevad välja. Haiglakooliga alustatakse otsekohe, õpetaja käib karantiinipalatis õpetamas. Peaasi, et Emma klassikaaslastest maha ei jääks.

Ehkki Emmal on väga tavaline leukeemia vorm, kestab ravi kaks ja pool aastat, selgitab peaarst. Alles viie aasta pärast võib patsiendi kindlalt terveks kuulutada, ehkki vähirakud võivad juba esimese poole aastaga kaduda. Tuleb oodata, peab laskma ajal mööda minna. Seitsmekümnendatel ei jätkatud ravi piisavalt kaua ja sel olid väga halvad tagajärjed, seletab peaarst rahulikult.

Emma parema õla alumisse ossa tehakse auk, kust vedelikud ja ravimid sisse lastakse. Auk ja plastvoolik tagavad selle, et Emmat ei ole vaja ravi või vereproovide pärast torkida.

Peaarst loodab, et haigusest räägime Emmale meie. Niimoodi jõuab uudis lapseni leebemal moel kui tema suu läbi.

Tule taevas appi.

Kas peaarst arvab, et ta tegi meile mingi kingituse.

Kuidas kaheksa-aastase ees sõnu seada, kui ise oled kogu aeg kokkukukkumise äärel?

Ütle lapsele: kallis lapsuke, sul on vähk, nüüd on selline lugu, surm on lähedal, niisama lähedal kui vanadel inimestel, selle vahega, et sina, minu tütar Emma, said just kaheksa aastat vanaks ja vanematelt sünnipäevakingituseks uue jalgratta ja mobiili.

Võtan laualt taskuräti. Peaarst ootab, kuni ma ära nuuskan, vaatab siis kella ja tõuseb püsti.

Me teeme oma parima, ütleb peaarst ja juhatab meid koridori.

Lahinguid peetakse selleks, et neid võita, ütleb peaarst ukse peal.

Mees, naine ja beebi ootavad oma korda. Nad astuvad rahulikult peaarsti kabinetti, uks sulgub.

Seisame Henriga koos tühjas koridoris ega oska teineteisele midagi öelda. Nõjatun vastu seina, Henri ei võta minust kinni. Henri läheb ära, Henri jätab mind üksi, koridoris ei ole kedagi, ei ühtegi õde, küllap nad on patsientide juures või istuvad puhketoas. Vastasseina peal ripub oranž päikeseloojang, maamiin plahvatab ja sõdur koos sellega, killud tungivad kopsudesse, need tungivad maksa ja neerudesse, õhku lendab verd ja lihatükke. Sõda käib igal pool, see ei ole positsioonisõda, vaenlane võib tulla kust tahes, ta võib ilmuda millal tahes. Vaatan trükitud fotot, kus päike on muru kollaseks kõrvetanud, taeva oranžiks värvinud, tahan koju, panen nõudepesumasina täis, küürin jooksva vee all põhjakõrbenud potte, lähen duši alla, pesen hambad, pesen mustuse maha, haigus on ära läinud, küsin Emma käest, kas ta tahab hommikuks baguette’i, sarvesaia või krõbinaid, ja Emma ütleb, et baguette’i võiga.

Sõjas on valgus enneolematult vägev, kirgas ja kõikevalgustav. Henri seisab minu ees, ta haiseb suitsu järele, me seisame siin, must põrand, must lagi, must sein, vaenlane ründab öösel ja enam ei ole Henrit, Emmat ega mind, me ei ole enam siin, must põrand, must lagi, vaenlane liigub edasi ja ilmub nina ette, avab tule.

Kolmekuuse vaikimisega tekitasime Emmale vähi.

Vaikimine, karjumine, vaikimine, ei ühtki normaalset sõna enam.

Meie tekitasime Emmale vähi, mina ja Henri.

Me oleme Emma hävitanud ja nüüd teevad valgelibled, mis ise tahavad.

Kui kodus külvatakse viha, kui kodus heljub vaikus, kui vanemad karjuvad suletud ukse taga, hakkab terves lapses pesitsema kurjus.

Siin, võtke vett, ütleb noor õde ja ulatab klaasitäie vett. Vesi jookseb sisikonnas ringi ja värskendab. Panen klaasi metallist serveerimislaua peale.

Kas kõik on korras, küsib õde.

Noogutan.

Emma igatseb juba teie järele. Me loodame, et räägite talle kohe, jätkab õde.

Ajan end püsti ja hakkan Emma palati poole kõndima. Henri tuleb minu kannul, me oleme isa ja ema, me kõnnime koos karantiinipalati poole, seal on meie karantiinis tütar, seal lamab Emma. Me istume toolidele, Henri ja mina, ja mina küsin Emma käest, kuidas ta ennast tunneb, täitsa hästi, vastab Emma, ma ei vaata Henrit, ma vaatan Emmat, kurgus on raskus, Henri arvab kindlasti, et mina räägin, minul on peres see vapra roll.

Ütlen Emmale: sa oled haige, aga sa saad terveks, natuke aega ei lähe sa nüüd kooli, vaid jääd haiglasse, nad ravivad sind siin, teevad oma parima, meie oleme sinuga siin, isa ja ema, ja sina, sina saad terveks, aga praegu pead sa haiglasse ravile jääma, et pahad rakud välja saada ja tervetele ruumi teha.

Miks, küsib Emma.

Pahad rakud tuleb välja saada.

Ahah.

Ja tervetele ruumi teha.

Emma vaatab mind rahulikult, ta ei tundu endast väljas olevat.

Seda kutsutakse vähiks, ütlen.

Mõtlen, kuidas mind Emma vanuses oleks see vähisõna hirmutanud, tollal tähendas see surma, aga Emma jaoks on see ilmselt tavaline, sageli kuuldud sõna.

Henri hoiab Emma käest kinni, ainult mina räägin. Istume masinate keskel karantiinipalatis, Emma on mõõdikute, tulukeste, voolikute ja masinatega ümbritsetud, palat lõhnab desinfitseerimisvahendi järele.

Emma sööb kaks lusikatäit porgandisuppi, mitte rohkem. Siis oksendab Emma supi välja.

Emma ütleb, et ta tahab Léat. Ja Fantine’i ja Idat, tegelikult kõiki oma klassi tüdrukuid, tervet tantsuklassi ja jalgpallimeeskonda.

Ütlen, et infektsiooniohu pärast ei saa ükski ta sõpradest teda praegu vaatama tulla, ainult isa ja mina.

Emma küsib, millal ta koju saab.

Vastan, et varsti. Ma ei ütle, et selleni võib väga kaua aega minna.

Emma on kahvatu ja väsinud olekuga, kaheksa-aastane, kes kahe nädala eest esitas tantsukooli kõige naljakama tantsu.

Henri läheb suitsetama, mina jään Emma juurde. Ma ei jookse Henrile järele, ehkki peaksin. Kas Henri kavatseb peatoimetajalt puhkust küsida või jään mina koju? Mida me teeme, ma pean igatahes ekskursioone vähendama, just siis, kui suvehooaeg on algamas ja Normandia dessandi aastapäev ees.

Hommikul saab Emma tsütostaatikume. Õhtu läbi Emma oksendab.

Raske on vaadata, kui omaenda laps kannatab. Tahaksin Emma valud endale võtta, aga seda ei saa keegi teha.

Koridoris peatab mind keskealine õde ja ütleb, et Emma magab nüüd sügavalt.

Ta tutvustab ennast, ütleb, et on Emma isiklik õde Sara.

Naeratan sunnitult.

Naine, ära võta minu last endale.

Siiani tean mina oma tütrest rohkem kui sina.

Ära, kurat, tule minu tütart endale võtma.

Emma ei taha toru sisse minna.

Proovin teda veenda, aga Emma ei taha.

Siis proovib Sara, ja Emma soostub lavatsile ronima.

Mootor lükkab Emma masina sisse. Hoian viimase minutini Emma varbast kinni.

Masin koliseb ja hakkab pilte välja viskama. Proovin pisaraid kinni pidada, aga need vaid voolavad mööda põski alla. Keegi ei näe mind, lasen nutul tulla, olen siin,

Emma lamab torus, varsti teame rohkem.

Ma ei jaksa ilma Emmata, ei suuda elada ilma oma lapseta.

Kui toru Emma välja lükkab, ei ole Emma näol mingit ilmet.

Emma lamab palatis, ta näperdab voodiserva. Emmal on peenikesed käed, need on minu isa käed. Muidu on Emma Henri moodi, aga käed on minu isa suguvõsa peened käed. Minul on suured mehekäed, ema käed.

Emma palub, et ma tooksin barbid ja Playmobili haiglasse.

Emma on kokku pannud täiuslikud nukuarmeed, ehitised ja laevad, talud ja baarid, ja nende eest korralikult hoolt kandnud.

Isiklik õde ütleb, et võib tuua küll, kui kõik asjad on puhtad. Sara õpetab, kuidas käsi desinfitseerida. Koridoris kommenteerib mingi teise patsiendi ema, et sellega saab nüüd mitu aastat plödistada. Ema ütleb, et nende tütrel tuli leukeemia tagasi, nüüd on tüvirakkude siirdamise kord. Sara kuulab ja noogutab, Saral on kõik kontrolli all, Saral on tunded kontrolli all, Sara on kakskümmend aastat laste vähiosakonnas töötanud.

Istun diivanil, teetass süles. Olen kohutavalt väsinud, tahaksin magama jääda. Henri mängib tennist või midagi, Henril on õnnestunud juba kaua aega valetada, kus ta kunagi on. Ma ei jaksa enam hoolida.

Korraga hakkab Emma telekaekraanil hüplema. Terve Emma tantsugrupp jookseb kätest kinni hoides mööda meie randa ja reklaamib jogurtit, liiva lendab.

Reklaamiagentuur otsis Normandia tantsutruppi, nad tahtsid reklaami valgete juuste ja siniste silmadega tüdrukuid. Kuuldavasti tahtsid nad viikingi verd lapsi selle pärast, et jogurt on valge.

Ma ei mäleta enam, kas nad reklaamisid marja- või puuviljajogurtit või mõlemaid. Ainult Emma rõõmsaid silmi mäletan.

Samal rannal ootavad sakslased kuulipildujadžottides ja suurtükipositsioonidel. Varavalges lähenevad dessantlaevad rannale, on kuuenda juuni öö. Laevad on tihedalt jalaväelasi täis topitud. Mehed oksendavad lainetuses.

Kui trapp rannas alla lastakse ja liitlaste sõdurid hakkavad laevast maha minema, avavad sakslased tule. Sõdureid pudeneb merre, seljakotid on rasked, lained rulluvad, kostab haavatute appihüüdeid. Kui järgmistena saabuvad sõdurid näevad leekides tanke ja vees hõljuvaid laipu, kaob osal neist julgus. Mõni ulub hirmust, mõni karjub liival. Sõdurid paiskuvad laevast vette, siis liivarannale, nad lõikavad teravate tangidega liivaluidetele tõmmatud okastraataeda. Liitlaste sõdurid jäävad sakslaste mitme kuu eest püsti pandud okastraataia külge kinni. Meditsiinipataljoni mehed jooksevad ühe keha juurest teise juurde, üritavad kindlaks teha, kas nende seas on elavaid. Raske on aru saada, kes on surnud ja kes haavatud. Liivarannal valitseb täielik kaos. Õhk on täis tulistamist, miinide plahvatusi ja selliseid kriiskeid, millesarnaseid ükski noortest meestest ei ole kunagi varem kuulnud. Üheksateistaastased poisid Berliinist, Londonist, Mainiäärsest Frankfurdist või Stratford-upon-Avonist ei ole eladeski selliseid hääli kuulnud. Kolonel hõikab viimasena saabuvatele meestele: Rannal on ainult surnud, laseme jalga. Ükski sõdur ei kuule seda.

Sellel rannal me elame, sellel rannal filmiti tantsijaid, seda randa näeb Prantsuse televisioonis. Rand on rahulik, siin ei ole kuritegevust, siin ei juhtu õnnetusi, igatahes mitte rohkem kui mõnes teises rahulikus maakülas. Abielusid rikutakse siin kindlasti niisama palju kui mujalgi. Ja kui vanad Saksa miinid niitudel plahvatavad, lendavad lehmad kõrgele õhku.

Lehmadest ma turistidele ei räägi, olen asjalik dessandigiid. Harilikult näen grupi pealt kohe, mida kõike neile rääkida võib. Giid on ettemakstud jutu- ja vastusemasin, mina vastan küsimustele ja turistid maksavad selle eest. Nad on dessandist filme näinud ja nüüd tahavad nad näha kohta, kus see päriselt juhtus. Kedagi ei huvita minu saksakeelne väitekirjamustand ja ma ei räägi sellest kunagi. Selle asemel räägin neile, kui palju inimesi sai surma ja kui palju haavata, ja kuidas sakslased panid püsti tankitõkkeid, ehitasid uusi punkreid ja mineerisid teid, panid jõed üle ujutama, püstitasid liitlaste lennukite ja langevarjurite võimalikesse maandumiskohtadesse puuposte, mida hakati kutsuma Rommeli spargliteks.

Mina ei ole rahva üleskütja, kes räägib neile ainult kõige verisemaid kohti, mina olen kiretu ajaloolane. Ma ei ole kellegi poolt, ehkki olen prantslane, minu põlvkond ei pea enam olema.

Turistid küsivad, kas Inglise sõdurid kartsid, kui nad Normandias maabusid.

Vastan, et kartsid ikka, miks ma peaksin midagi muud ütlema. Küllap nad juba teadsid, et kõik võivad surma saada, viimane kui üks neist.

Nad tunnevad ka huvi, mida mõtlesid Ameerika ja Kanada sõdurid, kui nad üle Atlandi Inglismaa kaudu Normandiasse reisisid. Ameerika noormehed tulid Euroopasse surema. Emad, isad ja tüdruksõbrad ootasid kodus, rõõmustasid, et poisid on nii vaprad ja lähevad kurjust hävitama.

Kui liitlasväed sakslaste okupeeritud piirkondi pommitasid, ütlesid normandlased, et see oli, nagu prooviks karmi matši ajal jalgpalli sees istuda. Tsiviilelanikke jäi Caenis sadade kaupa majavaremete alla piinlema, enne kui nad mõne päeva pärast surid. Kui surnukehad hiljem välja kaevati, ei teatud, kes olid kohe surma saanud ja kes piinlema jäänud. Oli kannatust, ängistust, ohtu, surmaohtu ja surmagi.

Mida mina sellest õigupoolest tean, ehkki olen dessandi kohta lugenud peaaegu kõike, mis prantsuse, saksa või inglise keeles on kirjutatud. Olen lahinguid endale ette kujutanud.

Mida ma leukeemiast paari nädala eest teadsin?

Õigupoolest ei midagi. Mina tean ainult Normandia dessanti ja sellestki ainult seda, mida olen lugenud. Meesturistid piidlevad kulmu alt: mida teab keskealine prantslanna sõjast. Sõjaveteranid on kõige keerulisemad, nemad teavad lahinguid, nendega ei tohi vigu teha. Aga kui ma hakkan rääkima ülemjuhatuse strateegiast, olen kindlas kohas, selles osas nad vastu rääkima ei kipu.

Proovin jääda sõjategevuse ja lahingute käigu juurde. Ma ei küsi, kas tohib teist inimest tappa, kas üleüldse tohib tappa, ma ei sea küsimuse alla sõja kui sellise õigustatust.

Mida ma ise teeksin, kui korraga sõtta satuksin?

Teeskleksin kohe esimeses lahingus surnut. Tulistaksin ennast kätte ja mind saadetaks koju, põgeneksin rindelt otsekohe, kui võimalus avaneb – kas põgenemine ei olegi surmaohu korral kõige normaalsem reaktsioon?

Ülikoolis rääkis professor, kuidas Teises maailmasõjas oli mitu korda rohkem desertööre kui ametlik statistika tunnistab. Professor väitis, et argpükse kokku ei loeta, ehkki hirm on sõja ainus kütus. Pärast lahingut võidi püssitorud üle kontrollida ja kui relvast polnud tulistatud, sai sõdur karistada, rääkis professor veel.

Õppisin Teist maailmasõda kõigepealt Caeni ülikoolis ja seejärel kaks aastat Berliini Freie Universitätis. Seal hakkasin küll enam sõja nüansse aduma, aga samal ajal sain ka aru, et rindel ei ole võimalik selgesti mõelda.

Minust pidi saama prantsuse ajaloolane, kes kirjeldab tavapärasele lahingupildile lisaks ka okupatsiooniaja argipäeva, kui seda võib argipäevaks nimetada, seda, kuidas Saksa sõdurid aitasid Normandia naisi põllutöödes, tegid naistega koos kalvadost ja siidrit, mitte ainult ei joonud seda, mitte ainult ei maganud naistega, vaid tegid taludes ka igasugu muid asju. Saksa sõdurites oli ka headust, mitte ainult viimane saadan. Seda olin ma kavatsenud uurida. Seda, et Saksa valitsus oli andnud käsu minna kaitsma oma peret, kaitsma oma järelkasvu, ja sõdurid kuulasid sõna, nagu sõdurid peavad, nad leidsid uued pered, keda kaitsta, neil oli koht ja ülesanne, nad aitasid naisi ja lapsi.

Berliinis õppisin saksa keele ära nii hästi, kui suutsin. Mul olid suhted mõlemas riigis, hakkasin väitekirja kokku panema, professorid ja ajaloolased uskusid minusse ja kirjutasid soovitusi stipendiumitaotlustele, mõne stipendiumi sain ka. Mulle meeldis tähtis olla, meeldis arutleda. Kujutasin ette, et käin terve elu ümber ilma dessandiseminarides, ja siis kohtusin kohvikus Henriga.

Olime nädala eest kunstinäituse avamisel kohtunud, üks tuttav kunstikriitik oli meid tutvustanud, Henri oli just Pariisist kohalikku lehte tööle tulnud. Me istume samasse lauda, me räägime, meil on hirmus palju rääkida ja ebatavaliselt tore, kell on kaks päeval, me paneme ülekuued selga ja läheme ära, enne seda küsib Henri minu telefoninumbrit. Mina Henri numbrit ei küsi, ei oska täpselt öelda, miks. Õhtul saadab Henri sõnumi ja kutsub mu järgmiseks päevaks lõunale, kui me juba samas kandis oleme. Nõustun kohe, pahandan endaga, miks ma nii kiiresti vastan, oleksin võinud raskesti kättesaadavat mängida, aga minust ei ole näitlejat. Istun hommikupoolikul ülikooli raamatukogus, loen sõjaaegseid ajalehti ja närvitsen. Kell kaksteist sööme lähedalasuvas brasserie’s parti, joome punast veini, põsed kuumavad, Henri väike kõht kumerdub armsasti ruudulise särgi all, tahaksin ta käest kinni võtta, aga ei julge. Viskame kuued üle käe ja läheme ära. Mõtlen terve õhtupooliku ja õhtu Henri peale, järgmise päevagi. Läheb kaks päeva, kätte jõuab reede õhtu, kell on kuus. Henri saadab sõnumi ja kutsub mind baari. Joome valget veini. Räägime. Joome kolm klaasi. Henri võtab mu käest kinni, see on kohutavalt hea. Joome neljanda klaasi ja Henri tõmbab mu enda juurde ja hakkab suudlema, see on parem kui ükskõik kellega kunagi varem. Läheme minu juurde, suudleme esikus, viskame riided magamistoa põrandale ja jagame armastust, kõik on selge, loomulik ja nauditav, käed leiavad koha, Henri riist on hea ja sobib mu kätte. Selle mehega tahan ma last saada, olen kolmkümmend kaks, kirjutan väitekirja ja tahan seda meest oma lapse isaks, ja pärast seda ei ole mul Henri osas mitte mingeid küsimusi. Seks hommikul ja õhtul ja öösel, pärast hommikusööki, pärast tööpäeva ja magama minnes, mõnikord isegi nende vahepeal, ja kui me keset ööd üles ärkame, tahame mõlemad. Me isegi ei ürita last saada, teeme anaalseksi, ehkki see ei ole just parim viis, kui tahta rasedaks jääda, me ei üritagi kindla peale last saada, me lihtsalt tahame seda, ja kuu aja pärast olen lapseootel. Kolime kähku kokku, meil on üüriraha vaja. Dessandigiidil on aasta läbi tööd, teen ekskursioone terve raseduse aja, mulle meeldib see, mulle meeldib rääkida, mulle meeldivad välismaalased.

Oskan dessandist rääkida prantsuse, inglise, saksa ja hispaania keeles, boss tahab mind. Oskan vastata kõikidele küsimustele või teen näo, et oskan, tean relvi, kuupäevi ja diviiside liikumisi, palju pisiasju.

Siis sünnib Emma. Olen õnnelik. Hakkan mõtlema, et ei lähe otsekohe ülikooli tagasi, et jään elama sellessesamasse külasse, kus olen sündinud, et teen nüüd turistidele ekskursioone, teen nii palju tööd, kui raha vaja on.

Tore on lapsevankriga mööda randa jalutada, kella järgi elada, Henrit koju oodata. Terve imikuaja ei meelita miski mind arvuti äärde tagasi väitekirjakausta avama. Päevad on tegemist täis, ei viitsi Saksa sõdurite argiaskelduste peale mõelda. Liiga palju Saksa sõdureid on juba hinge heitnud ja ülejäänud valetaksid, kui ma küsima läheksin.

Vahel käin turistidele rääkimas. Emma on siis lapsehoidja juures ja vabadel päevadel hoiab Emmat Henri.

Õppisin aastaid ega jõudnud sinna, kuhu pürgisin, või enam ei tahtnud jõuda. Miks ma ei õppinud arstiks? Oleksin spetsialiseerunud laste vähile, teaksin Emma haigusest kõike, oskaksin omaenda lapse eest hoolitseda, oskaksin Emmale õige ravi leida, oskaksin hinnata, mul oleks kogemus, info, nägemus ja oskus oma tütar terveks teha.

Uurimine ei vähenda sõdu, aga kui haigusi uuritakse, sureb vähem lapsi.

Emma elu on ohus.

Minu elu ei ole kunagi ohus olnud, vähemalt ei ole ma seda tunnetanud.

Helistan Marcile, oma bossile, ja ütlen, et saan ekskursioone teha vaid korra või maksimaalselt kaks korda nädalas. Marc tuletab meelde, et juulis algab kõige tihedam hooaeg. Siis annaks kaks korda rohkem ekskursioone teha ja sakslased on teinud palju broneeringuid ja mina olen firma ainus saksa keelt kõnelev giid.

Luban. Lubadused võib alati tagasi võtta, ma pean haiglas olema.

Teistele ei helista, isegi Alice’ile mitte.

Ei helista, sest ei taha kuulda: küll kõik saab korda, kõik läheb hästi, ürita vastu pidada, küll asjad hakkavad tasapisi paranema, jõudu ja jaksu, mõtleme teie peale.

Ilmselt rääkis terve Henri toimetus juba haigusest. Iga inimese esimene mõte on, et õnneks on minu laps terve.

Nii mõtlesin minagi, kui Alice esimesel kohtumisel rääkis, kuidas Anna kuuekuusena suri.

See teeb mind rahutuks.

Mõtlen tihti Alice’i ja Lioneli seinal rippuva pildi peale. Väike tüdruk istub söögitoolis ja naeratab. Alice leidis Anna lõdvana lapsevoodist. Enne seda oli Anna olnud terve, kõik lastearsti tavapärased testid läbi teinud.

Alice ja Lionel helistasid kiirabisse ja hoidsid kordamööda elutut Annat. Kiirabi jõudis kohale ja tegi kindlaks, et Anna oli surnud, vanemad olid sellest juba niigi selgesti aru saanud.

Õnneks oli Alice’il ja Lionelil Léa. Arstid ja terapeudid soovitasid ühe lapse juurde teha, aga Alice ütles, et ta ei taha enam, ei julge.

Alice’i jaoks sureb Anna iga aasta jaanuaris. Just siis, kui sügisel hakkab järele andma, hakkab Alice jälle mõtlema, kuidas Léa kasvab ja areneb ilma väikese õeta, kes seinale riputatud fotol kunagi suuremaks ei kasva.

Alice ei taha Léat silmist lasta. Ta kardab isegi jalgpallimeeskonna sõite ja pakub end alati vabatahtlikult tüdrukute saatjaks.

Anna surmast on nüüd neli aastat. Siis Alice ja mina veel ei tundnud teineteist.

Iga kord kui ma Alice’iga kohtun, mõtlen Anna peale, surnud laps on ema külge liimitud.

Ka kuuekuune elu on hea ja täielik, ütles preester Alice’ile.

Mina ei oleks sellist jama kuulanud. See ei saa olla hea elu, kõik kuue kuu jooksul elatud päevad kasvatavad vanemate valu. Alice mõtleb, miks Anna ei võinud juba kõhus surra, oleks lihtsam olnud, ei oleks pidanud nägema Anna naeratust või seda, kuidas laps sulle otsa vaatab. Muidugi oleks kõige parem olnud, kui see rakk ei oleks üldse viljastunud ja neile oleks sündinud teine, tervete geenidega inimene.

Kui me esimest korda kohtusime, ütles Alice kohe, nagu käiks see temaga kokku, et ta tütar oli neli aastat tagasi surnud.

Küsisin, millesse.

Alice selgitas arstiteaduslike terminitega, et arstiteaduslikult sel seletust polnud. Surm ilma ettevalmistuseta, ilma nähtava põhjuse või teadaoleva haiguseta. Anna õppis roomama ja siis Anna suri. Alice ja Lionel vihkasid kõike, igatsuse valu oli meeletu. Nad otsekui tõmbusid kokku. Lioneli silmist ei paistnud enam midagi, ei sära ega rõõmu raasu, silmades elas vaid muserdav lein.

Alice ütles, et ta kadestab ahviema, kes kannab oma surnud poega paar päeva kaasas, kuni ta selle kuskile maha poetab ja unustab. Ahviema ei tunneta surma, ei lapse ega enda oma.

Vannitoa avatud aknast tuleb niisket ööõhku. Pesen hambad, panen akna kinni ja lähen Henri toast mööda ülemisele korrusele. Emma magab esimest ööd haiglas ilma minuta. Emmale sobib see hästi, tõenäoliselt magan mina kehvemini kui Emma.

Henri võib-olla ei maga veel, vaid loeb spordilehest reketite võrdlust või tšätib Marinaga.

Me oleme juba kolm kuud eri tubades maganud. Henri magab külalistetoas, mina ülemise korruse magamistoas.

Tegelikult algas kõik poolteist aastat tagasi. Seks sai äkki lihtsalt otsa. Henri väitis, et ta on väsinud. Hakkasin sagedamini algatama, aga Henri ei võtnud vedu. Tegin ettepaneku, et teeme seda nüüd, kohe, lukus ukse taga, kui Emma parasjaguWiid mängib, või vähemasti siis, kui Emma on magama jäänud.

Henri ei tahtnud, tal ei olnud tuju, pea oli töömõtteid täis.

Vahetasin taktikat, ostsin uue pesu, kallasin Henrile veini juurde ja puudutasin teda salakesi. Tahtsin mitu korda nädalas, olin sellega harjunud, mõnikord teeb kvantiteet kvaliteedile ära, aga Henri keeldus järjekindlalt.

Ma olen täiesti läbi, selgitas Henri. Väsinud tennisest, väsinud tööst, ma käisin ju täna Pariisis, Pariis on nii väsitav.

Mõnikord ütles Henri, et võiks ju ka, aga kõigepealt peaks romantilisem olema.

Henri ütles, et õhustik peaks õrnem olema.

Palusin tal täpsustada.

Mida?

Täpsustada õrnemat ja romantilisemat õhustikku.

Sa peaksid õrnem olema, Julie.

Mismoodi?

Sõbralikum näiteks.

Siis saaks seksi?

Jah.

Kui kaua peaks sõbralikum olema?

Henri oli vait.

Kaks nädalat?

Seksi jaoks on rahu vaja, ärritus Henri.

Keeras siis selja ja vaikis nagu ikka.

Mida Henri rahu tähendab, kui see võib tähendada mida tahes.

Kas rahu tähendab seda, et päevad on korrapärased ja tegemist täis.

Ja siis tuleb päev, kus ma kõigest sellest paremini aru saan.

Henri on tööreisil, ta ei öelnud, kus, ma pole ehk küsinudki, ja ma hakkan koristama. Kõike katab tolmukiht, ka Henri töölauda elutoas. Alustan tolmupühkimisega sealt. Henri laua peal on hunnik pangaväljavõtteid, ma ei ole neid kunagi vaadanud, aga nüüd hakkan lugema. Emma mängib Super Mariot, Emma kilkab, ta mängib enda arvates paremini kui tavaliselt.

Hôtel Première Classe, 35 eurot.

Maanteeäärne ketihotell, Henri töökoha kõrval, nimest hoolimata ei ole see esimene klass, pigem linna kõige igavam ja odavam hotell.

Hakkan väljavõtteid läbi lappama.

Öösiti on Henri maganud minu kõrval, meie suures kaheinimesevoodis oma poole peal. Emma magas kõrvaltoas ja tatsas mõnikord meie juurde, ja me lasime ta voodisse, ta ju mahtus meie vahele, seal oli palju ruumi.

Väljavõtete järgi käib Henri kord nädalas hotellis, puhkuse ajal mitte, sest puhkuse ajal ei ole lõunapausi, puhkuse ajal ei saa lõunapausiseksi harrastada.

Kes teab, millal Henri alustas. Väljavõtteid on pooleteise aasta jagu ja iga nädal on ta odavas ketihotellis käinud.

Lasen väljavõtted lauale. Panen Wii kinni. Emma protesteerib. Käsutan Emma autosse. Jõuame Alice’i juurde. Léa ja Emma jooksevad käsikäes ülemisele korrusele, mina istun alumise korruse diivanile ja puhken nutma. Alice istub minu kõrvale. Räägin ära, mis lahti on. Alice teeb ettepaneku Emma neile mängima jätta ja Henri üles otsida. Helistan Henrile. Ta on juba koju jõudnud. Emma jääb Léaga mängima ja mina lähen koju tagasi. Henri istub bokserite väel aias ja loeb spordilehte.

Seisan murul Henri ees, seisan päikese ees, Henri palub, et ma eest ära läheksin, Henrile meeldib päike ja päikesepruun keha.

Küsin hotellis käimise kohta.

Sul on endal ka mehi, vastab Henri.

Ei ole.

Muidugi on.

Ei ole.

Henri on vait.

Küsin, kes see on.

Sellel ei ole meiega mingit pistmist.

On ikka.

Ei ole.

On ikka.

Ma armastan sind, Julie.

Ära aja jama.

Henri tõuseb aiatoolilt püsti ja läheb sisse. Mina kannul.

Henri läheb ülemise korruse magamistuppa ja paneb ukse enda järel lukku.

Palun Henrit, et ta ukse lahti teeks.

Henri ei tee.

Ütlen, et jätan su maha, kui sa minuga ei räägi.

Henri ei vasta, Henri teeb ukse lahti, läheb minust mööda, trepist alla, napsab elutoa laualt autovõtmed, avab välisukse ja läheb. Mina lähen Henrile tänavale järele, Henri sõidab minema.

Istun esikupõrandal, nutan kägaras, kuni lõpetan, kuni võtan end kokku, kuni hakkan Henrit vihkama, kuni lähen Emmale järele, kuni mõtlen autos, et kolin ära, jätan Henri maha, ei jää passima, ma olen alles nelikümmend üks ja Henril ei ole õigust mind hävitada. Henri on osanud kõike salajas hoida, aga miks Henri just praegu paljastus, kas seda ta tahtiski, kui ta väljavõtted lauale jättis, igatahes need on seal olnud, võib-olla Henri ei ole lihtsalt aru saanud, et ma võin neid ühel päeval vaadata.

Kuni jään seisma Alice’i ja Lioneli maja ette, kuni võtan autovõtmed lukuaugust välja, kuni hakkan jälle nutma. Kuni rahunen ja pühin pisarad, kuni lähen üle tee ja annan kella ja Alice tuleb avama ja Alice ei küsi, ja mina ütlen ainult, et pärast räägin, ja näitan tüdrukute peale, kes trepist alla jooksevad.

Kui ma Emmaga koju jõuan, ei ole Henrit kodus.

Kus isa on, küsib Emma õhtupoole.

Valetan, et Henri töötab õhtuses vahetuses.

Keset ööd hiilib Emma magamistuppa ja hakkab mu põske silitama. Emma arvab, et ma magan, ta ei saa aru, et ma olen öö otsa üleval olnud. Ma ei näita välja, et olen üleval.

Kui Henri hommikul tuleb, küsin, kus ta olnud on, aga Henri ei vasta.

Ma ei tea, mida teha.

Kas see ongi lõpp?

Me ju peame ometi rääkima.

Panen paariteraapia aja kinni. Henri ütleb, et teraapia on segastele ja tema ei kavatse mingil juhul tulla.

Räägi siis minuga, ütlen.

Ei ole midagi rääkida, ütleb Henri.

Ei ole või?

Rääkimisest pole tolku, jätkab Henri.

Lollist jutust ei ole tolku, ütlen mina.

Küsin, kas see on see fotograaf.

Henri ei vasta.

Kas see on Marina?

Henri paneb teksad jalga ja läheb välja suitsetama.

See peab olema Marina, mõtlen mina. Ma ei suuda kedagi teist ette kujutada. Noor ja kaunis, alati Henriga koos lugusid tegemas, kaks aastat toimetuses olnud, rõõmus, üksik, lapseta, teistsugune.

Astun karantiinipalatisse.

Emma näeb välja, nagu ei elaks ta enam kaua.

Arstid on minu tugeva sporditüdruku tsütostaatikumidega nõrgaks teinud.

Naeratan Emmale. Võtan Emma käest kinni, silitan põske. Kõigi nende masinate keskel on keeruline kallistada.

Emma paraneb kaheksakümne protsendi kindlusega, lubas peaarst. Mul ei ole teist valikut kui uskuda. Kui ma üle sebra kõnnin, ei ole teist võimalust kui uskuda, et rekka ei sõida minust üle, vaid peatub. Henriga ei olnud mul teist võimalust kui uskuda, ja ma uskusin. Ma ei lähe hulluks, ma saan hakkama, olen rahulik, oskan peaarsti käest õigeid küsimusi küsida, ilma et ma tema tööd liigse tundetulvaga häiriksin. Olen asjalik, vähenõudlik ja õiglane, ei lase tundeid valla, olen stiilne, ei hoia teda liiga kaua kinni, ei katkesta, noogutan, ei küsi tundmatute terminite kohta, millest ma aru ei saa, üritan välja korjata vaid kõige tähtsama. Õed saavad selle eest palka, et nad süstivad, kiiritavad ja hooldavad. Kõigi tegevus on suunatud terveks tegemisele, usun arstidesse ja õdedesse, kas mul on teist võimalust, ei ole.

Korraga ütleb Emma, et kui tal juuksed hakkavad peast ära tulema, tuleb parukas osta.

Selline tume allapoole õlgu ulatuvate juustega.

Kõigil staaridel on selline, ütleb Emma ja vaatab mulle otsa.

Henri räägib rõdul telefoniga.

Mul ei ole kedagi, kellega rääkida.

Emale helistan hiljem. Ei taha ta ohkimist kuulata.

Kohe tuleb Alice’ile helistada, aga veel ei julge, hirm on.

Alice’i ja Lioneli elutoas aukohale riputatud fotol on Annal seljas erkpunane suvekleit.

Kas Alice on kleidi alles hoidnud või edasi pärandanud, mida Alice on teinud Anna riietega, ära põletanud või ära visanud?

Emma beebiriided on korralikult kokkupandult laos.

Kui Emma sureks, kas ma hoiaksin ta riided alles? Või viskaksin need kohe ära, ei tahaks neid enam näha.

Lõpus helistan Réunioni saarele.

Ma ostan kohe lennukipileti, ütleb ema.

Ütlen, et Emma juurde ei lasta kedagi peale Henri ja minu, Emma on isolaatoris, ära veel tule.

Ema ohkab. Selle peale ei ütle ma midagi, olen ohkamistega harjunud, vaikne on, isegi liin ei sahise.

Kui õudne, kuidas te küll hakkama saate, ohkab ema.

Igatsen isa mõistliku meele järele.

Kui isa suri, tahtis ema Réunionile kolida, teatas, et on sellest kogu aeg unistanud. Ta kolis, kui lapselaps oli kolmeaastane, ei andnud ainsale tütrele eelpärandit, vaid tegi prantsuse agendi kaudu korterit nägemata arulageda kinnisvarainvesteeringu.

Ema käib Prantsusmaal kord aastas. Meil ei ole raha, et ema juurde lennata. Emmal on kaks kadunud vanaema: Henri ema Sandrine on end peitnud Itaalia piirile ja minu ema keset India ookeani, ja Emma ei näe neid peaaegu kunagi.

Ema ei küsi Henri ja minu kohta midagi.

Ma ei oleks rääkinudki. Ma ei oleks suutnud.

Hunnik Ameerika pensionäre ootab rannamuuseumi ees, nad ootavad, et ma alustaksin. Palusin Marci, et ta minu ekskursioonid paariks nädalaks ära jätaks ja pärast seda neid vähendaks, aga sellele grupile ei leidnud ta kedagi teist.

Ameerika turistid vaatavad oma nokamütside alt rõõmsate nägudega, naiste huuled on kenasti punaseks värvitud, nad naeratavad.

Proovin vastu naeratada.

Keegi neist ei saa aru, mis tunne on haige lapse juurest ära olla.

Keegi ei saa aru, kuidas ma kardan. Ei pane isegi telefoni hääletu peale nagu tavaliselt. Kui haiglast helistatakse ja öeldakse, et midagi on juhtunud, olen valmis. Panen telefoni kuue rinnataskusse.