Kuningas Kull ja Bran Mak Morn

Оглавление

Robert Ervin Howard. Kuningas Kull ja Bran Mak Morn

Varjude kuningriik

Tuzun Thune’i peeglid

Kadunud rahvas

Rüütlid öös

Ussid maa sees

Отрывок из книги

Trompetite pasunahääl valjenes nagu tõusulaine mühin, nagu õhtuste tõusude pehme kõmin Valuusia säravail randadel. Rahvas hüüdis tervituseks, kui hõbedase väesalga rütmiline kappamine juba selgemini kuulda oli, naised hakkasid katustelt roose pilduma ja laial valgel tänaval, mis keerles ümber kuldse Hiilguse Torni, ilmus nähtavale esimene salk võimsast armeest.

Kõigepealt tulid trompetimängijad, saledad tulipunases riides noorukid, pikad peenikesed kuldtrompetid käes; järgmistena vibukütid, suured mehed mägedest; ja nende taga raske varustusega jalaväelased, laiad kilbid üksmeelselt üksteise vastu kolksumas ja pikad odad täiuslikus rütmis sammuga kaasa õõtsumas. Neile järgnes kogu maailma võimsaim sõjavägi, Punased Sõdurid oma suurepärastel ratsudel, kiivrist kuni jalataldadeni punases riietuses. Uhkelt istusid nad sadulais ja kuigi olid täiesti teadlikud ümbritsevast kisast-kärast, ei vaevunud nad vaatama ei paremale ega vasakule. Nad olid nagu pronkskujud, kelle ükski oda ei vajunud kaldu selles relvameres, mis nende kohal laius.

.....

See märkus sobis nii täpselt Kulli enda mõtetega, et ta oli selle sõnastuse üle üsna üllatunud, kuigi ei andnud sellest kuidagi märku. Ka-nu kõht korises ning ta väristas seda rõõmsalt. „Vein on punane ja naised on pehmed,” märkis ta sõbralikult. „aga, ha-haa, ära arva, et vana Ka-nu laseb kummalgi neist äriasju segama hakata.”

Jälle ta naeris ning Kull niheles rahutult. Tundus, nagu tehakse siin mingit nalja ja kuninga säravad silmad hakkasid kassilikult helendama. Ka-nu sirutas veinipeekri järele, täitis selle ja heitis ärritunult pead raputavale Kullile küsiva pilgu.

.....